Välgatus

Peaks päevikut?

Heneliis Notton 29.06.2021

27. veebruari lõuna

Istun läpakaga õues päikese käes ning kuna värsket muru veel ei kasva, on mul seltsiks kolm hobust, kel targemat teha pole. Need kultuursed hobused on kirjasõnaga tuttavad, sest lapsena lugesin neile raamatuid ette. Päike paistab silma, justkui poleks mind pikka aega näinud – ja ega olegi, mistõttu tundub taaskohtumine eriti intensiivne.

Lugesin veebruarikuu Värskest Rõhust Priit Põldma päevikut.[1] Korraga tundsin end kui tegelane Caspar David Friedrichi maalilt, kui tühjusesse vahtides mõtlesin, miks päevikuid üldse kirjutatakse. Kas seda tehes tohib mõelda kellelegi peale iseenda? Ja näiteks – kui ollakse armunud, siis kas kirjutatakse päevikut salaja sellele, kellesse armunud ollakse? Aga kas kirjutada tuleks ainult iseendale või peaks arvestama ka potentsiaalse lugejaga? Peaksin ma ise uuesti päevikuga alustama?

 

6. märtsi hilisõhtu

Esimest korda hakkasin päevikut pidama, kui seitsmeaastaselt onule USAsse külla sõitsin. Kirjutasin vabadussambast ja koduigatsusest, kirjeldasin, kuidas me Floridas krokodillidest kubisevas jões ujumas käisime, ning väljendasin kurbust, et tol aastal Luige laadale[2] minemata jäi.

Teismelisena pidasin päevikut vist seetõttu, et unistasin olla kirjanik, ent raamatu kirjutamiseks tundsin end veel liiga noorena. Arvasin, et keskikka jõudes ilmub postkasti kiri, mis annab märku, et olen nüüd kirjutamisküps. Neljakümnenda sünnipäeva hommikul tõusen voodist ning olen järsku keskealise mehe nägu (nagu üks õige kirjanik). Päeviku kirjutamine aga ei eelda mingit kirjanik olemise õigustust. Kes teine siis ikka minu elust kirjutab?

Kui aga ajalukku vaadata, siis võib küsida, et ehk oli päeviku pidamine turvaline tee kirjutavatele naistele, keda kunagi kirjanikuks ei kroonitud. Liina Lukas on märkinud, et „veel 19. sajandi keskpaiku oli kirjutav naine Euroopas erandlik nähtus, kellele vaadati kui õigelt teelt (Kinder-Kirche-Küche) kõrvale kaldunud anomaaliale.” Kirjanduslukku jõudsid üksnes vähesed naised ja sedagi ainult siis, kui neil õnnestus „naiseliku sule jooni” varjata. Seetõttu peitsid kirjutavad naised end sageli mehe pseudonüümi taha. (Tuntuim näide on ilmselt õed Brontëd, kes kehastusid vendadeks Bellideks.)[3]

Salajased päevaraamatu sissekanded ei olnudki kellelegi lugemiseks ega märkamiseks. Sündsuse piires tohtis vist ka armastuskirju saata, aga kui kaua ikka kellelegi armastust avaldada jaksatakse?

Minul on olnud õnn sündida 21. sajandil. Küsitlesin pisut oma sõpru ning uurisin, mis suhe neil päevikutega on. Selgus, et päevikupidajaid on kaduvväike hulk või ei söandata seda tunnistada. Küll aga on palju neid, kes loevad kultuuritegelaste päevikuid. Nii soovitati mul lugeda näiteks Elo Tuglase päevikut ja Friedebert Tuglase „Reisikirju”, Alvis Hermanise „Päevikut” ning Tõnu Õnnepalu „Flandria päevikut”.

Mõistsin, et olen mõelnud päevikust kui giidist kellegi „päris” loomingusse ega ole suutnud hinnata selle väärtust iseeneses. Samas on päevikud asendamatu allikas nii mõnegi autori loomingu mõistmiseks. „Kui päevikut peab inimene, kes on kutselt kirjanik, siis on see paratamatult tema loomingu lahutamatu osa. Ma ei usu, et on olemas kirjanikke, kes päevikut pidades ei anna aru, et tulevikus võidakse seda lugeda samal moel nagu tema luuletusi või romaane,”[4] on tabavalt kirja pannud Marek Tamm.

