Proosa

Palu

Caleb Azumah Nelson / Joosep Vesselov 29.10.2022

inglise keelest Joosep Vesselov


Palu, et jõuaks sügis. Palu, et jõuaks talv. Palu, et jõuaks kevad ja et jõuaks päevad, mil vihm vargsi me mantlitesse kipub ja raagus puud vilja kannavad. Palu, et suvi tuleks ja läheks seekord vahejuhtumiteta, see suvi, mil me veri mässab kuumalt kui loojangupäike. Palu, et too noormees polnuks mõni sinu sõber või sõbra sõber. Palu, et see lein mööduks. Palu, et õpiksime selle vihaga midagi peale hakkama. Palu, et jõuaks sügis. Palu, et jõuaks talv. Palu külma, mis meid väljas kondamast hoiab. Palu, et päevavalguse hajudes püsiksime oma hoovides ja hoiaksime inimesi, keda armastame. Palu, et me poleks ei kütt ega saak. Palu, et unustaksime, et tuleksime ja läheksime oma voli järgi, imbuksime hoovist hoovi, ühelt peolt järgmisele. Palu, et oleksime unustanud juba enne esimest mahvi; et suits me kopsudes, mis mõistust aeglustab, poleks vajadus, vaid nauding. Palu, et unustaksime, aga mitte liiga kauaks. Palu, et jõuaks sügis. Palu, et jõuaks talv. Palu, et jõuaks kevad. Palu, et me oma hirmu ei summutaks. Palu, et valu lõppeks. Palu.

On jälle suvi, aasta 2008. Mul on seljas pusa – must Nike, paelaotsad metalliga kaetud. Meil kõigil on pusad seljas ja kapuutsid peas, sest kunagi ei tea, millal taevas võib meile kaela sadada.

Suviti peame igasugu plaane. Koguneme ilma kindla põhjuseta. Mingisuguseks protestiks, püüdlusena teatud vabaduse poole, mida me tihti ei kohta, kuid mida usume end väärivat. Käime kõikjal, kuhu see vabadus ära mahub, enamjaolt parkides ja avalikes ruumides, taome mänguväljakul lössis jalgpalli, paneme gravitatsiooni proovile ning vallutame kiiki või väikseid karusselle. Sel aastal veedame palju aega Catfordi-taguse muutumatu ojakese ääres. Sellistel õhtutel, mil hääbuva päikese kiired meie poole hiilivad ning kõik oma roosaga üle külvavad, on meid harva vähem kui viis. Sööme ja joome. Vaarume mööda ojaveert justkui me ei tunnekski hirmu.

„Kuule, vaata ette, rahu!“ Rodney neuroose, tema korra- ja kontrollivajadust võime küll sarjata, kuid tema stiilitaju mitte. Temagi kannab Nike’i – pusa ja alt kitsenevad dressid, mis rõhutavad valgeid Air Force’i tossusid. Teda häirib sopane jalgpall, mida me üksteisele söödame, ning selle küljest iga puutega lenduvad poritükid.

„Ära ole siuke titt, veits pori lihtsalt,“ ütleb Paul ning veeretab palli tema poole. Rodney põikab põgusa karjatusega eemale, ohutusse kaugusse. Me kõik – Paul, Daniel, Eric, James, minu vanem vend Christopher ja mina – kukume hingematva naeru käes pea et pikali. Mossis Rodney otsib betoonkamaka otsas oma tossudelt plekke.

„Sind ei koti ka miski,“ ütleb ta solvunult. „Treddin’ on Thin Ice.“[1]

„Kamoon, Rodney. Proovi paremini oma lamedate ridadega.“

„Pole minu read isegi.“

„Ei, õigus jaa – oma lamedate taaskasutusridadega.“

„Kas sul on Wiley[2] kohta midagi öelda või? Ma olen idast, mees.“

„Jaa, aga nüüd oled sa lõunas,“ ütleb Christopher.

Seegi on tuttav stsenaarium. Rodney vankumatu pühendumus E3-le, Bow Roadile,[3] kogu Ida-Londonile; meie ülejäänud läbini kohalikud, järeleandmatud ja kindlad, et Kagu-Londoniga meie maailm piirdubki.

„Kogu see kant on nii lame,“ hakkab Rodney pihta.

