*
nostalgia pigistas huuled kokku ja puhus sooja õhku unustatud üksikule minale näkku. selline tunne, et tunnet ei ole. unustada, et jälle õppida, et jälle unustada. vahepeal tahan tervet puslet kokku panna, ilma et hakkaksin isegi esimesi tükke kokku sobitama.
fantoomarmulugu
algas, nagu paljudki sellised – eitusega. ei, mina ei. temasse, ei. ühe unenäo tagajärjed naerdi välja. aeg-ajalt tekkis uus ja tugevam unenägu, mille pehme üksindus lõpuks kimbuks sidus. konstateering. ma võin ükskõik mida teha. kõnnime. mõttemäng. saada mind ära. ütle midagi ilusat. see ei ole mina, mis räägib, see on irratsionaalne üksindus, seega päriselt ei ole neid tundeid olemas. juba mõtlesin, et kunagi tulevikus küsin sult, kas panid mind tähele sind tähele panemas?
istusin maha järjekordsesse kohvikusse, kus poldud liigse remondiga vaeva nähtud. eilse õhtu tunne on kadunud, vaatan jäädavatele väärtustele rõõmuga otsa ja täna ei proovikski hävitada seda kõike, millele oleks võinud eile kriipsu peale tõmmata. inimene järjekorras lõhnas nagu küpros. eri värvi hele-heledate silmadega koer vaatab otse mu sisse ja ma tean. ma tean.
kummitus
uus linn võtab vastu kalalehaga. avavee lähedal on kergem, tuul puhub sisemaa umbsusest puhtaks. käia kirikus labürinti mööda. käia inimeste kodudes. kiigata võõraste akendest sisse. päeva jooksul päikese köetu õhkab õhtul õhku. sooja. seisan, tunnen, teeseldud lähedus, kellegi telefon suriseb läbi hosteli valge seina. pidevalt on tunne, nagu see võiks olla mulle.
võiks.
kõhuli pleegitatud linal, seltsiks võõrutusest tingitud aistingud: kärbes kuival nahal kui puudutuse kummitus. fantoomjõud hoiab kõhuli, tagasivälgatused mõnule. tühimik oli tükk aega valus, kuni korraks täitus ja hetkega viskas üle.
*
poolikud niidijupid nõelasilmas, sahtel neid täis. nii palju tervitusi, nii vähe hüvastijätte. ütlemata sõnad kriibivad kurku, poolikkus trambib rindkerel. pruun valu ladestunud keskme ümber fossiilidena, kerge raputus-koputus seda maha ei pudenda. mitu aastat pean äädikas ligunema?
*
nikolaitriigilikud männid kõrguvad lagendikult taevasse. kurv. sulan silmi sulgedes, umbes sada või tuhat korda kiiremini kui sõidab see audi a4, kehatuna, kuhugi. kuhu? saan füüsise järgi aru, et olen jõudnud hetke. et veedan oma päevi joostes. joostes satsiga, sihiga, loomade järel. kõrreline tee, mis paljaid jalalabasid kriibib, viib loomi jälitades tihti vee äärde. algupäras elan sadu aastaid läbi silmapilkselt, ajamasinaks minu enda keha. ajalis-ruumiliselt nii kaugel, samal ajal siinsamas, dna-kurdude vahel. samal ajal siin samas, triigilike mändide vahel.
*
on olemas kohad, ja siis on veel olemas need kohad, kus sul on tunne, et oled siin unes käinud. olnud. siin on sinine kisseljas õhk, soolaselt tihe, vabiseb jõetulede ümber. tänavasillutis on laotud suhkrukuubikutest ja majad on tordipritsiga üle käidud.
*
täna oli rääkimisvaba päev ja tarkus hakkas teistmoodi külge. lämmatava sisemise vaikuse tulemuses kangastus nii geograafiline kui ka kollektiivne tagasiulatuv vereliin ja sõitis must läbi. raputas vee silmadest välja. pärast oli tantsimise tunne, nagu toona, kui päike paistis must läbi.
Helena Aadli (23)
„psühhogeograafilised miniatuurid“ on sinu ilukirjandusdebüüt, küll aga on Värskes Rõhus varem trükitud sinu fotosid. Kas sulle tundub, et foto on miniatuuriga mõnevõrra sarnane? Kuidas sa miniatuurivormini jõudsid?
Miniatuuril ja fotol on minu jaoks suur ühisosa. Pildistan peamiselt filmile ja kuna kaadrid on piiratud, nõuab iga üksikvõte kohalolu, tõuget, ruumi, sama kehtib minu jaoks kirjutamise kohta. Foto läheb filmirullile, kuni ta tüki aja pärast pimikus ilmutatakse – tekstid kirjutan samamoodi märkmikusse ja jätan settima.
Nii nagu pildistades ei saa kõike kaadrisse jätta, peab ka miniatuuris läbi mõtlema, mida talletada, tänu sellele saab aega ökonoomselt tihendada. Olen miniatuure imetlenud tükk aega, ise hakkasin neid kirjutama paar aastat tagasi. Mõistsin, kuidas mu loomingulisem autokommunikatsioon töötab, ja tihti jõuavadki tekstid minuni katketena.
Mis on psühhogeograafia?
Lühidalt öeldes uuritakse geograafilise keskkonna mõjusid käitumisele ja psüühikale, aga kaldusin sellest osade tekstide puhul kõrvale. Inspireerituna Mehis Heinsaare loengust vaatasin sisemaastikke ning kirjutasin sellest, kuidas nad füüsilises maailmas välja näeksid.
Mõni kultuurisoovitus?
Panin tähele, et mu koroonaeelsete kultuuriharjumuste tihedus pole taastunud, seega soovitan seada teadlikumalt sammud muuseumisse, raamatuesitlusele, teatrisse, kontserdile ja galeriisse.