Aga kui kirjutakski päevikut nagu raamatut? Võiksin fiktiivset päevikut pidada, kuid jätta samal ajal mulje, et see on erapäevik? Kas ka valetav päevik oleks päevik? Päevikuid on komme uskuda, mis jätaks mulle nii kirjaniku kui ka isikuna erakordselt laia mänguruumi. Ehedus on ju tunne – selline puhas ja siiras tunne –, tõde aga kõigest mõiste. (See ei ole minu elus laiemalt rakenduv põhimõte.)

Raamatus „Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest” rõhutab Margaret Atwood, et kahe tegelase vaheline fiktiivne kirjavahetus annab lugejale võimaluse tunda end salaagendina, kes tegelasi pealt kuulab.[5] Sama kehtib ju ka päeviku kui vormivõtte kohta, mis on kahe inimese kirjavahetusest intiimsemgi. Veel mainib Atwood, et kiri (ja nii ka päevik) mõjub vahetumalt kui minevikuvormis jutustus.

Mõni hetk mõjubki helge ja tõelisena üksnes siis, kui tal ei ole suurema terviku ees vastutust. Ta võib seista seal 6. märtsi peal, võttes enda alla vaid paar tindirida, olla vahetu ja puhtalt tema ise. Pelgalt hetke olemasolu muudab ta päeviku kontekstis juba oluliseks. See hetk ei tea midagi pingekõverast ega sellest, et hiljemalt 24. aprilli paiku peaks saabuma mingisugune puänt.

Ühel 1928. aasta suvepäeval alustab Virginia Woolf päevikusissekannet lausega: „Kirjutan siia niisiis osalt selleks, et narratiivi kirjutamise koorem õlult libistada …”[6] Narratiiv põhjustab minulegi aeg-ajalt hingehädasid. See on paratamatus ning kaasneb kõigega niikuinii. Kuna inimelu on üsna kindlalt raamistatud – kõigepealt tuleb sündida ja lõpus peab surema –, on keeruline täiesti kosmilise narratiiviga lagedale tulla. Palju huvitavamad ongi teel kohatud inimesed, situatsioonid ja pähe turgatanud mõtted. Päevik ei eelda ka sissejuhatusi ega kokkuvõtteid, millega oma igapäevatöös kaklen. Neil on oht muutuda mullitäiteks, korrates niigi lühikest sisu.

 

16. märtsi hommik

Kogun endiselt hoogu, et igapäevase kirjutamisega pihta hakata. Laisematel hetkedel veenan end, et päevikut kirjutatakse ikka pimedatel sügisõhtutel ja valgel ajal on iseenda sisemaailmas kaevamisest eredamaidki tegevusi.

Mõtlesin vahepeal, et oleks tore oma sõprade päevikuid lugeda. Tahaksin teada, mida nad mõtlevad, kuidas nende päev kulgeb ja mis neile päriselt muret teeb. Koroonaaja telefonikõnedes on tihti keeruline sellise sügavuseni jõuda. Ent jah – teistele päeviku kirjutamine ning subjektiivse aususeni jõudmine on paradoks. Hakates üksteise jaoks päevikut pidama, vahetaksime omavahel hoopis kirju. Kirjutaksime naljadest, millest ainult teine aru saab. Kirjutaksime teatrist, kui see teisele meeldib, või temast endast, kui ta iseendale meeldib … Selles puuduks tõelisuse võlu. Kui juba teistele kirjutada, võiksin sama hästi oma mõtted Facebookis või blogis kokku võtta, sest ega päevik pea ilmtingimata olema käsitsi veetud tindijuga. Kehvematel päevadel piirduksin napisõnalise säutsuga.

