PÕRIN
Põrr. Valgussähvak. Põr-põr. Silkav põrin. Valgusviirgude mäng tema peal. Põrnikas silkab üle tänavate ja kandub muudkui edasi ja edasi. Põr-põr-põr. Viskub üles ja alla, läbi ja ümber. Ja tuul viskab põrina tagasi, otse mu kõrva sisse, jupp põrinat takerdub juustesse. Sammun, kuulatan, kostab ikka põr-põr, põr-põr-põr, kuid äkitselt kaob põrin valgussähvaku sisse. Vaikus. Siis hakkab vaikus põrisema.
Põrin, kuivnõel
Ella-Mai Matsina, 2020
*
Mu toal on kollased seinad. Aga vahel on nad sinised. Ja vahel on punased ka. Ja mõnikord on seinad läinud hulkuma ja eksinud ära. Ma ikka ei tea, kas nad teevad seda meelega või mitte. Aga ükskord eksisid nad niimoodi ära, et pidin neid mitu päeva otsima, lõpuks leidsin nad oma jakitaskust. On naljatilgad! Kössitasid seal ja lugesid ajaviiteks üksteisele luuletusi. Leidsingi nad nii, et kuulsin taskust sosinat. Jahhh, aga täna olid nad kõik ilusti olemas, kõik viksid ja sirged. Nii ma siis istusin voodile, sulgesin silmad ja ootasin. Aeg kössitas aknalaual tühjas lillepotis ja pikutas nohinal. Ja siis tuli Vaikus ja hiilis mu öökapile. Ta pani käed ümber põlvede ja kükitas, endal kaabu viltu peas. Ei tea, kas ta mind nägigi. Ma tõesti ei tea! Me ei rääkinud. Aga ma tõstsin oma Meele tema kaabu servale ja istusin siis tasakesi tagasi, panin käed ümber põlvede. Sulgesin silmad ja ootasin. Keegi ei öelnud midagi, ei tarka ega tobedat. Siis kuulsin krabinat, piilusin paremast silmanurgast, Vaikus oli pistnud käe öökapi sahtlisse ja nosis mu viimast kõrvale pandud ananassikommi! Ta kindlasti arvas, et keegi ei näe. Aga olin ma sellest kui tusane tahes, ei öelnud ma midagi. Las ta siis pealegi sõi. Häid asju võib ju jagada ikka, isegi kui nad peaaegu täitsa otsas on. Siis kuulsin, kuidas Ruum sahises, šašaša-šašaša. Ma sahisesin tasakesi vastu. Ja Vaikus surus seepeale kaabu kõvasti vasema käega pähe kinni ja astus siis ühte seina mööda toa ülemisse nurka. No ma ei tea, ta vist ikka nägi mind küll. Aga järsku oli seal nurgas kolm seina, ei, rohkemgi, oli täitsa-täitsa mitu ja kõik olid ühes nurgas koos. Vaikus kükitas siis ja hakkas ümisema. Ja ümises nõndamoodi, et mitte keegi ei kuulnud. Kuidas ta olekski teisiti saanud! Aga siis kukkus tema taskust ananassikommipaber põrandale, ta ei paistnud seda üldse märkavat. Tõusin voodilt üles ja kummardusin paberi kohale. Toksasin seda sõrmega ja äkki jooksis kogu tuba sinna kokku ja see väike läikiv paber imes kõik viuhti endasse. Kusagil seal sähvatasid Aeg ja Vaikus, viimasel hetkel tõmbas ta kübaragi kaasa. Mis juhtus minuga, seda ma ei tea. Aga kui Vaikus veel kusagil alles on, siis kükitab mu Meel tema kaabuserval. Las ta pealegi olla seal. Ma tean, et tal on hea.
*
videviku sees on leevike
sõnad hingeldavad
koit süütab tasa tikke
meeled sirgeldavad
paberile igavikke
*
märgade tunnete märjad käed
kimavad mööda mu põski
mu mõte seisab öösärgi väel
lillepotid ta aknale tõstis
teispool seina ei karju vaikus
vaid aina sosistab müra
minu metsadesse ta kaikus
ta otsib hingede küla
*
päev murrab end kokku mu peos
sõnade silmades visklevad karjed
mõtete sahinas põrnikas
seisab kui meri
õrn tiib lööb laineid
kohiseb tunnete hingeldav veri
*
õhtuvalguse väikene viiv
jäi kinni mu põsele
punase taeva hoiatav piir
jooksis tuppa ja kasvatas nõgesed
