*
palun rääkige rohkem
ebaküdooniatest veel otse-eetris,
ja kõigest muust, millest nad aru ei saa.
plastkorpustest sõõrmeisse voogab siis
julge pealehakkamise lõhn
ja võõras tähestikus hauatahvlid
kohutamast sülelapsi lakkavad
ja küsige, et oh, kas teil on sadand,
otse-eetris küsige, kas on,
sest meil ei ole,
et kas teil on miskit muutund
sellest ajast
kui me viimati
või ei
rääkige angervaksadest
ja ussidest
kalmistu kõrval, vundamendist,
mis mattis end võssa,
õhksoojuspumpadest roiete taga,
ja ärge mainige ühtegi
hetke,
mis painutaks trajektoori,
mis kõrvetaks sõrmi, kui
nende kärnased sülelapsed
sirutaks käed,
püüaks puutuda
vedelkristallekraani
*
majaplokkide vahelt minarette ja udu
tärkab keskpäeva poole vasttahtmist
tärkab tasa ja tõsiselt
pöörleb pea ümber pisuhännana
kriibib kaljudelt kollakat kõõma
bussiistmeisse imbunud
suitsu saab hingata
sisse tund veel või paar
kuni sirgu kõik jäsemed
asfaldi kohale
pinguldatakse
häälde seatakse pill
kuni mnemoturniiris ma küsin:
kas sa valutad ikka veel
vahepeal naljakalt
õhtupoolikuil sarajeevos
ise sealjuures
number üks marodöör
taskud
pungil täis šrapnellikilde ja
võõraste vastuseid
või sind säästeti
millegipärast
*
bussipeatuse taga on maailma serv
allakukkumise vältimiseks
on õnneks kohaliku omavalitsuse paigaldatud käsipuud ja konikuhi
vallamaja pildiga kruusis
kaks tuhat neli ja servast kild kadunud
asfalditolmuste klaasruutude vastu
püüab üks tundmatu lendav objekt
oma elunatukest vist
transpordiametile annetada
nagu ikka päev kui kuke-
sammul kaotab võimu
üle öö
sa ronid mööda seinu üles alla teeskled
lugeda et oskad tänavu ja seda
pole raske uskuda sest
mõndagi saand teiseks
hiljaaegu
üleöö
*
sinu tolmused silmavalged
ja võõrad tagatuletükid
põuetaskust ma leidsin, kui lehte
pidi pöörama jälle kalendris.
vahest polnudki tarvis,
et möödunud raudbetoonsooni
taga otsida kiusatus tekkinuks,
kui veel kõrgel ja kaugel
ja kõrgel ja kaugel
käis päike.
teisi asju oli taskutes ka,
kui peaaegu tuule-
vaikses sopis
revideerisin sisu,
rohekas plank ühelt,
luitunud plagu ja
tagasipööramatu erosioon
teiselt poolt piidlemas.
(aga need polnud päris)
*
parvedeks koguneb
kaskede kohale
raadioantennide surin.
kujutan terve päev ette, et näen
süsinikumolekule
läbi pajuvillase õhu
tulvamas. ja see
ongi kõik, mis vist sünnib.
levi ei ole.
ja buss tuleb homme.
vaevu usungi, kusagil olla et võivad
olemas
kraanad ja kapital.
öösiti naeran su üle, sest ütlesid
pitsides laudade vahel
(kui olid
veel ambitsioonid):
tahaks lihtsalt, et tahta
ei tuleks.
*
puulehed pahupidi pöörab tuul
seob sõlme juukseotsad
omavahel ja
räsib alasti rootsude vahelt
sarapuude alla
reparatsioonid
mida poleks osanudki enam
taga nõuda kuskilt mujalt
puulehed pahupidi pöörab tuul ja
valib tänase menüü:
võileib hapuoblikaga kuusekasvud krooniline kopsupõletik
libahundid
mootoriõli
ei tea ei teagi mis saaks üldse
otsustama peaks kui
üksipäini
ei tea ei tea
*
õige varsti vihmapadu
tulvab üle kadrioru ja klaastornide
kolgata mäkke
kus ma istun neli ja pool tundi
kuulan kelli lasen silmad fookusest välja
huvitav kas olen sinu meelest lahe
lasnamäel on juba lombid
ja sume kojamehesahin aga siin
aga siin küsivad
purpurmantleis leegionärid
viisakalt mu viimseid sõnu
teen kavala näo ja ütlen midagi supervaimukat
et neil oleks mind
pihkepidi põikpuule klammerdades
natukenegi kurb meel
tuul käib läbi riiete huvitav
kas olen sinu meelest lahe
Riste Sofie Käär (20): “Kõik on niiii naljakas ja lihtne ja hea! Hahahahaahaha”
