*
ühe elu ja ühe hommiku sisse mahtuda
ei ole inimese töö.
on sosin tagapool mind
on päike loitsimas vett
ja kuu kutsumas unesrändajat
ja ma tihti üllatun
et päike pole kuu
ja kuu pole päike.
ja minu ema
kes viis mu kuulama tuult
ma tahan talle hüüda
ema
ma ei oska enam luuletada
olgugi et
linnurida kaunistab taevast
ja silmapiir hõõgub
ei anna olevik end teps mitte kätte
ja ehk suudlebki keegi kuud
kui naine läheb vette
ikka nii nagu meres minnakse
ja valgus puudutab teda vaikselt
sest teised enam ei tohi
ja mu hõõguv silmapiir
sulab ühte
muude horisontidega
ja koit tantsib oma tantsu
ikka tantsib
ikka tantsib
tantsib
hommiku pooleks
tantsib
taeva lahti
tantsib ringi täis
kuni päev jälle helisema hakkab
ja pööriöö annab kõigele andeks
ühe elu ja ühe hommiku sisse mahtuda
ei ole inimese töö.
*
maailm raagub
kui ta seisab kahe toa vahel
kuulumata justkui kumbagi
öö taandub
kui ta tõstab end ühest kingast välja
siis teisest
kui ta
riputab
midagi
kuskile
ning aken õhetab ja toas
toas on külm
kui tema vari
…..viibib sõrmeotsteni
…..idamaa kevade
…..üürikeses haardes
…..olnud mälestuse
…..klompis liigenduses
…..unenäos, mis unustab end käima
ning tema keha
võtab ruumi kohas
kus ta päriselt ei ole
kus võiks olla keegi teine
kui poleks kesta
mis end kardinapuule riputas
ta kuuleb läbi vihma sametist häält:
Boris, kuhu sa küll ennast jätsid?
*
prrrr, prrr-rrrr põristab
tüdruk tooli peal istudes r-i
prrrrr, ta pole veel rahutuse maitset suhu saand
rauatablette pole võtnud ja
raksus käinud ka mitte.
rasket pilku pole tundnud rusuvat
ja pool kuus hommikul
pole rookind lund vaikselt ahmides
õhku
sidrunkollane taevas pääs kinni.
selle tüdruku r rrrr
mesimagus ja melanhoolne ja nõretav rr
hakkas venima
ja kõik hakkas külge.
hakkasid rusikad
hakkasid raamid piltide ümber
ropud laulud higistes saalides
kõlasid kaugelt ja kaunilt
ja tantsijate kehad
lavadel
gongilöökide vahel
puhta vihma käes
need kleepusid ka külge.
rrrr rr-i peab oskama
et öelda raisk
ja ühtteist veel
ja et pääseda tagasi
hingata jälle päätäis tagumise toa hommikut
tüdruk jäi vait.
joostes proovides pöörata ümber elu
oli silmis vaid too üleni kollane taevas
ja tüdruku rr lennates
lahti
laiali
pudises õhku
mõtles
oh kuidas ma küll armastan raskelt
neid vanu ingleid
kelle kederluud kannavad nad
viimase piirini
ja viimase otsani
lõpuni
välja.
*
piir me vahel on nii ehe
et tunnen seda lõikumas
oma peopesadesse.
ta vonkleb üles-alla
mässib mind endasse nagu siidirätik
mis meeleheitlikult ihkab kuuluda kellelegi teisele kui
tuulele.
olen äkitselt hoitud.
meri kohiseb mu kõrvus
kui vaikne valu
niidina
külgepidi
(taas) mu pähe rada tallab.
ning kui mu kael lõpuks murdub
raksatab ka aeg
ja miski
nende kahe vahel
pole enam endine
pole enam nii, nagu
oli äsja.
mõtlen:
annan end teile kätte
kui lubate, et üks
käsi alistub teisele
hingeõhk alistub veele
ja loobujat ei karistata.
loksu-loksu, laineke.
*
…
no mis te passite
muusika kirjandus kunst pühkige kõik laualt
las ma laon oma kaardid laiali
kirjutan kõigi otsaette liimitud
väikestele sildikestele nimed
siis küsite
…………………………….kes ma olen?
aegamisi
küsimus küsimuse haaval
nagu matrjoška
ja no ega röövik ka üleöö liblikaks saa
ikka nii et jätkuks
………………………..terveks elueaks
õpite end vaikselt tundma
ja nagu reeglid ikka johhohoo
vastan teile vaid jah või ei.
…………………jah või ei
ütlen
kas oled koit toome või ei
oled andrus ansip või ei
ma ütlen
šahh
ma ütlen
matt
ma ütlen
seda mängu tuleb osata mängida
ei saa nii et
küsid kuidagi liiga palju või
siis lähed mängust välja
…………………………………..jobukakk
kougin keskaaegse emakeelevihiku välja
deklameerin (ja see on nüüd paatos):
per aspera ad astra.
näh, intellektuaal esimesest pingist
kellel nüüd suu vett täis on?
_______________________________________________________________________
Emma Lotta Lõhmus (18): “Loen, mängin pilli ja tunnen mõnu kummalistest olukordadest, kus võib enda kohta midagi uut teada saada.”
