Anna Kaare
„InteГрация“
Värske Raamat nr 28, 2021
Sügavalt ja süvenevalt politiseeruvas maailmas on üha võimenev hääl ka seni marginaliseerituil. Ühe jaoks vaikselt väsitav moevärk, teisele jätkuvalt harjumist vajav uus reaalsus. Jah, võib tunduda, et soo, rahvuse ja rassi teemad on luules end ammendanud – nüüd on ju ometi kõik ära räägitud, istume juba laua taha sööma –, aga õnneks või kahjuks pakub koduseintest väljaspool lakkamatult jooksev kohalik „Trumani show“ iga päev uut sisu. Materjali jagub – liiatigi siis, kui minevikustki on veel omajagu vaiba all. Debüütluulekogus „InteГрация“ otsib Anna Kaare vastuseid igavikulistele naiseksolemise ja rahvusidentiteedi küsimustele, taotlemata otseselt tõemonopoli ega kindlaid vastuseid. See on otsing, mida näidatakse läbi kergelt kõvera peegli: „Isegi kui maailm on kole ja julm paik ning naise elu ja rollide vahel pendeldamine on raske, ei maksa end liiga tõsiselt võtta,“ sõnab Kaare ise.[1]
Kes on aga too Kaare luuletuste Naine? Femme fatale näib kulunud, vihase noore naise silt tundub samuti liig. Pigem on see „lihtsalt“ loosunglikkusest vaba enesekindel jõud. Kaare pole girlboss ega pea end kõigi naiste esindajaks. Siiski on luuletustes naise vägi, mõni ütleks selle kohta ka ürgnaiselikkus – ebakindlused ja -täiused on paberile laotud ja vahivad teatava jultumusega publikut. Sobin ma teile? Huvitab mind see tegelikult? Joonistub välja alternatiivne naisekuju: „madonna/hoora dihhotoomias / selles lihalikpühas kaksainsuses / valin hoopis kolmanda tee / teen kükke kuni kann kisub krampi / rebin rauda meestega võidu / kangi all näeme! / jõuksis, mitte vanalinnas / tänapäeva lili marleen.“ Ent ometi: „mina ei ole seda dihhotoomiat loonud / selle eest ära joosta / ei jõua / selleks maratoniks ei ole piisavalt treeninud“ (lk 36). Meenub Maria Kapajeva installatsioon „Or Other“, mis samuti madonna/hoora küsimust käsitleb. Mõneti võiks Kapajevat ja Kaaret pidada kompleksse naiselikkuse otsingu ja kriitika esindajateks kunsti- ja kirjandusskeenel; nende nimedes on otsekui saatuslikult alliteratsioongi. Kapajeva näitus „Kui maailm lendab õhku, loodan lahkuda tantsides“ Tallinna Kunstihoones tõi esile ebakonventsionaalse, nii-öelda nähtamatu naise – ühiskondliku pilgu läbi parim-enne minetanud naise, emadust mitteihaldava naise jm, tehes seda kaarelikult otsekohese irooniaga, mille parimaks näiteks on videoteos „Kümme viisi, kuidas mitte muutuda nähtamatuks keskealiseks naiseks“. Kaare Naine näibki madonna ja hoora eristuses kui too or other, kes ennast sõnade whore ja mother vahelt välja rebib.
Iseäranis vahetuna mõjuvad Kaare sõnad, kui meenub, et seni on ta sõnu valdavalt kuulnud vaid nii-öelda päris-, otsest kontakti pakkuv publik. Samas on Kaare luule autobiograafilisus intrigeeriv – kohati on tema sõnul see minapersoon liialdatud nii aateliselt kui ka olemuslikult; publik saab ise otsustada, kuivõrd tõsiselt ridu võtta ja kuivõrd neid Kaare endaga siduda.[2] Luuletustes on kamaluga iroonitsemist, nauditavat liitsõnaloomet ja vabavärssi, mis ei mõju oma lihtsa vormi tõttu tihti alavääristatud enter-luulena. Rohkelt seda, mis võiks mõjuda äraleierdatult, aga töötab ometi.