„Mine ära siis,“ ütleb Eric. „Oled suur mees ju. Käid tööl, ma tean, et sul pappi jagub, kogu aeg näed timm välja. Kogu aeg vingud. Mis sind veel siin hoiab?“

„Paps,“ ütleb Rodney talla all kivi veeretades. Seepeale vaikime. Me kõik teame, et Rodney isa on juba ammu hakanud unustama, või siis väriseb ja kogeleb ta ehk just nende asjade pärast, mida ta veel mäletab. Rodney ja tema kaksikõde Ife kannavad tema eest hoolt kahepäevaste vahetustega. Käisin eelmine aasta Rodney pool, kui nad Bellinghami kolisid. Tema isa istus köögilaua ääres, hommikumantel seljas ja kufi[4] peas. Ta oli hõivatud malemänguga, tundus, et ta mängis iseenda vastu ning oli jõudnud patiseisu. Nägin, kuidas ka Rodney end unustas, jälgis oma isa ning otsis tema seest üht meest, keda ta unustamas oli.

Daniel süütab jonu, tõmbab mahvi ning köhib vaikusse. Ta ulatab suitsu Rodneyle, kes seda vastu võttes ütleb: „Tüdrukud ka.“ Kõik naeratavad ja mühatavad heakskiitvalt.

„Lõuna tüdrukud on lihtsalt paremad,“ ütlen ma mõtlemata.

„Mis sina naistest tead, väikemees?“ küsib Eric.

Kogu tähelepanu keskendub minule. Ma tõmbun selle raskuse all kössi. Jonu on rännanud Danielilt Rodney kätte, temalt omakorda Ericule, kes puhub taeva poole tossupilve. Paul ei viitsi oodata, vaid mängib jalgpalliga. Eric tõmbab veel ühe kopsutäie ja surub edasi.

„Ütle siis. Mis sa tead?“

„Räägi neile Tamikast,“ ütleb Christopher.

„Tamika? Ta on ju selle kellegi õde? Mis ta nimi oli?” müksab Eric Rodneyt.

„Mis sa mind togid —“

„Lizzie! Ta on suht tore ikka. Mis värk siis Lizzie õe ja sinuga on?“

Tähelepanu pöördub tagasi minule ja ma naeratan kergelt. Tahan neile rääkida seda, mida olin möödunud nädalal meie köögis rääkinud Christopherile. Et viimasel koolipäeval võttis Tamika mu käe ning vedas mu ühest uksest, siis veel teisest, lühikesse hämarasse koridori raamatukogu juures. Ta tõmbas mind ligi ja riivas oma ninaga minu oma, tema huuled libisesid üle mu põse ning liikusid lõua alla, sinna väiksesse vakku, kus kohtuvad kael ja pea.

„Kuule,“ ütles ta peatumata.

„Mm?“

„Kas ma meeldin sulle?“

Ma astusin nüüd sammu tagasi ja noogutasin talle silma vaadates. Ta naeratas.

„Ära ole nii ehmund. Sa meeldid mulle ka.“

Mu käed libisesid tema selja õrnal kurvil alla, alla, alla; temagi käed otsisid minu selga, aga hiilisid juba särgi vahele ja ta sõrmed puutusid kergelt mu suvekuuma nahka. Üks sõrmeots riivas nõgu mu abaluude vahel ja siis ma teda suudlesingi, ta suu paotus õrnalt minu huultega kohtudes. Aeg peatus, või ehk pigem jätkas aeg möödumist, aga meie ei teinud sellest lihtsalt välja. Meie käed liikusid pööraselt. Kui kõlas koolikell, oli see peaaegu teretulnud. Kui taas teineteisele otsa vaatasime, lahtus pinge ja me ei suutnud teha muud kui naerda.

Kui mälestusest ärkan, on kogu kamp ootusärevust täis.

„Tatti panime. Raamatukogus,“ lisan.

„Mida pekki? Väike Einstein paneb tüdrukutega raamatukogus tatti. Norm vend.“

Rodney hääl laskub oktavi võrra, et minu baritoni jäljendada: „Ma olen sind veits tähele pand ja mõtlesin, et kas sa äkki tahaksid tulla minu poole mu raamaturiiulit vaatama.

Ja siinsamas vee ääres logeledes, videvik mantlina üll; siinsamas, meenutades, kuidas kadusime üheskoos ja üksteisesse; siinsamas, naerdes end kõveraks meile antud elu absurdsuse üle, saamegi olla vabad – kasvõi ajutiselt.

