Minu jaoks on su elu kõigest yks juhuslikult klõpsatud polaroid. Lihtsalt yks välja loositud hetk su elu paljude hetkede seast. See on ainus pilt, mille sinust alles olen jätnud. Sul on sellel pildil must kleit ja pruunid juuksed. See on tehtud yhes toas. Su ymber oli mingisugune roosa pehme õhuke riie, mis oli kokku õmmeldud pikkadest ribadest, nii et lakke jäid õrnad triibud. Ja see oli sinna kinnitatud nii, et ta oli kaardus. Mulle jäi mulje, et sa olid nagu suure õhupalli sees. Ja sa proovisid põgeneda, aga ei saanud, sest selles pallis pole yhtki avaust ja riie on liiga tugev, et seda katki rebida. Vaid ähmaselt võisid näha välismaailma varje. Need olid tumeroosad ja väljasolijad võisid yksnes ähmaselt aimata sinu enda tumedat varju, mis ei pysinud kunagi paigal, vaid aina liikus ja siblis ringi ning proovis välja saada.
Kui olin väike poiss, jooksin männimetsas ymmarguste kraatrite servadel, jõudes ikka aina samasse kohta, kuni uue auguni, ja jälle mööda selle serva ning siis taas uue ja uue juurde, kuni jõudsin esimese kraatri juurde tagasi. Selline oli mu elu rytm. Ja kusagile vahepeale, mõne kraatri serva, jäi abiellumine sinuga ja see roosa õhupalli foto. Kui olin kõik kraatrid läbi jooksnud, siis tõttasin yle tee koju, vastu uuele eluetapile. Enne seda olin kõrge pilvelõhkuja katusel ja polnud yhtki treppi ega lifti, mis oleks viinud mind alla, kindlale maapinnale. Mul oli langevari, mille keegi teine oli leiutanud, ja ma ei osanud seda kasutada. Ja sina olid suure õhupalli sees. Ning siis me kohtusime …
See oli yhel detsembriõhtul. Me olime mõlemad kahekymneaastased ja ihuyksi. Sõime pitsat, aga omavahel ei rääkinud yldse. Istusime mõlemad oma nurgas, vesteldes vahel mõne tuttavaga, kes oli parasjagu lähedusse sattunud. Lahkusime sealt yrituselt juhuslikult täpselt samal ajal. Vaatasin, kuidas sa nihkusid minust eemale, yhe tänavalambi valgusvihku. Siis liikusid järgmise pimeda tänavalambi juurde ja see syttis plõksudes põlema. Justkui kaminas syydatud tuli. Justkui taevatäht.
Sellest hetkest alates saatis seesama täht mu elu. Ma ei usu, et just sina selle syytasid, vahest olid sa yksnes hea tänavalampide ja tähtede hoidja? See, kes vaatab, et need ikka ilusasti põleksid. Igal talveõhtul, umbes kell viis, kui oli juba pime, vaatasin aknast välja ja taevas paistis yksainus täht. Yksainus. Sellest tähest sai minu kinnisidee, sest sina olid selle valvur. Ma lihtsalt teadsin, et pean sinuga abielluma. Kasvõi ainult selle tähe pärast.
Pidin ujuma yle selle jõe, kuhu olen nii mõnigi kord uppunud, yritades pääseda teisele kaldale. Iga kord mõeldes, et vahest nyyd läheb õnneks. Kuid siis vajun juba vee alla. Ja mulle antakse uus võimalus, neid on lõputult. Kardan, et olen lõpmatult neetud seda kordama. Mu elu suurim õnnistus oleks sulamine tyhjusesse, olematusse.
Sel aastal ei tulnudki lund. Terve talve istusin peaaegu niisama, lugesin Dantet ja tegelesin fotograafiaga. Ostsin lõpuks endale polaroidkaamera. Ja just sina olidki minu suurim pildistamisunistus. Igatsesin teha sinust kasvõi yheainsagi pildi. Ent kuud möödusid, nyyd oli aasta sinu esmanägemisest möödas ja sa ei ilmunud yritustele. Kujutlesin kogu aeg, et vahest nyyd ilmud välja, tuled läbi selle punase ukse (mille ma mõtetes alati mustaks värvisin). Kuid uks pysis enamiku ajast suletuna, ainult vahel harva avas keegi selle, aga tema oli mulle peaaegu tundmatu.
