Tõnis Tootsen
„Ahvide pasteet”
Kaarnakivi Selts, 2022
Inimühiskonna suurimaid saavutusi – usku, lootust ja armastust – sümboliseerivad kolm nime: Hanumān, Darwin ja Harambe. Vaevu on inimene ahvinahast välja roninud, kui hakkab endale uuesti saba kasvatama. Kõigepealt tärkab Induse jõe orus umbes 3300 aastat e.m.a tsivilisatsioon, mis jõuab 8. sajandil e.m.a välja eepose „Rāmājanani”. Just sellest mütoloogilisest teosest on pärit Hanumān, võimas ahvjumal, kes on jumal Rāma pühendunud kaaslane. Siin realiseerub usk – usk Hanumāni ja tema rinda-lõhki-rebivasse lojaalsusesse Rāma vastu.
Kõigest 3000 aastat hiljem ilmub eikuskilt välja Charles Darwin, tõeline vaimne ärataja, kes asub kukutama piibellikku kreatsionismi. Ahvid! Ka meil on lootust saada ahvideks! Armastuseni jõuab aga inimkond 2016. aastal, kui Cincinnati loomaaias ronib üks kolmeaastane poiss äsja seitsmeteistkümnendat sünnipäeva tähistanud gorilla Harambe puuri. Ettevaatusabinõud näevad ette inimelu eelistamist ahvi omale. Loomaaiatöötaja tulistab Harambe pihta üheainsa lasu. Traagilisele sündmusele järgneb furoor üle kogu maailma. Internet on purunemas südantlõhestavatest kommentaaridest, kaastundlikest meemidest ja tulistest seisukohavõttudest. Ajakiri People kirjutab: „Harambe elab edasi interneti kollektiivses teadvuses, pälvides vaid vähestele võimaliku meemistaatuse.”[1] 2021. aastal avatakse New Yorgis Harambele pühendatud monument, millega võib lugeda realiseerunuks inimkonna tõelise ja isetu, enesest suuremale ja pühamale suunatud armastuse.
Ahviteadus
Tõnis Tootseni „Ahvide pasteedi” tegevus rullub lahti meie maailmale sarnases universumis. Eesti-taolises riigis elavad eestlaste moodi olendid. Ainus erinevus seisneb rahvastikus: inimeste asemel elatakse külg külje kõrval ahvidega, kes on inimestest impulsiivsemad, tagakiusatumad ja saamatumad. Kohati tõmbab romaan paralleele spetsiifiliste ühiskonnagruppidega, aga ahvi ja inimese suhet ei saa taandada allegooriaks ühelegi päriselulisele olukorrale.
Teose esmane funktsioon paistab olevat ühiskonnakriitika. Oma osa saavad praegune haridussüsteem, kapitalistlik töökultus ja loodusest eemaldumine. Saavad vähemused ja enamused, mehed ja naised. Saavad vandenõuteoreetikud, aga ka need, kes vandenõuteoreetikuid naeruvääristavad. Kõige rohkem kirjutab Tootsen aga inimesele, kes on oma sabata ahvikehas häbelik ja ebakindel. „Kui ahvi ülim eesmärk oli saada inimeseks, siis inimese ülim eesmärk oli saada üliinimeseks,” märgib jutustaja (lk 102). Vaene loom, kes ta peab primaadiks jääma.
Kontseptsiooni „ahv” on inimene mõtestanud mütoloogias, teaduses ning massimeedias ja sugugi mitte ainult Harambega seotud sündmuste kaudu. Ka Tõnis Tootsen ei astu „Ahvide pasteediga” ahvimaailma vagudesse uisapäisa. Iseäranis tähelepanelik on ta varasema ilukirjanduse suhtes. Viited ahvidest kirjutatud raamatutele algavad juba raamatu pealkirjast: Pierre Boulle’i „Ahvide planeet” ilmus Eestis 1973. aastal ei kellegi muu kui Lennart Meri tõlkes.
Kirjanduslikke viiteid on veelgi. Näiteks kirjeldab ahvist peategelane Ergo oma varaseid kokkupuuteid kirjandusega niimoodi: „Eriti meeldis mulle lugu, kus üks inimene oli jõhkralt tapetud ja üks teine inimene otsis tükk aega mõrvarit, kuni lõpuks tuli välja, et mõrvar oli hoopis ahv. [—] See-eest jälestasime lugu, milles üks ahv, kelle peremees ära suri, tappis üksinda koju jäädes tollesama peremehe koera ja lasi lõpuks terve maja õhku.” (lk 114) Tootsen pakub lugejale äratundmisrõõmu, sidudes samaaegselt kokku niidiotsi praeguse ja varasema ahvikirjandusliku traditsiooni vahel.
