Ma ei tea, millal oma kodu kaotasin. Võib-olla oli see 2012. aastal, kui vanemate juurest välja kolisin. Võib-olla aasta hiljem, kui oma esimese korteriga hüvasti jätsin ja end ühikatuppa sisse seadsin. Igatahes saadab koduigatsus mind kauem, kui ma meenutada suudan. Minu praegust pelgupaika katavad taimed – igalt aknalaualt, riiulilt ja kapilt turritab vastu mõni roheline oks. Sügisest kevadeni on need oksad jõulutulukestega kaetud. Ja mida taimed ei suuda, seda peavad katma raamatud, kardinad, potid ja pannid. See on väike, kuid meeleheitlik viis, kuidas beeži kipsi koduseks muuta – mõnikord, kui ahjust värske leiva välja tõmban või teki all raamatut loen, tärkab minus korraks lootus, aga siis saan aru, et olen ikkagi kodutu.
*
Käisin septembri alguses emaga seenel. Olles viimati seenel käinud alles lapsepõlves, tabas mind kiiresti kirglik hasart, kui esimesed riisikad, kukeseened ja puravikud korvi sain. Jooksin nagu eufooriline trühvlisiga mööda Rääsa metsa. Mõnikümmend minutit hiljem avastasin, et olen ikka täitsa eksinud. Telefoni GPS oli mind kui põlist nutiinimest alt vedanud. Sama seis oli kompassiga. Järsku helises telefon. Ema uuris, kuhu ma siis omadega jõudnud olen. Piinlik oli tunnistada, aga poetasin moka otsast, et ju vist kadus õige siht silmist. Ema ütles, et hakkaksin tuldud teed tagasi tulema. Kratsisin meeleheitlikult kukalt – kus see tuldud tee siis oli? Möödus veel umbes kümme minutit. Telefon helises uuesti. Minus tõusis kerge paanika.
Ema: „Tule siia teerajale tagasi.”
Mina: „Ma ei näe teerada. Olen ära eksinud.”
Ema: „Kuidas sa seda teerada ei näe? Tule nüüd siia teerajale.”
Mina: „Siin ei ole mingit teerada, kuidas sa aru ei saa?”
Ema: „No tule nüüd siia teerajale. Kuidas sa seda teerada ei näe?”
Nii me siis seal vaidlesime. Üks otsimas rada, mida ei olnud, teine tõreledes mõistmatuga, et too mööda seda teerada edasi kõnniks. Mulle meenus lugu vanaprouast, kes nädal aega metsas eksles. „Eks häda korral tulevad mind koerad otsima, kuid ilgelt piinlik oleks,” mõtlesin endamisi. Silmasin samal ajal ilusat pontsakat kaseriisikat ning paadunud optimist minus hakkas vaikselt pead tõstma. Hakkasin, telefon ühes ja seenenuga teises käes, ringi tammuma. Peas keerles mõte, et enne koerte tulekut peab korvis vähemalt midagigi olema, siis on vähem häbi. Vahtisin algaja korilasena, nina maas, ahastuse ja ihastusega ringi. Teerada polnud küll kuskil, aga seened ilmusid justkui võluväel. Korjasin korvi punni. Vähemalt ei olnud ma täielikult läbi kukkunud. Järsku kerkis mu jalge ette kadunud metsatee. Kurvi tagant paistis auto. Tõttasin emaga kokku saama. Ema vahtis mu korvi imestusega, temal olid vaid üksikud kukekad. Vähemalt seekord oli topograafiline idiotism ainult kasuks tulnud.
*
Olen end siiani üsna heaks naabriks pidanud: üritan Škoda sirgelt parkida, erinevalt naabrist, kes oma musta mersu üle parkimiskohtade diagonaali paigutab. Mu koer ei haugu öösel ning kass ei kuse koridori. Üldiselt oleme üsna tähelepandamatu kooslus. Seda suurem oli minu imestus, kui järsku hakkasid korteri uksele kurjad kirjad ilmuma. Esialgu olid kirjad kirjutatud küll vigases, ent viisakas eesti keeles.
„Palun pärast 24 vaikus. Me tahame magada.”
Esimese kirja peale ei osanudki midagi kosta. Äkki oli kass öösel ringi jooksnud? Järgmised kirjad tulid juba järjestikustel päevadel. Viisakus oli kaduma hakanud. Joonistähti asendasid rasvased trükitähed, punkte hüüumärgid. Naaber lõpetas teretamise ning kostitas vaid sapiste märkustega: „Noored, öösel peaks magama.” Vaatasime abikaasaga üksteisele nõutult otsa. Öösel ei mänginud meil ei muusika ega telekas. Ka pillimäng lõppes sündsal ajal ning loomadki kobisid koos meiega magama. Mõistatus lahenes umbes kuu aega hiljem. Hakkasin pool kaks öösel magama minema. Astusin paar sammu magamistoa akna juurde, et see kinni lükata. Järsku kostus vastu radikat hüsteeriline kolkimine. Olin sellist varem vaid vanglaseebikates kohanud. Lõpuks taipasin oma suurt pattu.