Nägin su nägu kõikjal, kus seda oli võimalik näha. Tapeetide lillemustrites. Puuvõrades. Pareidoolia. Pildistasin neid palju, aga mitte kunagi ei jäänud see õige asi peale. Raiskasin nii mõnegi kalli filmi sinu näo jäädvustamisele, mis justkui pidi mystiliselt puuokstesse ilmuma. Ma ei hakka mainimagi teiste inimeste nägusid, iga vastutulija oli voolinud justkui sama skulptor, sest kõik näod olid nii sarnased. Ja siis tulid sa taas minu ellu …
Kui lugematud lehekyljed mu päevikus olid täis kirjutatud ja lugematud polaroidid seinale kleebitud (mitte yhelgi neist polnud sinu nägu), ilmusid taas yritustele. Võtsin seekord kaamera kaasa ja see syndis nii äkki. Tulin sinuga kõnelema, olles enne veendunud, et sa oled ikka täiesti yksi, ja tungisin su ellu kahe rumala lausega, mis pärast mulle endale häbi valmistasid:
„Kas ma võin teid pildistada?”
Ja sa vastasid: „Mis kasu sellest oleks?”
„Aga te olete niiii ilus!”
Sellest hoolimata sa nõustusid. Läksime õue, kus oli rohkem valgust (veel polnud pimedaks läinud), ja sellest tuli päris kena pilt. Kuna sa tahtsid kindlasti selle endale jätta, tulin mõttele teha kaks pilti. Yhe jätsingi endale. Lõpuks ometi õnnestus mul see puude okstest moodustunud nägu pildile pyyda, ainult et see oli nyyd lihast ja luust nägu. Sinu nägu.
Mitu kuud hiljem viisin su karusselliga sõitma. See asus keskpargis. Pilet maksis paar krooni. Sa sõitsid kaua, mitu ringi. Mul oli tunne, et iga ringiga said sa vanemaks. Iga ring oli justkui yks sinu elu etapp. Mina olin laps seal männimetsas, jooksmas mööda aukude servi, ja sina leidsid karussellil oma elu mõtte. Tegin sinust ka yhe foto, see tuli ypris ilus, aga mitte päris täiuslik. Veidi udune. Kuid sa olid nii õnnelik.
Aasta hiljem me abiellusime. Pulmapäeval sadas lakkamatult ja ma mõtlesin kogu aeg alt ära hyppamisele. Hea meelega oleksin kõik selle katki jätnud. Ent siis justkui elavnes minus armastus sinu vastu ja ma olin valmis selle kõigega kaasa minema. Vihm ei lakanud ka siis, kui ytlesime oma jah-sõnad. (Jäin just siis, kui mulle see kysimus esitati, kirikuaknast lõpmatut sadu vaatama.) Pärast jooksime autoni ja olime vabad. Jätsime oma elud maha, et abielluda. See oli justkui uuestisynd. (Huvitav, kui palju veel, kuni muutun tyhjuseks ja saan jõest yleujumise vaevast lahti?)
Olen nii mõnigi kord pärast suurekssaamist sinna jõkke uppunud. Jõuan poolele teele ja siis saab jõud otsa. Tean, et keegi mind teisel kaldal ootab. Kui temagi alustaks ujumist, saaksime jõe keskel kokku, et rõõmsalt sygavikku vajuda. Kuid ma ei saa talle seda öelda. Aga võib-olla polegi seal kedagi ja ma ujun ilmaasjata? Jõkke minnes võtan ära kõik riided, all on ujumispyksid. Pean loovutama kõik kihid ja oma kaamera. Panen ujumisrõnga ymber. Ent see on liiga väike ega kanna mind piisavalt. Nii vajungi keskel põhja ja leian end taas sealt, kus alustasin. Veel yks võimalus. Sama aste, sama ylesanne, uus elu.