Bioloogiline ahv
Tootsen on oma allegooriate jaoks valinud väga õiged loomad, sest neid puudutavad teaduslikud uuringud ütlevad palju ka ühe teise primaadi – inimese – kohta. Ühes intervjuus väitis Tootsen, et peab ahve inimestest vähem ambitsioonikateks, vähem võimuahneteks,[2] mida võib aga Frans de Waali primatoloogiliste uuringute taustal eksiarvamuseks pidada. De Waal uurib teoses „Chimpanzee Politics” ahvide ühiskonnakorraldust, mis on hämmastavalt sarnane inimeste omale. BBC intervjuus seletab de Waal: „Šimpansikogukondade kõige paremad alfaisased ei pruugi sugugi olla kõige suuremad ja tugevamad. Sul peavad olema toetajad, mis tähendab, et sa pead neid hoidma õnnelikena. Sa pead olema diplomaatiline. Kui on kolm isast, kellest üks on ülekaalukalt tugevam, siis on tõenäosus, et teised kaks moodustavad tema vastu liidu.”[3]
BBC artikkel kirjeldab ka šimpansite diplomaatiat, millel on ahviühiskonda struktuureeriva jõuna oluline koht. Näiteks püüab kogukonna „liider“ paista igati „kena”. Oma hoolivust näidatakse üles näiteks ahvibeebide musitamisega (see on tehnika, mille on ka inimühiskonna poliitilised liidrid pärinud just oma geneetilistelt esivanematelt). Lisaks „kena olemisele” on aga veelgi olulisem „valimiskampaania”, mis toimub väga otseselt korruptiivse häälte ostmise kaudu. Enamasti kasutatakse häälte ostmiseks liha. Jaapani teadlase Toshisada Nishida juhtumiuuring kirjeldab kaksteist aastat võimul püsinud šimpansit, kes kogus esmalt kõigi isaste liha enda kätte ning jaotas selle siis uuesti laiali, jättes välja oma „poliitilised vastased”, rivaalid. Kõnealuse šimpansi äraostmissüsteemis ei ole keeruline näha praeguse maksusüsteemi algeid.[4]
De Waali teadustöö valguses pole der Wille zur Macht[5] omane mitte ainult „tsiviliseeritud” inimestele, vaid ka „rikkumata” loodusele. „Ahvide pasteedis” kohati aimduv esiisadest ahvide idealiseerimine „ülla metslase” malli järgi ei näi olevat teaduslikult korrektne – ilmneb, et inimestele omane korrumpeerumisiha pärineb juba metsikust loodusest enesest.
Minu hinnangul pakub primatoloogia ainest rohkem kui ühe ahvikirjandusteose loomiseks. On kahetsusväärne, et mitmed põnevad ahve puudutavad teadmised on jäänud kinni teadlaste kopitavasse sülelusse, kui oleks õige need hoopis avaratele ja õitsvatele kirjanduse ja kunsti aasadele laiali lasta. Selle ülla eesmärgi puudumise kompenseerib Tootsen aga rohkete kirjanduslike ja ajalooliste viidetega, hea karakteriloome ning inimhinge pimedatesse soppidesse valgust toova misjonitundega.
Geopoliitika Ida-Euroopas
„Ahvide pasteet” märgiti muuseas hiljuti ära Euroopa Liidu kirjandusauhinna žürii poolt, mis paneb mõtlema, kui arusaadavad võiksid Tootseni Eesti ajalugu puudutavad allegooriad olla teisest kultuuriruumist lugejale – Eesti-kesksus on romaanis läbiv. Oluline on ka keelemõõde: ehkki nii „planeet” kui ka „pasteet” on rahvusvahelised sõnad, tuleb allegooria nii heakõlaliselt välja vaid eesti keeles. Raamatu mõistmiseks ei ole selle allegooria ega ka „Popi ja Huhuu” viite tabamine kindlasti esmatarvilik, küll aga jääb õhku küsimus, kui hästi suudab Lääne-Euroopa lugeja mõista Ida-Euroopa elanikkonnas vohavaid poliitilisi allhoovusi, mis sõltuvad vähem reaalsetest teadmistest ja rohkem sõnastamata tunnetusest.