*
Ostsin paar aastat tagasi auto, küll kergelt päevi näinud ja askeetlik, 2008. aasta SEAT Cordoba, aga siiski päris oma. Nagu vana autoga ikka, tuli üsna pea remonditöökoda väisama hakata. Uurisin kolleegidelt, kuhu autoga minema peaks. „Mine Rõõmurulli juurde,” soovitas kolleeg soojalt. Rõõmurull – nii tuntaksegi siin kohalikku autoremondilukkseppa. Möödub jupp aega, enne kui Rõõmurulli päris nime teada saan. Minu silme ette kerkib kujutelm õllekõhu ja lopsakate vuntsidega onu Heinost. „Rõõmurulli?” küsin segaduses näoga. „Noh, ta on kogu aeg heas tujus ja naeratab,” vastab kolleeg.
Töökotta sõites võtab mind vastu mustades dressides kidura kehaehituse, kitsehabeme ja torssis näoga mees. Ta paljalt peanupult vahib vastu suur kotkatätoveering. Napisõnalise üratusega suunab ta mind boksi. Boksis kohtun esimest korda Rõõmurulliga. Ta kõnetab mind kerge peanoogutuse ja terega. Tuleb välja, et ümarast onu Heinost on asi kaugel. Rõõmurull on keskealine ja üsna kiitsakas. Ka vuntsidega olin mööda pannud. Teeme paar sõna juttu. Mul on ebamugav ning tahan töökojast kiiresti jalga lasta. Rõõmurull kimub tööd tehes iga natukese aja tagant kanget suitsu ning selgitab mulle midagi auto kohta. Kui auto valmis saab, lähen tema töökaaslase juurde maksma. Leti ääres on tipitopsina suur savist voolitud rahakassa – paljas naine hiiglaslike tissidega. Töökojas ringi vaadates näen, et paljaid naisi on teisigi. Rahakassa peal on mingi venekeelne kiri, millest ma aru ei saa. Mees põrnitseb mind altkulmu ja ühmab kärsitult summa. Tema ilmest on aru saada, et kokkupuuted klientidega oleksid pidanud lõppema juba üle kümne aasta tagasi. Maksan kärmelt. Autoga minema sõites viipab Rõõmurull mulle kergelt naeratades. Tunnen, et mõistan kohalikke olusid natuke paremini.
*
Ööhämaruses vanast trepikojast välja astudes näen, et naabri uue Mercedes-Benzi kõrvale on ilmunud Tesla. Punnitan hetkeks imestusega silmi, kuid natuke ringi vaadates mõistan, et selleks pole tegelikult erilist põhjust. Räämas kortermajade kõrval seisvad autod on segu väsinud bemmidest ja edevatest jõuvankritest. Kõnnin mööda peatänavat, kus kõrgub üheksakorruseline kortermaja. Vaid üksikutes akendes põlevad tuled. Märkan ühe akna peal kiiskavaid jõulutulukesi, mis sähvivad kõikvõimalikes värvides. Aknasse vaadates tundub mõistetamatu, kuidas sellise diskoga keegi magada võiks. Kõrvaltänaval seisavad nõukaaegsed kortermajad. Kaks trepikoda on laudadega kinni löödud, aga ühes paistab elu veel käivat. Majade ümber elutsevad kassikolooniad, mida heatahtlikud möödaminejad toidavad. Kasside loendamisest on aja jooksul saanud omaette mäng. Mitut kassi on võimalik poole tunni jooksul märgata? Praegune rekord on 17.
Longin mööda teed edasi. Linn lõppeb järsku ära. Vastu vahib lai niit, kus rukkirääk lauluhäält testib. Niidu vastas asub kunagine kortermaja. Nüüdseks on sellest järgi vaid sammaldunud tondiloss, mille katkistest akendest paistavad mahajäetud asjad ning seinale kritseldatud grafitid. Kõigest mõnesaja meetri kaugusel asub linnasüda. Väikese ringiga jõuan teisele suuremale tänavale. Sealne vaatepilt ei erine eriliselt Lasnamäest või Annelinnast. Tihedalt pressitud hoonete vahel on paar mänguväljakut ning keldripoed, kus riigikord päriselt veel vahetunud pole. Majade prügikastide kõrvalt võib leida kõike. Sinna tassitakse nii vanu jalanõusid kui ka külmkappe. Vähemnõudlikud suudaksid leidudega isegi korteri ära sisustada.
