Arvustus

Pilk virtuooside ja mandunute maailma ehk Elu kui näitemäng

17.06.2022

Sandra Jõgeva
„Üks päev aastal 0“
Rahva Raamat AS, 2021

 

Vaadates Sandra Jõgeva romaani „Üks päev aastal 0“ pealkirja ja kaanepilti, millel ilutseb liibuvas nahkses kostüümis domina, võib esmalt mõttesse tulla seos Pauline Réage´i teosega „Neiu O lugu“. Mõlemas pealkirjas on ümmargusi ebamäärasusele viitavaid märke ja mõlemad teosed viivad lugeja kummastavasse BDSM-maailma. Jõgeva teksti lugedes saab aga õige pea selgeks, et seal ka teoste ühised jooned lõppevad. Réage on loonud erootilise kirjanduse klassika, samas kui Jõgeva teos, mis esmapilgul peaks kuuluma sarnasesse žanrisse, suudab käsitleda seksuaalseid teemasid justkui distantsilt, vältides detailidesse laskumist ning jäädes kujutatava ainese suhtes peaaegu külmaks. Tabuteemasid käsitlevatele teostele on enamasti iseloomulik üsna graafiline ja detailne kujutuslaad, mis võtab neist huvitavatest teemadest kõike, mida saab. Jõgeva kirjeldused on aga üpris pealiskaudsed, tekitades küsimusi ka teose žanrimääratluse osas. Teemade poolest transgressiivne teos ei ole seda oma stiililt üldsegi.

Kui esmamulje selja taha jätta ja teost põhjalikumalt lugeda, võib õigupoolest väita, et tegemist on üsna matiundiliku tegelaste elukirjelduste jadaga. Jõgeva teos koosneb paljudest lühikestest peatükkidest, sissevaadetest 11 erineva tegelase eludesse ja mõttemaailmadesse. Tegelaste kooslus on kirju. Nende hulka kuuluvad näiteks seksitöötaja Katrina ja tema kliendid, sensitiiv Raili, kunstnik Vivian, hüpohondrik Liisa, kriminaalse taustaga Arvi ja mitmed teised. Täpselt nagu Undi „Sügisballiski“, seob Jõgeva romaani tegelasi kriminaalne tegevusliin ning sündmustik piirdub paari kindla paigaga, jäädes enamjaolt ühes Tallinna kortermajas elavate tegelaskujude kanda.

Kapitalistlik kunst

Jõgeva romaani rikastab autori kogemus kunstniku ja filmitegijana. Kunstiloomes on ta käsitlenud elulisi ja loomingulisi piiriületusi, nende seas prostitutsiooni, fetišeid, ühiskonnas vohavat ebavõrdsust erinevate sotsiaalsete klasside vahel. Loomeinimesena on ta ilmselt tuttav kunsti ja kapitalismi, vaimse ja maise sidumisega.[1] Selliste näiliste opositsioonide ühendamine on ka üks tema romaani peamisi teemasid. Näiteks on Katrina seksuaalsete näitemängude keskmes samuti raha: „Tekkis omapärane nõiaring, kus raha läks Juhani taskust ja perekonna eelarvest otse Katrina kätte ning tema edevast disainer-rahakotist omakorda otse paljudesse luksuskaupade poodidesse. Võis isegi öelda, et praeguses pandeemiakriisis oli Juhan oma vaigistamatute ihadega end kinni siduda ja piitsutada lasta majanduse püsimajäämisesse tubli panuse andnud. Tegelikult oligi tema, lihtne inimene, lihtne „pervert“, kapitalismi tugisammas.“ (lk 21)

„Ühes päevas aastal 0“ kujutatud BDSM-mängud on performance´id, meisterlikud (enese)petmised, mis leiavad aset reaalsusest näitemängude maailma astumisel. Igasugust pettust nähakse tavaliselt negatiivselt, ehkki selleks ei pruugi alati põhjust olla. Pettus võib toimida näiteks psühholoogilise kaitsemehhanismina või inspireerida kunstitegu. See lähtub ju kujutlusvõime piiridest ning on seega justkui reaalsusest suurem.

Romaanis on kõrvale jäetud emotsionaalne ja romantiline side inimeste vahel ning fookuses on armastuse kehaline pool, mis domina’le näiliselt sobib, isegi kui see aeg-ajalt temas teatud küünilisust esile kutsub. Näiteks mõtleb ta ühe oma kliendi soovidest järgmiselt: „Piitsa, küünlavaha seljale, seljale kontsadega vajutamist… Miks ta soovid purjus peaga alati nii primitiivsed on?!“ (lk 16)