Ajusopi tolmuses sahtlis tärkas vargamäeindrekulik minevikuigatsus, kui sain teada, et enne minu aega peeti hulganisti blogisid. Leidsin veebisügavustest Veiko Tubina blogi, kus ta kirjutab: „Eile hüüatas sõber sotsiaalmeedias, et „Blogid on tagasi? Ma pole selleks valmis.” Ei teagi, kas selleks saab valmis olla, sest oleme praegu harjunud inimesi teistmoodi tarbima. Meie igapäevane voog koosneb sadadest postitustest, mis annavad hektilise pilgu sõpradest, tuttavatest ja pooljuhuslikest inimestest. Nagu suhtleksid nende kõigiga korraga, saades killukesi nende reaalsusest, aga samas nagu ei saa midagi.”[7]

Võib-olla ongi siis ainuke variant salaja sõprade isiklikke päevikuid lugeda.

Kui aga tõesti iseendale kirjutada, siis kas sellele iseendale, kes olla tahetakse, olla kardetakse või päriselt ollakse? Sotsiaalmeedias peegeldan vist inimest, kes olla tahaksin. Päevikusse kirjutan iseendast, kes olla kardan … oma hädiseimast minapildist. Sellel on omamoodi teraapiline mõju, sest minu hirm saab paberil pooltõeliseks. Hetkeks on ta justkui päris, millest mu hirmutamiseks piisab. Saan kiiresti muutuda.

Kui võtaksin eesmärgiks kirjutada tõelisest iseendast, annaksin juba eos alla. Võib-olla tuleks päevikut kirjutada, püüdes haarata kogu maailma, et jõuda niimoodi kõige õigema iseendani? Kuigi see oleks järjekordne peegeldus, koguni püüd meeldida kõigile … Ehk peaks kohe algusest peale arvestama võimalusega, et keegi võib mu päevikut kunagi lugeda?

Mitmed Karl Ristikivi „Päeva-raamatu” uurijad on mõistatanud, kellele mõeldes ta neid lehekülgi kirja pani. „Ristikivi päevik algab enesetutvustusega,” mõtiskleb kirjandusteadlane Rutt Hinrikus, „kes on selle teksti adressaat? Kirjadel on adressaat, päeviku adressaadi küsimus on keerulisem. Kui nõustuda, et päevikut kirjutatakse iseendale, oleksid saatja ja vastuvõtja üheskoos. Ometi pole raske märgata, et peale „iseenese” on päevikukirjutajal sageli silme ees kujuteldav lugeja, tundmatu ja ideaalne.”[8] Tõnu Õnnepalu nimetab „Päevaraamatut” ilmselgelt kavatsetud ettevõtmiseks. „Ristikivi varjab kaugelt rohkem, kui ta kirjutab. [—] Usaldada oma päevikut ja selle tulevast hüpoteetilist lugejat? Ta ei usalda mitte üks põrm, aga tahtmatult räägib siiski üht-teist välja.”[9]

Ristikivi päevikust ei leia pikki poolsakraalselt elufilosoofilisi mõtisklusi. Peamiselt kirjutab ta kehvast enesetundest ning raskustest kirjutamisel, või tähendab üles, kui keegi helistab või külas käib. Kirjanik küll, aga kirjutab täitsa inimese moodi. Muidugi leiab ridade vahelt ka elufilosoofiat, aga tundub, et päevikut ei kirjutanud ta päris iseenda jaoks, ent mitte ka kirjanik Karl Ristikivina. See on kinnise loomuga püüd end avada. Ristikivi on ühtaegu ettevaatlik tulevase lugeja suhtes, kuid samas ei arvesta temaga üleliia.

18.9.1957. „Täna oli selle sügise külmim päev. Tuuline, sobiv pargis jalutamiseks. Ma ei läinud sinna. Läksin kinosse ja nägin Palladiumis Orwelli romaani järgi tehtud filmi „1984”. See oli kahjuks vähe haarav, hall ja ilmetu. Mu päevikukirjutamine on vahest niisama rumal kui Smithil filmis ja viib hukatusse. Olgu!”[10]

3.4.1960. „Ma ei tea kui mitmendat korda alustasin täna „Põlevat lippu” ja kirjutasin kaks lehekülge. Siis läks mul süda pahaks – pingutusest ja suitsetamisest.”[11]

26.11.1966. „Täna ei teinud ma jälle midagi kasulikku. Aga see on ka pooliti pühapäev – 23 aastat sellest kui Eestist lahkusin. [—] 24 aastat tagasi oli vahest üks mu õnnelikumaid perioode. Aga ega ma osanud sellega rahul olla ja pidin enda elu hoopis ära rikkuma.”[12]

 

Et olla ajaülene!