Suundun harjumuspäraselt linna servas asuva tankla poole. 24 tundi avatud tankla on ööelu kese. Järjest on ritta pargitud vanad vahtralehtedega kaunistatud BMW- ja Audi-romud, mille allarullitud akendest kõlab kakofoonne tümakas. Üks sohver upitab end aknast välja, et teisele üle muusika midagi hüüda. Jalamehed kogunevad autodest eemale pinkide juurde, kuid ka neil on oma plärakast kaasas. Liigun tanklast kärmete sammudega linna poole tagasi.
Mööda teed kõndides märkan uut antiigipoodi. Seal põlevad tuled. Aknast paistab suur ja punane seinale kinnitatud haakristiga lipp. Lähemal kõõritamisel näen, et svastikatega esemeid on vanade raadiote kõrval veelgi. Tunnen, et minust selle poe klienti ei saa, ning kulgen edasi.
Raudteeni jõudes otsustan, et seekord jääb ring lühemaks. Üle raudtee asuvad eramud. Siin ei eralda rööpad mitte ainult linna, vaid ka mõtteviisi. Suundun oma korteri poole tagasi. Enne treppikotta astumist viskan pilgu veel naabri Teslale, mis sillerdab kuuvalguses, seinalt pudenenud krohvi taustal.
*
Tormiline valguskärgatus ja hüsteeriline haukumine annabvad mulle teada, et uus aasta on saabunud. Väljast kostub muusikat ja inimeste kisa. Aknast piiludes näen, et šampanja on lahti korgitud. Enamikul on ka presidendi kõne ära kuulatud. Pööran pilgu arvutile tagasi. Arvutist mängib kurjakuulutav tunnusmuusika. Nüüd on minu kord mängus vastase ussikesi õhku lasta. Paukude raugedes hääbub ka haukumine. Kööki minnes suunan pilgu aknast alla autole. Pööritan silmi. Ilutulestik on aastatega järjest igavamaks muutunud, aga mõistan, et ma pole ainuke, kes nii tunneb. Auto kõrval vedeleb kaks tühja tuutut. Sinist autot võib ööhämaruses üksnes aimata. Suurem osa autost on kaetud värviliste kilest litritega, mis harakal hinge rõkkama lööks. Tunnen, et ei oska seda kitši hinnata, ning suundun välja kleepuvaid litreid korjama. Varsti kordub kõik taas, kuid hoog, millega uut aastat vastu võetakse, on vaiksemaks jäänud. Ei mingeid litreid. Ainult klaaside tasane kõlin ja käekell, mis kinnitab, et nüüd on kell tõesti 00.00 saanud.
*
Istun arvuti ees ja tunnen, kuidas keegi mu küünarnukki nügib, liigutan seda hajameelselt ning mu käsi tõuseb õhku paitama. Jään oma õhus rippuvat kätt vaatama ja mu silme ette kangastub hall koon väikese musta ninaga.
Lähme arsti juurde kontrolli, olen selleks päevaks suured plaanid teinud. Tean, et tal ei ole enam palju aega, aga nii palju, et plaane teha, ikka veel on. Arst vaatab meile otsa. Naiivsusest ja lootusest ei ole ma osanud tulevaga arvestada. Mul on mu plaanid ning surm võib oodata. Vaatan maas pärlendavaid värskeid vereloike ja mõistan, et surm on mind jälle ninapidi vedanud. Lennukate kulmude alt vaatab mulle otsa pruun silmapaar, tean, et näen neid mõtlikke silmi viimast päeva.
Arst ulatab meile kaks kirurgilist lina, mis vaevu ulatavad ta keha katma. Tõstame ta keha linadele ning mu abikaasa hiivab ta käte vahele. Paitan ta laperdavat pead ja surun oma näo ta sooja karva. Silmad, millesse olen nii harjunud vaatama, jäävadki lahti. Viime ta viimast korda autosse. Järgmine kord luuki avades ei karga sealt enam kedagi välja. Lähen kassasse maksma. Ulatan inertsist kliendikaardi. Hetk hiljem kahetsen seda. Mõte surma hinna üle kauplemisest tundub nii banaalne ja nõme, ent kaardi tagasirebimine oleks veelgi kohatum. Istun autosse ja sõidame kliinikust minema.
Maale jõudes teeme pagasiruumi lahti. Liigtillukese lina alt paistab hall karvastik. Tõmban käega üle siidise karva. See on veel soe. Otsustame, et matame ta järgmisel päeval. Õhtuhämaruses oleks ärasaatmine veel trööstitum. Köögilaua äärde istudes tunnen, et peaksin uudise Facebooki riputama – mitte siirast pasundamistungist, vaid hirmust, et äkki keegi küsib, kuidas tal läheb. Lappan telefonist sadu pilte läbi, et leida see õige. Tahan, et ta tunduks kõikidele sama armas ja oluline kui mulle. Kirjutan vaevaliselt mittemidagiütleva postituse. Loodan, et uudis jõuab piisavalt kaugele, et keegi enam ei küsiks.
