Luule

pariis I–V

Reijo Roos 8.12.2021

 

I

linnud lendasid lõunasse
lendame järgi! tahan
näidata sulle su unistuste
pariisi

tunnen end kui isa
kes viinud kuueaastase tytre
esimest korda lõbustusparki

kiljud hõljud armastad ja
oled joovastuses tour eiffel
notre-dame
bastille oo
katakombid gare de lyon ja
moulin rouge no mida kui
kaunis saab yks linn olla

oled joovastuses, mina aga
ydini sydameni lõpuni
rahul
keegi ei too sind siia
enam esimest korda

 

II

kahene koht, ta tõmbab tooli alla
istub

nii kiire alati, polegi mõtet
enam kiirustada
vool!
tulid yle punasega, mida sa enam ootad

bérault

kell viis, metroo. seiska end
enam ei saa kiiremini
puhka!
see on sinu hetk

saint-mande

metroo: tähelepanu endal
kodutu lonkab kolina taustal
bonjour, monsieur
vaatan kurva näoga otsa
pole raha, palun liigu edasi
c’est la vie
ytleb, kehitab õlgu, liigubki edasi, huh …
kõik voolavad kodutu ees, kõik
voolavad häbi ees

porte de vincennes

siin õpitud hoidma
oma inimlikkust pyksisääres
õpitud hoidma oma keha, hinge:
värske toit!
õpitud hoidma oma tavarat
sest kõlar teatab monotoonselt
iga kuue minuti tagant

beware of
                       pickpockets

 

III

tuvi seisatab köögiaknal pesen
nõusid

see romantism ajab sind hulluks
kirjutan

tuvi seisatab köögiaknal
vaatab mulle silma, hinge
tõin sõnumi
sosistab läbi aknaklaasi
mu seebise peo pessa

ta vaatab purjeid
                        veel viimast korda, sa oled
                        romantism
                        veel viimast korda
                        siia sa ta tõid, esimest korda
                        ta ootab järgmist korda
                        sinuta

                         aga keegi
                        ei too teda siia
                        enam esimest korda

synnin su romantismiks
kaduvaks kyll, varstigi
aga ikkagi

tuvi silmad klaasistuvad, lendab
märkamatult minema, muigan. mitte
keegi ei too sind siia
enam esimest korda

 

IV

notre-dame’i leegid
helgivad seine’i jões
nõjatun vastu kylmmetalset käsipuud
syytan suitsu

paat ulbib mu eest
läbi läikivpunase vee
inimesed ahhetavad imestavad
filmivad nutavad seiskuvad lõpuks

lõpuks

ohverdas jumalaema end kord veel
kinkimaks meile
hetke

mu suitsu ja kiriku tuhk
            kukuvad jõkke, mu muie
            ja leegitsev usk
            kasvavad lõkkes

 

V

klassitsismilikkus, majad
kollakaspruunid kõrged
rõdud potililledega,
élégant! 

jaluta
mu neiu roosas kleidis
igayks vaatab sulle siin silma
sydamest

õhtu: punakad päikeseplekid
kollakaspruunidel majadel
punane café, punast veini
veidi, vin rouge,
s´il vous plaît

kõik voolavad kõhutunde
ajel: punane, mine. kes kyll
kinkis teile selle voolu,
vabaduse?

jaluta,
mu neiu roosas kleidis, sa
kuulud siia. ma viin su minema,
tagasi. iga unenägu
kord lõppeb, et
alata järgmisel ööl uuesti

 


LÜHIDALT: REIJO ROOS (18)

Selle numbri luuletused saatsid kirjaga, mis kandis pealkirja „Yks clichélik luuletsykkel“. Mis ajendas seda luuletsüklit kirjutama? Mis efekti loob sinu meelest teadlik klišeelikkus luules?
Suve hakul reisisin yhe neiuga Pariisi ja noh, see iseenesest on juba nii klišee, kui olla saab. Kui juba viibida niivõrd filmilikus maailmas, punases veinis ja suitsulõhnas, siis kuidas oleks yldse võimalik hoiduda inspiratsioonist ja kirjutamisest? Ja kuna ma olin varem, aastaid tagasi, korra Pariisis käinud, mõjus näiteks Notre-Dame’i uus põlengujärgne seisukord mulle väga mystilis-symboolselt.
Klišeelikkus on midagi, mis on mul kymneid ja sadu tekste märkamatult ära rikkunud. Aga kui seda klišeelikkust teadvustada ning sellega veel yle võlli minna, võib syndida midagi veidralt imelist. Nii otsustasin minagi võtta Pariisi yleromantiseerituse omaks ning kirjutada midagi, mida kõik oleks justkui juba lugenud. Nagu mõni armastusfilm, mis näeb välja nagu iga teine armastusfilm, kuid mis mingil saladuslikul kombel ikkagi hästi välja kukub.

Tänavu sügisel alustas Eesti Kirjanike Liidu juures tegevust noortesektsioon, mille vedaja sa oled. Räägi lähemalt, millega seal tegeletakse ja kellele see suunatud on.
Kirjanike Liidu noored on mõeldud noortele kirjandushuvilistele, kes loevad ja/või kirjutavad. Meie eesmärk on tuua need kirjandushuvilised noored kokku ja veeta head aega yksteise ja kirjanduse seltsis. Ja nii täitsa muuseas ka säilitada ning rikastada eesti keelt ja kultuuri, eks ole. Kirjanike Liidu noorte selgrooks on igal neljapäeval toimuv syndmus, kus me oleme teinud näiteks erinevaid kirjutamise töötubasid, lugemisklubisid, omaloominguõhtuid ja kutsunud mõne kylalise rääkima. Meil on plaanis koostada ka oma trykiväljaanne, kuhu kogutakse kokku töötubades syndinud parimad palad. Rohkem infot noortesektsiooni kohta leiab Facebookist või Instagramist Kirjanike Liidu noorte nime alt.

Mõni hiljutine lugemiselamus?
Jaan Kaplinski „Vaimu paik“. Niivõrd põnev oli tutvuda Kaplinski maalähedase mõttemaailmaga ja lõpuks jäi tunne, et tahaks aina rohkem teada saada. Kõige eredamalt jäi mulle meelde aga raamatu esimene peatykk, Tõnu Õnnepalu ja Kaplinski soe ja inimlik kirjavahetus, mis oli täis aupaklikku ettevaatust ja Õnnepalu armas-lapselikku uudishimu.

eelmine / järgmine artikkel