George Orwell talletas kirjanduslukku Winston Smithi, kes samuti päevikupidamisega alustas. „Ja äkki tabas teda kõhklus: kellele ta õieti kirjutab seda päevikut? Tulevikule, neile, kes pole veel sündinud. [—] Nüüd alles jõudis tema teadvusesse, kui suure asja ta on ette võtnud. Kuidas saab suhelda tulevikuga? See on juba loomu poolest võimatu. Tulevik kas sarnaneb olevikuga, mis puhul see ei kuula teda, või erineb olevikust, ja siis ei ole tema kitsikus sellele mõistetav.”[13]

Kirjanik David Sedaris võtab aeg-ajalt ette päevikute lappamise ning kasutab vana mõttelõnga, kui uue raamatu kirjutamiseks läheb. „Olen päevikut pidanud kolmkümmend kolm aastat ning kirjutan sellesse igal hommikul. Enamus sellest on lihtsalt vingumine, kuid aeg-ajalt saab kirja midagi, mida hiljem kasutada: mõni nali, kirjeldus, tsitaat.”[14] (Veel mainib ta, et päevik annab võimaluse vaidluskaaslasele tõestada, kuidas asjad ikkagi päriselt olid. Kui juba paberil kirjas on …)

Ehk on päevik võimalus end uuesti üles leida, kui peaks vahepeal kaotsi minema? Siis saab vaikselt mööda rada tagasi minna (nagu Hansu ja Grete muinasjutus). Vestelda korraks mineviku-endaga ja jõuda järeldusele, mis hetkel asjad valesti läksid. Vahetevahel sorin isegi vanades päevikutes, et oma arengut imetleda ja endale poolrahustavalt õlale patsutada: „Vähemalt ei ole sa enam sama rumal.” Päevik on lohutus mineviku-minale, õpetussõna olevikuminale ning nali tuleviku-minale.

 

25. märtsi pärastlõuna

Olen Zoomi koosolekutega kolinud linnakodu aknalauale, sest päike ilmutab end nii harva, et oleks patt neid hetki maha magada. Hiljem läksin ka õue jalutama. Saapad said mudaseks, kui Poolamäe pargist läbi kõndisin. Herne tänaval lõhnas nagu kirsitubakas ja üks noorpere laadis autokatusele jalgrattaid. Kõik oli nagu kevadel. Kirsitubaka lõhn viis mõtted kirjutamisele, peas hakkasid kerima mingid magusad mõtted. Tundub, et eksisin ennist – päeviku kirjutamiseks ei peagi olema pime sügisõhtu, sest eksperiment on näidanud, et viimasel ajal tuleb kirjutamishoog hoopis jalutuskäikudel päikeselise ilmaga.

Uurisin välja, et eBayst saab soetada võhivõõra inimese päeviku. Ilmselt on nii 19. sajandist kui ka lähiminevikust pärit päevikud kolimise käigus maha unustatud või varjab nende päritolu müstiline uduloor. Ajakirjanik Joanna Borns valis eBayst ühe naise päevikud 2000ndate algusest ning 160 dollari eest sai temast nende uus omanik.[15] Eeldatavasti polnud selle autoril aimugi, kelle lugemisvara hulka tema sissekanded kunagi kuuluvad. Nii tutvub lugeja üksnes päeviku kirjutaja mõtetega, aga mitte tema endaga.

See on muidugi täielik põrsas kotis, sest ei saa ju kindel olla, kas salapärases päevikus on üldse midagi skandaalset või mõtlemapanevat. Alguses lootis Joanna midagi šokeerivat lugeda, kuid peagi selgus, et päevaraamatust leiab peamiselt ülestähendusi tavalisest päevast: „magasin halvasti”, „vaatasin Oprah’t”. Viimaks tunnistab Joanna, et lihtsast päevakirjeldusestki sai intiimne lugemine: „Mina olen tema peas ja tema minu peas.” Ostetud päeviku lugemise võlu on eksklusiivsuses – neid, kes autori isiklikke ja avaldamata mõtteid lugeda saavad, on ainult käputäis.