Eneseiroonia ja sisemine rahulolu vaatavad vastu ka luulekogu kaanelt – igerik opossum tumedate turses silmadega kõnnib, kohvitass käes, teatava leppimise ja pohhuismiga musta auku. Ausalt öeldes tekitab äratundmist küll. Opossumit kohtab teose vältel veel: kord istub nuttes, kord näib lihtsalt seistes elu vaagivat, hetk hiljem lamab aga juba augu kõrval, käpad püsti, tassi sisu laiali valgumas. Opossumi ümber ja peale hakkavad kiht kihi, leht lehe haaval ilmuma uued pildid, sümboliseerimaks kõrvalolevat luuletust. Seeläbi jäävad terve teose vältel lugejaga kaasas käima näiteks lõõmav Eesti lipp („kütan muulasele pasunasse / suures rõõmujoovastuses / küll senjöör andestab / sest eesti eest ikkagi“, lk 26), kaabudega mehed teleriekraanil („ma olen ekre unistuste emme / ja lapsed olen saanud ühe mehega / ja seinalt raamist vaatab martin helme / kuis ahju kütan müürilehega“, lk 56) ning number 243. Ellu-Marie Meose illustratsioonid on „InteГрацияs“ nii omaette väärtusega elamus kui ka oskuslikult teksti täiustav-toetav jõud.
Mõistagi on üks „InteГрация“ peamisi läbivaid valukohti lõimumine ja rahvuslik identiteet. Päevapoliitiline luule on kerge sihtmärk, aga seda raskem on luua midagi tabavat ja uudset. Nälg teema järele ometi püsib – „ekre unelmate naine“ on Kaare endagi sõnul publiku lemmik.[3] Kaare ausus ja jõulisus õrnuse ja haprusega vaheldumisi tõmbab end ligi ja sunnib vaatama. Kord maaslamaja rollis, kord taob ise – nii teisi kui ka ennast. (Enese-)iroonia mõjub värskelt, sest seda on oskuslikult doseeritud, kartmata samas midagi öelda ning pannes vahel mõnuga üle võlli, otsekui pidades kellelegi vihapurskest tingitud äkkmonoloogi, mis iga lausega intensiivsemaks muutub: „vargustelaine koplis / süüdista mustanahalist / nemad varastavad / ei viitsi töötada / meie vovad ja peetrid on lihtsalt ajutiselt töövõimetud / mingit orjatööd ikka ei teeks / tonni võiks teenida / lihtsalt õige eesti mees olemise palk / eestlane on aus / ka libahundi-tiina polnd niikuinii mingi eestlane tead / kahtlaselt tõmmu teine / juba siis veeti salaja sisse / hävitati valget rassi / kõik on ju alati olnud meite vastu“ (lk 44). Kuuluvusküsimus ja rahvuslik identiteedikriis mängivad siin Kaare kasuks, kuna annavad teatava vabaduse ja kõrvaltvaataja pilgu, misläbi ühiskonda kritiseerida-kommenteerida. Mäng on selle võrra ausam, et Kaare samasugust teravust endagi vastu rakendab.
Üks „InteГрация“ suurimaid tugevusi ja tänuväärsemaid tegureid on roma kultuuri ja sõnavara esindatus. Võimestav oli näha seda „tavaellu“ põimituna, mitte fetišeerituna ega muudviisi pisendatuna. Kaare kõneleb nii kogukonna liikmena kui ka selle isikustatud võrdkujuna. Taas kiigub lugeja eri ajaperioodides, koonduslaagrites ja suurlinna tänavatel. Nende vahel on sillaks niivõrd arvukad paralleelid, otsekui toimuks kõik ühel ajal; ometi on palju muutunud ja oleks vale öelda, et parema, mugavama läänemaailma poole: „laagrilõkke asemel / põlevad getod / põlevad kodud / põlevad südamed / vaata leekidesse / tulevikku ei näe sealgi“ (lk 53).
„InteГрацияt“ lugedes tekkis aeg-ajalt küsimus, kuivõrd tohin ma lubada endal egoistlikult paralleele tõmmata. Tundus, et röövin kellegi valu. Olen samamoodi naine, samamoodi (ehkki igaüks ju isemoodi) ähmase rahvusliku identiteedi ja päritoluga. Jutu järgi ka osaliselt roma nagu Kaaregi. Samas tekib roma kogukonna ümber luulekogus teatav oreool ja minul lugejana ka väga suur aukartus. Ei tihkagi end eriti siia valemisse panna, ehkki veri on veri. Kaare ise on aga öelnud, et tema luule ongi neile, kes end selles ära tunnevad.[4] Niisiis pakkus „InteГрация“ ka ootamatut juurte avastamise rõõmu, rääkimata üldisest sotsiokultuurilisest mõttekaaslusest.