Me yhine elu oli ilus, kuid pärit justkui mõnest väärdunud romaanist. Kippusin sind pidama mõneks jumaluseks, keda tuleb iga hinna eest kaitsta ja kes ei tohi näha selle maailma valu. Aga sa olid juba palju näinud. Sa olid nii palju kordi haavata saanud ja nii palju kordi kukkunud. Ma ei olnudki tähele pannud arme su näos. Sellepärast sa ei ilmunudki terve aasta yhelegi koosviibimisele. Ja sa kardad, et hakkad mind kartma, nii nagu kardad paljusid inimesi. Ent ma lootsin, et ehk on see kartus armastus. Justkui teismelise kartus oma armsama ees, tahtmine temast eemale hoida, kuid samas olla ta ligi ja teda puudutada. Purustasin sinu ellu tungimisega kõik uksed ja sul oli selle pärast hirm. Kõik, alates fotodest, mis ma ykskord väljas tegin, kuni abiellumiseni välja. Võib-olla oli see kõik yks suur viga? Aga see oli ju nii-nii magus viga.
Kardan, et pillan su maha, justkui hinnalise kruusi, mille on keegi kallis inimene kinkinud. Olen kass, kes lykkab kaminasimsilt maha kõik pildid.
Ma ju ytlesin, et mulle meeldivad igasugused fotod. Yks saladus: otsisin öökapi sahtlist vanu fotoalbumeid ja vaatasin su noorpõlvepilte. Tahtsin teada, kuidas sa just selliseks kasvasid ja sedagi, kuidas su näojooned on aja jooksul muutunud, täiuslikuks arenenud. Kartsin iga kord, et tormad magamistoa uksest sisse ja siis oleksin täiesti kaitsetu su hirmutava pyhaduse ees.
Võtsin su yhele peole kaasa ja tegin selle roosa õhupalli foto. Mulle nii meeldisid need kaunistused, mis rippusid laest ja sind ymbritsesid. Pilt tuli ypris hästi välja. See oli viimane täiuslik pilt, mille sinust tegin, ja ainus, mille pärast alles jätsin.
Sellest ajast alates kinkisin igaks synnipäevaks sulle käputäie roosasid õhupalle. Need olid mälestused õnnelikest aegadest. Siis ykskord meenus mulle, et olin neid samu õhupalle näinud karusselli kyljes, siis, kui viisin sind esimest korda sellega sõitma. Õrnroosad õnnelikud õhupallid. Nii kaitsetud ja syytud.
Eelviimane pilt, mille sinust tegin: istusid tugitoolis ja lugesid raamatut. Foto tuli halvasti välja, sest valgust oli vähe. Sind polnud peaaegu nähagi, kõik oli nii tume. Olid taustast vaat et eristamatu. Unustasin kardinad akende ette. Viimane pilt: must taust, mitte midagi polnud aru saada. See oli kaamerarike. Sind polnudki sel pildil, sest kõik oli öö. Pärast seda ytlesin hyvasti. See oli sama lihtne kui ukse sulgemine. Mitu korda tegin selgeks, et lukustasin ukse, sest ma ei tahtnud, et sa mulle järgneksid. Sellega sulgesin viimse ava roosas õhupallis. Sa ei saanud nyyd enam välja. Su vari siples edasi-tagasi, see oli nii rahutu ja elav. Vaatasin seda natuke, siis keerasin selja.
Olin lõpuks yle jõe ujunud, sinuga poleks ma seda suutnud. Olin ka männimetsas kõik kraatrite servad läbi jooksnud ja esialgse augu juurde tagasi jõudnud. Roosa õhupall oli täis puhutud ja nööriga suletud. Tsement su jalgade ymber oli kivistunud. Kõik pildid olid mustad. Ja sa olid lõksus. Ega saanud välja.