Kõnnime hommikul ristkülikukujulise augu juurde. Tunnen kergendust. Kartsin, et auk on asümmeetriline ovaal, mis mõjuks nagu pooleli jäänud kraavikaevamine. Vaatan sisse. Seal lebab valgesse linasse mässitud kogu ning upitan teda veel viimast korda paitama. Mõte surnu puudutamisest on mulle alati rõve tundunud. Olen matustel õudusega vaadanud, kuidas inimesed lahkunut katsuvad, kuid nüüd mõistan seda. Võib-olla võidab armastus lõpuks hirmu. Silitan kangeks jäänud kõrva. Nüüdseks on see külm. Mul tekib tahtmine ta sealt august välja kiskuda ja teda seni raputada, kuni hing kehasse tagasi tuleb. Tahan ta elutu keha endale sülle võtta ja paluda, kuni klaasistunud pilk jälle elavaks muutub. Võtan labida ja hakkan mulda peale viskama. Tahan seda ise teha. Kui valget lina ei ole enam peaaegu näha, meenub mulle, et mulda peab ka teistega jagama. Annan labida edasi. Varsti on auk mulda täis lükatud. Musta ninaga hall koon nügib mind aga ikka edasi.
*
Panen kirja kuupäeva, täies teadmises, et vaevalt ma seda päeva aastaid või isegi päevi hiljem mäletan. Vahin kalendrisse, plaanides tulevikku, mis mul nii kindlalt kätte tuleb. Ühel sedalaadi päeval saan teada, et mu kasuisa on surnud – see üks ja ainus, keda ma kunagi issiks kutsusin, ja ometi ei suuda ma meenutada ei aastaaega ega aastat, mil see juhtus. Ma ei mäleta, millal ma teda viimati nägin, aga kui nägin, mõtlesin, et küll näeme varsti uuesti.
Mäletan, kuidas umbes sama hägusel päeval Rimi juurviljaletis oma õppejõudu kohtasin. Teretasime viisakusest, tundsin, kuidas ta heledad silmad mind kiiresti mõtliku pilguga läbistasid – samad silmad, mis suulise eksami ajal tekitasid tunde, nagu näeks need sügavale hingesoppi, ja ilmvõimatu on selle peale pilku häbenedes mitte ära pöörata. Mõtlesin, et küll näeme varsti uuesti. Varsti pärast seda saime kirja, et ka tema on igavikku kadunud, kuid see jäi mulle meelde. Mu õel oli sünnipäev.
Pool aastat pärast seda lähen ema juurde. Hoovis seisab ema vana tuttav ning ütleb mulle suitsu välja puhudes: „Sind pole küll kaua näinud, küll sa oled suureks kasvanud.” Tema on aga vähemalt viimased kakskümmend aastat samasugune olnud – seljas lohvakas kampsun ja maani seelik, silmade ees suured ümmargused prillid ja käes suits. Väiksena meeldis mulle temaga maailma asju arutada. Kirgliku kudujana kostitas ta meid igal külaskäigul sokkide ja kinnastega. Võiksin siiani kaks nädalat jutti erinevaid kindaid kanda ning lõppu ei paistaks veel nii peagi. Vastan midagi umbmäärast, küll varsti näeme uuesti. Küsin aasta pärast emalt, kuidas ta tuttav elab. Ema vaatab mulle otsa ja ütleb: „Ta on surnud.” Puhken naerma, sest nutta ka ei oska. Otsin villase sokipaari välja ja tõmban keset suve jalga.
Messengeris plingib sõbrannalt sõnum: „Appi, me pole sada aastat näinud ju.” Mu kurku kerkib klomp. Võib-olla tulevik ei tulegi nii kindlalt.
*
Kööginurgas vedeleb lihtne tahutud abielusõrmus. Sõrmuse kivi sillerdab päikesekiirte valguses, ent vaevalt keegi seda märkab. Kraanikausis lebab logiseva sangaga pott, mis juba päevi pesemist ootab. Aken on vaevu paokil ning väljast kostub ehitusmüra. Aknalaual valges potis kiratseb pruuniks tõmbunud lehtedega taim, mis on dekoratiivse funktsiooni ammu minetanud. Tillukest beeži kööki täidab karjumine, mis vaibub vaid hetkeks enne, kui saab sisse uue hoo. Väike hall peni jookseb ärevalt häälest hääle juurde ning vaatab oma segaduses pruunide silmadega räuskavate inimeste poole. Röökimine lakkab ning asendub tasaste nuuksatustega. Rammusad pisarad sööstavad põskedelt põranda poole. Ehitusmüra on nüüd taas paremini kuulda. Kõlavad otsusekindlad sammud ning köök jääb tasaseks. Üksik sõrmus jääb nurka paremaid päevi ootama.