Vanemad ütlesid meile alati, et ka kodu on koht, kus saame olla vabad. Kaks magamistuba, vannituba, mille pidime ema nõudmisel pärast iga pesu puhtaks küürima, pidevas kasutuses köök, miski oli alati pliidil – potis haudus jollof[5] või plantaan[6] –, aknalaual aaloe, mida ei mina ega Christopher kunagi ei kastnud, mis muudkui elas ja suri ja elas. Elutuba oli maja süda, tohutu ruum muusikakeskusega, millega isa olla käinud kuskil ammu uksed sulgenud lokaalis plaate keerutamas, kapitäis vinüüle, rütmist ehitatud kodu, kõigile piisavalt liikumisruumi, nagu noil pühapäevil, mil hilise hommikusöögi järel varase õhtusöögi ootuses pähkleid ja kartulikrõpse närisime ja ema kannatlikult talus, kuidas isa, kes oli kirikuriided valge vesti ja Guinnessi vastu vahetanud, Teddy Pendergrassi laule kaasa laulis, vahel ka Marvini või New Editioni omi, kui ta teise õlleni jõudis, Boyz II Men’i, kui kolmandani. Purjuspäi oli isa totakas ja melanhoolne, alustas pidevalt lugusid, mille lõpuni ta kunagi ei jõudnud, küsis pidevalt emalt, et kas ta mäletab, kas ta mäletab? Ja ikka naeratas ema tollele mehele vastu, nende elud järgisid ikkagi täpselt sama rütmi – aeglast, tõeliselt aeglast ja mõtlikku.

Need pühapäevad olid imelised. Vaatasime Christopheriga, kuidas meie armas isa iga lonksuga uinakule lähenes, ema oli nõnda väsinud, et ei vajanud sedagi, ning puges diivanile tema kaissu. Christopher keeras pliidil tule madalamaks ning me põgenesime oma tuppa. Ma jõudsin vaevu ukse kinni panna, kui Christopher juba väikse maki kõrval maas põlvitas ja sirvis CD-sid, mille olime tol nädalal raamatukogus kõrvetanud. Kui oli 2006. aasta suvi, siis oli Dizzee veel valikus, meie 50 Centi hullustus polnud kustunud ning ma olin ikka kindel, et Nas on parem kui Jay. Olime Christopheriga ühel nõul, et Biggie on parem räppar kui Tupac, aga Pacil oli midagi enamat – midagi, millele oli raske näppu peale panna või nime anda, midagi taotluslikku. Mingi tunne. Eelmisel aastal oli ilmunud Kano debüütalbum ja me rääkisime sellest millestki, mis tal oli, mis neil kõigil oli, mis meil kõigil oli – see tunne – nende meeste ja naiste, kes kuueteist takti kaupa meie kõlareist kostsid, otsusekindel olemasolu; teadmine, et kui näha välja sellised, nagu me välja nägime, pidi see olema teadlik otsus, sest maailm, mille püsielanikud me olime, ei olnud ehitatud meid silmas pidades.

Peied pidasime ühel reedel. Onu Robert ja tädi Grace tulid juba hommikul, et aidata meil tuba tühjaks tassida. Viisime isa muusikakeskuse ja kõlarid ära, nii et järele jäi vaid vaikus. Järsk tühjus meenutas meie vanemate kiiret kustumist, kui vähk mingil moel ühe lühikese aastaga neist mõlemast läbi pures. Tädi Grace ei pidanud seda kiireks, ega ka kokkusattumuseks. Tema meelest olid nende kehad tõstnud mässu, et kaevata koorma üle, mida sunnib kandma meie nahas elamise pinge. Näidata lõpuks, et kuskil on murdepunkt.

Tol hommikul sättisid nad seinte äärde klapptoolid, lükkasid lahti suured aknad, et lasta kergel tuulel läbi toa kulgeda. Enne kui külalised kohale jõudsid, hüüdsin omaenda nime, nagu mu vanemad hüüdsid mõned kuud varem, enne kui nad liiga nõrgaks jäid, et üldse hüüda, ja kuulsin omaenda häält esimest korda nii, nagu ilmselt kuulevad seda teised – madala, leinast õrna ja väriseva tämbrina.