Sellist suhtumist seksuaalsusesse illustreerib hästi filosoof Ronald de Sousa välja pakutud „armastuse teatri“ mõiste seksuaalkokkupuute kohta, mis on piiratud teatud ajahetkega ning mille puhul puudub kohustus pühendumiseks või edasiseks suhteks. De Sousa arvates asendab see tänapäeval arusaama romantilisest armastusest. Armastuse teatraalsed tseremooniad on naudingule ja esteetilisele loomele keskendunud erootiliste žestide lavastamine. Nagu iga esteetiline kogemus, võib ka armastus olla nõudlik, aga jääb ikkagi esteetiliseks kogemuseks, justkui mänguks, sest kõik partnerid on nõus romantilist armastust sellest kogemusest isoleerima.[2]  Täpselt niimoodi võibki kirjeldada domina ja tema klientide vahelisi kokkupuuteid. Näiteks ristub Katrina tee ühe mehega, kes on ammu unistanud sellest, et domina seoks ta käed kareda köiega kinni, paneks talle aluspesust tehtud tropi suhu, suleks ta sedaani-tüüpi auto pagasiruumi ning jätaks ta hoovi pargitud autosse terveks ööpäevaks. Sellel teatraalsel mängul ei ole romantilise armastusega vähimatki pistmist ning ka selle seose seksuaalse armastusega võib küsimärgi alla seada. Pigem on tegemist aktiga, mille eesmärgiks on naudingu saamine kontrolli loovutamise kaudu.

Teos keskendub erinevatele naistele, kes end kunstiga elatavad või seda teha üritavad: Vivian tegeleb kujutava kunstiga, Mari kirjutamisega, Katrina domina rolli kehastudes ning seeläbi mitmesuguseid näitemängulisi tegevusi läbi viies. Kunsti muutmine kapitaliks ei ole nende jaoks aga alati lihtne: „Domina-töö oligi ta lõppude lõpuks kümme aastat tagasi valinud seetõttu, et see amet tõi tunnis sisse rohkem kui miski muu tema senises elus. Kuni 500 eurot tund – aga siis pidi ta paraku kliendil oma keha vähemalt natukenegi katsuda lubama või „hellitama“ omakorda teda. Katrina ei tahtnud selliseid asju teha, see pani teda end tundma päris prostituudina, mitte kõigest „mittepenetratiivse seksitöötajana“.“ (lk 68–69) Katrina tööalased näitemängud viivad sisemiste dilemmadeni, küsimusteni iseenda määratlemise osas. Kunstiga raha teenimine on emotsionaalselt palju keerulisem kui teised päevatööd. Jõgeva naistegelased on seetõttu üpris huvitavad, kuid samas ka väga sarnased. Nad on nõus praktilistel kaalutlustel oma loomingulisuse rahaks tegema, kogedes seeläbi omapärast valu või tuska, olgu selle põhjuseks siis romaanivõistluse mahu- ja ajanõuded või iseenda vaimse või füüsilise heaolu ohverdamine.

Eksistentsiaalne õudus

Kuigi Jõgeva romaani ei saa pidada puhtakujuliseks transgressiivseks teoseks, võib sealt leida žanrile iseloomulikke jooni. Näiteks autentsuse probleem: domina Katrina ja sensitiiv Raili vastanduvad stereotüüpsele heakodanlikule elule, teenides raha äärmuslikes valdkondades, ja nii jääbki arusaamatuks, milline on nende autentne mina. Kas domina roll on osa Katrina olemusest või tõepoolest ainult rahateenimisvahend? Kui palju on selles identiteediküsimuses enesepettust?

Teost läbib ka mitu tegevusliini, mis juhivad tähelepanu eksistentsi paratamatule tühisusele ja lootusetusele end maailmas täielikult kehtestada. Mari kannatab alkoholisõltuvuse all ning üritab selle kiuste luua romaani, mis viimaks tema olemasolu õigustaks ja temast mingisuguse jälje maha jätaks. Oma oopuse lõpetab ta vahetult enne surma, jättes endast maha käsikirja, mis teda tegelikult ühelgi moel päästa ei suutnud. Alkohol oli aga ainus, mis tal üldse elu välja kannatada aitas: „Mari oli jõudnud staadiumi, kus ta enam selgeks ei saanudki – hommikused ärkamised puhtasse eksistentsiaalsesse õudusesse andsid mõista, mis saaks, kui ta enam peale ei võtaks. Ta oli kindel, et ei elaks seda lihtsalt üle.“ (lk 35–36) Surmale on keskendunud mitu tegelaskuju. Näiteks Liisa eksistents keerleb ümber lõputute hirmude nii koroonapandeemia kui ka kõigi teiste haiguste ees. Üks Katrina klient sooritab väga kalkuleeritud moel enesetapu. Jõgeva on lootusetusetundesse mattunud tegelastele toetudes vaadelnud eksistentsiküsimusi piisavalt süvitsi, et ehk ka lugejas inspireerida oma elu mõtte üle vaagimist.