 

28. märtsi hommik

Tegelikult ei ole enam hommik. Vaatasin just kella, hoopis pärastlõuna on. Minust ei ole saanud igapäevast kirjutajat, ent olen jõudnud mõistmiseni, et tahaksin vahel iseendale kirjutada. Arvan tihti ekslikult, et võtan headel mõtetel kunagi hiljem sabast kinni ning jätkan nende arendamist. Aga seda ei juhtu. Kahju on kadunud ideedest, mõtetest ja tunnetest, mille olen ära unustanud.

Kui mõnel perioodil aktiivsemalt kirjutan, panen enda ümber toimuvat rohkem tähele. Näen inimeste käitumises huvitavaid värve, mõtlen muru tekstuurile või kuulan lauseid tavapärasest süvenenumalt. Mitte ainult ei näe, vaid tunnen ka huvi, miks ja kuidas täpselt. Iga päev kirjutamine tagab teadmise, et tasub märgata. Kes see kirjanik siis muu on kui mitte inimene, kes märkab mõne hetke potentsiaali väljaspool seda hetke ennast. Või nagu seisab minu märkmikus pärast Juhan Maiste kreeka kunsti loengut: „… tahe tabada hetke ja seeläbi puudutada igavikku.”

„Päev hakkab ümber saama. Kuulen kukkesid õuel kiremas ja näen neid päikese käes raielaastude vahel saalimas. Kuulen virkade jalgade samme põrandal, kogu maja otse vappub usinusest. Eks ole seda päeva arukalt kasutatud, eks ole aja karikas juba pilgeni täis. Inimsugu on virk nagu suvised lilled, mis ennelõunal end kiiruga lahti voldivad ja pärastlõunal õielehed jälle sulgevad.”[16]

Henry David Thoreau, 23.1.1841

 


 

[1] Priit Põldma. „Päevik” – Värske Rõhk, nr 69, 2021, lk 52–67.
[2] Kevadlaat, kust saab osta taluloomi ja istikuid.
[3] Liina Lukas. „Baltisaksa kirjandusväli 1890-1918” – Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus;
Tartu: Tartu Ülikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond, 2006, lk 191.
[4] Marek Tamm. „Kirjanik, päevik ja lugeja” – Eesti Ekspress, 05.02.2010.
[5] Margaret Atwood. „Tehingud surnutega. Kirjanik kirjutamisest” – Loomingu Raamatukogu,
nr 37–40, 2020, lk 120. Tõlkinud Maarja Pärtna.
[6] Virginia Woolf. „A Writer’s Diary: being extracts from the diary of Virginia Woolf” – Bungay,
Suffolk: Triad/Panther Books, 1978, lk 129.
[7] Vt http://veiko.tubin.ee/ajaveeb/2017/15-meie-igapaevast-sotsiaalmeediat-anna-meiletanapaev/.
[8] Rutt Hinrikus. „Eremiidi monoloog” – Keel ja Kirjandus, nr 12, 2009, lk 947.
[9] Tõnu Õnnepalu. „Ristikivi hiiobiraamat” – Vikerkaar, nr 6, 2009, lk 94.
[10] Karl Ristikivi. „Päevaraamat” – Tallinn: Varrak, 2008, lk 30.
[11] „Päevaraamat”, lk 174.
[12] „Päevaraamat”, lk 888.
[13] George Orwell. „1984” – Tallinn: Tänapäev, 2010, lk 106. Tõlkinud Tõnis Arro, Tiit Kusnets,
Rünno Vissak.
[14] Vt https://www.newyorker.com/books/ask-the-author/ask-the-author-live-david-sedaris.
[15] Vt https://www.youtube.com/watch?v=l0sJ6IPFzOc.
[16] Henry David Thoreau. „The Journal of Henry D. Thoreau” – New York: NYRB Classics, 2011, lk 174.

eelmine / järgmine artikkel