Tuleb tõdeda, et vahel hakkasid sõnad niivõrd hingele, et pidin raamatu käest panema. Ka irooniast nõretavatest luuletustest kumas läbi lein – minevikukahetsus, olevikuviha ja tulevikuhirm. „InteГрация“ pole nii-öelda ühe istumise luulekogu – sõltub muidugi sellest, palju on endal parajasti jaksu läbi elada. Ent haprust ja hingepiinu nähes omaenda seinte üleval hoidmine näib loomingu vastu ebaõiglane. Ennemini ridadele vastu muiata. „Nii et hingevalust rääkida ei maksa, / see on kõigil. Kõigil, kel ta on,“ nendib Juhan Viiding „Seotud kõnes“.[5] Eks ole aga jagatud valu pool valu. Mõned ütleks samas, et topelt – kes teab. „InteГрация“ oli raske ja sundis otsa vaatama nii endale kui ka akna taga olevale, mis niigi järjepanu magamistuppa tungib. Aga olen hiljem nii mõnigi kord selle taas avanud, et leida tuge, otsekui oleks luulekogu keegi, kellega koos ennast ja kõike ja kõiki kiruda.
Naiseksolemine on poliitiline, rahvus on poliitiline – pigem näidake midagi, mis ei ole. Miks siis mitte selle üle naerda, mitmetitõlgendatavad pisarad silmis?
Arvustus pälvis Värske Rõhu kriitikakonkursil peapreemia.
[1] Vt kultuur.err.ee/1608321494/varske-raamatu-sarjas-ilmus-anna-kaare-debuutkogu-integracija.
[2] Abramova. „Anna Kaare ja Abramova said baaris kokku ja …“ – Värske Rõhk nr 73, 2021.
[3] Samas.
[4] „Anna Kaare ja Abramova said baaris kokku ja …“ – Värske Rõhk nr 73, 2021.
[5] Juhan Viiding. „Seotud kõne“ – „Kogutud luuletused“, Tallinn: Tuum, 2008, lk 396.
LÜHIDALT: JOHANNA RANNIK (22) 
Enne Värske Rõhu kriitikakonkursil osalemist kirjutasid peamiselt teatriarvustusi. Mis sind kriitika kirjutamise juures kõnetab?
Kriitika on sõnana natuke petlik – see viitab otsekui eos millelegi negatiivsele, mis on ilmselt ka põhjus, miks kriitikuid veidi põlatakse-peljatakse. Mina näen seda ennemini kui viisi väljendada mõtteid ja tundmusi, mida kogetu tekitas, mitte selle väärtuse hindamisena. Üsna afektiivne lähenemisviis. Samas otsin alati kriitikast (nii enda kui ka teiste omast) midagi üldisemat, et sel oleks väärtus ka väljaspool teose konteksti. Kriitikas on väga palju taolist otsimist ja sõnade vahel laveerimist, aga selle olemus – kahe või enama inimese suhestumine kellegi (tihti väga isikliku) loominguga – on oma inimlikkuses ilus.
Miks valisid arvustamiseks just „InteГрация“ ning kas ja kuidas seostub teosevalik sinu õpingutega rahvusvaheliste suhete erialal?
„InteГрация“ tõmbas ligi ainuüksi teemade pärast – rahvusidentiteet, naiselikkus oma uutes ja kulunud vormides jm. Paratamatult on see kõik poliitiline ning leian, et see pole iseenesest halb. Uurin oma bakatööski, kuidas identiteedipoliitika soo, rahvuse ja rassi teemades Eesti teatris avaldub. Lisaks tekitas teos isiklikul tasandil palju äratundmist ja samastumist, mida ka arvustuses avan.
Üks lugemissoovitus?
Jaan Kaplinski „Vaimu paik“ sunnib aega maha võtma ja sissepoole vaatama. Teda ei anna lugeda muudmoodi kui omaette ja vaikuses; nende tingimuste otsimine on juba omaette püüdlus. Karm äratus, mis loob meeletu rahu.