Mida enam segaduste ja saladuste võrgud teoses lahti hargnevad, seda selgemaks saab ka Raili traagiline saatus inimkaubanduse ohvrina. Selle tegelaskuju toel on autor leidnud mitmeid eksistentsialistlikke mõttekohti vabaduse teemal. Kas Raili vastutab modellindusse tööle minnes, sinisilmselt võõraid inimesi usaldades ning nende õhutusel välisriiki reisides oma vabaduse kaotamise eest? Üldistades: kas inimese vabadus on midagi fundamentaalset ja ettemääratut või tema enda vabal tahtel tehtud otsuste tulemus? Jean-Paul Sartre´i järgi on vabadus ja inimeksistents üks ja sama asi ning seetõttu vastutab inimene oma tegude, mõtete ja kõige muu eest ise. Jõgeva näib viitavat millelegi sarnasele. Kui eksistentsialistlike mõtisklustega kaasa minna, võib lihtne haletsus tegelaskujude vastu muutuda hoopiski sügavamaks mõistmiseks. Ka autentse iseolemiseni võidakse jõuda ängistuse kaudu, nagu eksistentsialistlikes teostes tihti juhtub.[3]

Elu esimene päev

Kõige rõhuva ja morbe taustal on teose üks juhtideesid siiski üsna helge. Jõgeva on selle sõnastanud lausa esimeses peatükis, kus üks tegelastest kordab mantrat „täna on sinu järelejäänud elu esimene päev“ (lk 8). Romaani tegelased on kõik ühel või teisel moel vangis, kas oma kinnisideede, sõltuvuste või minevikutraumade käes, ning see, et tegelikult on neil võimalus end vabastada ja uuesti alustada, jääb suuremal osal teose lõpuni märkamata, kuigi on ka paar lootustandvat erandit.

Teatud moel saab uue alguse ka teose lõpus surnud Mari. Kui tema ema elukaaslane on Mari surmale reageerinud sõnadega „See loll lits jõigi ennast surnuks! Sa kuradi kurat küll!“, liigub autor edasi teose ühe kõige veidrama peatüki juurde (lk 147). Ülejäänud romaani teemade ja stiili kõrval tundub väga kohatu ja kummalisena, kui autor hakkab teose lõpus maailma kirjeldama läbi lahkunud Mari silmade. Jõgeva on ju kirjutanud üsna realistlikuna mõjuva teose, mis üldjoontes kajastab inimeste igapäevaelu – midagi maagilist või üleloomulikku selles ei ole. Selles peatükis on Marist saanud aga kõiketeadev kummitus, kes vaatab ka tulevikku ning kirjeldab lugejale üpris detailselt, mis kõigist tegelastest lõpuks sai. Seetõttu tekib ebakõla seni üpris tõsise ja kohati isegi sünge raamatu ning selle äärmiselt helgetes toonides lõpplahenduse vahel – mitme tegelase tulevikukirjeldused paistavad üleliia idealistlikud, lihtsad ja lõplikud. Näiteks nägi Mari iseenda üllatavalt rahvarohkeid matuseid, kus olid kohal ka tema armukesed ja sõbrad ning kus mängiti tema lemmiklaulu „Walking on Sunshine“. Tema tütar Katrina oli elu lõpuni väga ilus naine, avaldas bestselleri ning oli tihti näha naisteajakirjade kaantel. Eriti veidralt mõjusid aga kirjeldused nende tegelaste saatusest, kellega Mari kunagi kokku ei puutunud.

Kuni surmajärgsete sündmuste kirjeldamiseni leiab teose tegevustik aset ühel päeval, 16. septembril 2020. aastal. Jõgeva panoraamne romaan annab huvitava ülevaate sellest, kuidas nii lühikese ajavahemiku jooksul saab juhtuda väga palju: tegelaste elud põimuvad, tuleb ilmsiks hulk saladusi, mõned kaotavad oma elu ja mõned saavad võimaluse uueks eluks. Selle üheainsa päeva lõpus jääb kajama mõte vabadusest. Tegelastel on õigus olla need, kes ollakse, isegi kui see on võimalik vaid koos võõraste inimestega. Võõra halvakspanu ei ole ju pooltki nii haavav kui lähedase inimese oma ning seetõttu on talle ka lihtsam näidata enda tõelist olemust, olgugi selles peidus erinevaid iseloomuvigu, patte, ebatavalisi ihasid või hoopis midagi muud.


[1] Juhan Raud. „Sandra Jõgeva: kui kunst tekitab lisaks imetlusele ka empaatiat, siis see on boonus” – Postimees, 18.01.2021.
[2] Ronald de Sousa. „Love as Theater“ – „The Philosophy of (Erotic) Love“ – Ed. R. C. Solomon & K. Higgins. University of Kansas Press, 1991, lk 477–491.
[3] Tarmo Tirol. „Eksistentsialism“ – „20. sajandi mõttevoolud“. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 311–317.


Pilleriin Puhlov (27): „Ja närvidele käib? Mul on väga kahju öelda, aga ma ikkagi näen kunsti kõige üldisemat allakäiku – see ei kõneta inimesi väljaspool seda välja.“ –  Sandra Jõgeva

eelmine / järgmine artikkel