Mida paremini suudab lugeja siduda „Ahvide pasteeti” tänase olukorraga Ida-Euroopa ja Venemaa vahel, seda tähelepanelikumalt ta eesti kirjandusele kaasa elada oskab. Romaan algab eessõnaga, mille on Tootseni narratiivi kohaselt kirjutanud ahvist uurija Ilmar Inime. Just seal viidatakse olulistele lähiajaloo sündmustele: „Analüüsid näitavad, et tekst on valminud vaid aasta enne seda, kui punaahvid[6] seltsimees Puutünni juhatusel kogu siniahviliku maailma vastu sõtta läksid. Saab see olla kokkusattumus?” (lk 1–2) Kelleks peaks euroopa lugeja „seltsimees Puutünni” ja kui ruttu haaraks ta punase-sinise vastandust? Kuidas seda kõike arusaadavalt tõlkida?
Praeguses geopoliitilises olukorras tundub Ida-Euroopa hääl olevat varasemast tugevam. Stereotüübid, millega võib kokku puutuda Eestis ja mida kirjeldab Tootsen, ei ole kuigivõrd erinevad Läti, Leedu ega ka Ukraina omadest. Tähelepanu, mida Tootsen Ida-Euroopa mõtteloole pöörab, ilmneb tegelaste kombes esindada filosoofilis-ideoloogilisi profiile. Oma suhtumise otsene (dialoogiline) väljendamine on ainult üks osa maailmavaadete esitamisest, reaalse sisu annab neile seos tegelaskujude isikupäraga – ja vanuse, soo ja staatusega. Anton Tšehhov asetab „Kirsiaias” marksistlik-utopistlikud ideed töötu ja edutu „igavese üliõpilase” Trofimovi suhu, lisades seeläbi ideoloogiakriitikale sotsioloogilise mõõtme. Tootseni tegelased on samuti tšehhovlikult mitmemõõtmelised – ükski tegelane (iseäranis Undo ja Redo) ei ole sattunud romaani sündmustikku juhuslikult. Võiks öelda, et valitud tüüpisenditega konstrueerib Tootsen oma pisikeses laboris mini-Ida-Euroopa sotsioloogilise hetkeseisu. Ideed, mis „Ahvide pasteedi” taksopargis põrkuvad, on esindatud ka Riigikogu infotundides, Läti ja Leedu ajalehtede leheveergudel ning Donbassi rindelgi.
Undo ja Redo
Juba romaani esimestel lehekülgedel saab lugeja tuttavaks Undo ja Redoga, kahe lõbusa onuga, kes töötavad koos Ergo vanaisaga taksopargis. Vanaisa kahe noorema kolleegi maailmapilt on „süntees kahest ideoloogiast, mis üritasid teineteist maamuna pealt pühkida” (lk 12). Rohked vaidlused kääritatud mahla purgi taga annavad nende hammasrataste vahele jäänud „šovinistide” eludele tähenduse. Just sellises poliitilise maailmakorra paikapanekus kajastub hästi Venemaa ja Lääne-Euroopa vahele pressitusest tingitud maailmanägemus:
„Ja nii võisid Undo ja Redo, kes olid äsja punaahvide võimu härdusega meenutanud, mõne siniahvi kohta kähvata: „Ahh, see on ju vana punane.” Niisamuti võisid nad pahandada, et sinised ongi uued punased, et pole neil mitte mingit vahet. Ja kui nad olid selle kinnituseks tublisti apelsinimahla rüübanud ja mõtlikult noogutanud, alustasid nad juttu sellest, kui erinevad sinised ja punased ikkagi on. Kui sellele tähelepanu juhtisin, seletasid nad õpetlikult, et punasel ja punasel on vahe: võid olla heas mõttes punane ja halvas mõttes punane. Seepeale kavaldasin, et kas ka lillaroosal ja lillaroosal on vahe – selle värviseguga tähistasid Undo ja Redo absoluutselt kõike, mida nad vihkasid. Et kas võid olla ka heas mõttes lillaroosa? Redo ei jäänud isegi mõttesse: muidugi võid! Sa oled heas mõttes lillaroosa, kui sa oled surnud lillaroosa.” (lk 12)
Raske on öelda, kas ja kui palju võib päriselus Undo ja Redo vestlusi kuulda. „Suguvõsa kokkutulekute” müüt kirjeldab šovinistlikke vanaonusid, kes muretsevad: „uus oht on Lääs, mitte Ida”; „inglise keel võtab eesti keele üle”; „vaata, et sina pedeks ei lähe”, eriti hästi kajastub Undo-Redo diskursus Delfi kommentaariumis. Tõelise kirjandusliku väärtuse lisab selle stereotüübi ülestähendamisele aga Tootseni empaatia, milles puudub igasugune hinnang, hukkamõist. Iseäranis hästi tuleb sellise üleoleku puudumine välja raamatu lõpus, kui ilmneb, et mõned Undo ja Redo rohketest vandenõuteooriatest valitsuse salategevuse kohta vastasidki tõele, et nad tajusid ja rääkisid millestki, mida teised ei tabanud. Tootsen näitab ühiskonna põhjakihti neutraalselt, paatoslikku kaitsepositsiooni langemata. Delfi kommentaariumi lugedes on inimesel harilikult kaks valikut: kas naerda kommenteerijad välja või mõista nad põrmustavalt hukka. Kolmas valik – lugeda, mõista, leppida – on Tõnis Tootseni tee.
Armastuse valem
Väga paeluv on Tootseni oskus käsitleda üllatuslikult teada-tuntud allegooriaid: „Armastus? Aga kas te ei tea siis armastuse valemit? Supp korda kepp jagatud maalapiga astmes papp. See ongi armastus – mida rohkem pappi, seda suurem, nagu näitab võrrand. Ja iga tegur on hädavajalik – võta ära üks ja kõik kukub kokku. Võta supp ja rahvas sureb nälga. Võta kepp ja rahvas sureb välja. Võta lapp ja kus sa oled? Võta papp ja kes sa oled?” (lk 232)
Kui Lenin oleks olnud „Ahvide pasteedi” tegelane, oleks tema loosung „Rahu, tööd, leiba!” olnud sõnastatud valemi kujul:
rahu + töö + leib = armastus.
Mõistes, et see valem on oma aja ära elanud, loob Tootsen Lenini eeskujul uue valemi:
(supp × kepp : maalapp)^papp = armastus.
Seeläbi sõnastab ta keskmise Eesti elaniku armastuse valemi põhijooned. Inimene vajab armastuse tundmiseks toitu, elukohta, stabiilset seksuaalsuhet, raha ja/või usku. Pole teada, millele viitab Tootsen sõnaga „papp” – keeruline on öelda, kumb on eluks vajalikum, kas raha või usk, iseäranis õigeusk, mille järgijaid on viimase rahvaloenduse andmetel Eestis umbes 8%.[7]
Kui lähtuda siiski ebatõenäolisemast variandist ja uskuda, et Tootseni hinnangul vajab inimene rohkem usku kui raha, siis võiks valemi sõnastada ümber ka nii: „supp korda kepp jagatud juhhuu! astmes uhhuu”. Asendasin oma valemis „lapi” ja „papi” „juhhuu!” ja „uhhuuga”, sest kerkivaid kinnisvarahindu vaadates hüüatab maaomanikust eestlane „juhhuu!” ning kasvavaid uusvaimseid huvisid vaadeldes võib öelda: „uhhuu”. Komponendid jäävad aga sisuliselt samaks, sest toit, paljunemine, elupaik ning raha ja/või usk on tähenduslikumad kui Lenini rahu, töö ja leib.
Tõnis Tootsen sõnastab oma teoses armastuse valemi, õpetab empaatiliselt suhtuma teisitimõtlejatesse ja annab põhjaliku ülevaate praegusest geopoliitilisest olukorrast Eestis. „Ahvide pasteet” nõretab poeetilisest keelekasutusest ja mõtestatud ühiskonnakriitikast, seejuures saame pisut teada ahvide, aga veel rohkem inimese kohta.
[1] Alex Heigl. „Harambe the Gorilla’s Bizarre Eternal Life as an Internet Meme” – People, 15.08.2016.
[2] Vt err.ee/1608846694/kirjanik-tonis-tootsen-oma-uuest-teosest-ahvid-ei-ole-nii-voimuahned-kui-inimesed.
[3] Vt bbc.com/news/uk-politics-41612352.
[4] Samas.
[5] võimutahe (sks)
[6] „Ahvide pasteedis” kirjeldatud sini- ja punaahvid on üks osa laiemast allegoorilisest kosmoloogiast, mille Tootsen on loonud. Punaahvide all võib üsna üheselt mõista NSVL-i pärandiga seotud või üleüldiselt venemeelseid isikuid, siniahvid kalduvad kohati eestimeelsusesse, aga edasiarendusena ka euroopalikkusesse, Euroopa Liidu meelsusesse.
Illustratsioon: ahvjumal Hanumān rebib lõhki rinna, et paljastada truim süda, kus elavad Rāma ja Sītā. Pilt: Wikimedia Commons
Elo Kaalep (21) on harilik hominiid, kelle liiginimetus on homo irrationalis. See maailmas enim levinud primaadiliik ei kuulu viimatiste uuringute hinnangul „kõrgemate imetajate” hulka.