Vanemate õdedest-vendadest jõudsid esimesena need, kes elasid siin riigis, ja hõivasid diivani ning seda ümbritsevad toolid. Isa pere tuli ühe suure salgana mustades leinarõivastes, mida ehtisid punased sallid – minu pere värv. Iga külaline – sugulane või ei – käis kohale jõudes läbi terve toa, et igal õel ja vennal kätt suruda ja kaastunnet avaldada. Sellele järgnes palve, mille viis läbi õdedest-vendadest vanim, kes palus mu vanematele õnnistust, kuigi nad olid juba lahkunud. Seejärel muutus õhkkond pisut helgemaks. Lauale toodi taldrikud riisikuhjade ja kanaga ja keegi oli ise toonud helitehnika, et korter highlife-muusikaga täita.

Suurema osa pärastlõunast jälgisin Christopheri. Vaatasin, kuidas kõik nii tema kui minu poole pöördusid, et meile kaotuse pärast kaastunnet avaldada. Päeva lõpu poole nägin, et ta väsis ja et tema kannatus katkes. Ilmselt oli temagi väsinud kaasleinajate palvel kõiki neid kaastundeid ja heasoove ühte kaotusvalust sündinud täitmatusse auku surumast. Kui ta korterist välja hiilis, läksin talle järele.

Leidsin ta õuest onu Roberti ja teiste samavanuste meeste, peretuttavate seltsist, kes valasid talle naerdes korraliku koguse mingit pruuni napsu. Christopher ulatas mulle oma topsi ja viipas käega, et talle valataks uus.

„Kui vana sa oled?“ küsis minult üks meestest.

„Piisavalt vana,“ vastas Christopher.

Võtsime kõik sügava sõõmu ning krimpsutasime nägu, kui vedelik kõrist alla voolas. Püüdsin mitte köhida.

„Onu Rob, mis see on?“ küsisin.

„Meelespea. Sellega on nii, et kui ühe lonksu võtad, siis ei lähe enam selle maitse meelest,“ ütles ta naerust vappudes. Iga naerupahvaka mõjul tõmbus tema keha justkui krampi, ta värises ja tõmbles, kuni ma enam aru ei saanud, mida tema pisarad tähendasid. Lõpuks vaatas ta veidi eemale – me kõik vaatasime ühes temaga – kahe lapse, minu kaugete sugulaste poole, kes autost väljudes jooksid, jooksid, jooksid, kiljusid õnnest. Onu Rob vaatas maha.

„Mu ainuke õde,“ ütles ta pisarsilmi. Ta pööras minu, siis Christopheri poole. „Te olete nüüd kahekesi, tead?“ Ülejäänud mehed mühatasid nõustuvalt.

Õhtul, kui külalisi hakkas vähemaks jääma, hiilisin magamistuppa. Päev oli mind täiesti ära kurnanud, heitsin voodisse ja vahtisin lakke, mitte päris unes, aga teadvusel ka mitte, hõljusin mingis nii kirkas kohas, et tundsin, kuidas mu keha end puhta tahtejõu varal edasi sundis, edasi elama sundis.

„Ou.“

Christopher seisis voodi jalutsis, võttis musta särgi seljast ja pani selga musta pusa.

„Tundud jommis,“ ütles ta.

„Aus.“

„Räägi siis, tahad minna või?“

Tõusin küünarnukkide najale, ta tõmbas jalga pusaga klappivad dressid.

„Kuhu?“ küsisin.

„Välja. Tuled nii või naa. Me oleme nüüd kahekesi.“ Ta viskas minu poole mu pusa ja ma tõusin püsti, sundisin end tahtejõu varal edasi.

Sõitsime rongis paar peatust jänest, Bellinghamist Peckham Rye’sse, noogutasime väravavalvurile ja väljusime küljevärava kaudu.

„Tule,“ ütles Christopher, tõmbas kapuutsi pähe ja juhatas mind Rye Lane’i mööda edasi. Me oleme vales eas – liiga noored, et olla täiskasvanud, liiga vanad, et olla lapsed, kuid kehades, mis võimaldavad meile mõlemat süüks panna. Tänav oli umbes. See teejupp oli igal kellaajal täis liiklejaid: inimesed teel peole ja jooma, vanemad vedamas väsinud lapsi järjekordsele pereüritusele, värskete soengutega noored naised, mõni vanem onu püüdmas koju jõuda. Samasugused noored mehed nagu meie, kapuutsid peas, et hämarus pakuks turvatunnet. Üks päev venis järgmisse, tänaval kajas vali naer, terved pundid pidasid plaane, üritades selgeks teha, kas sellest kandist tasub edasi liikuda mõnele peole, kus võib varitseda igavus või miski hullemgi. Ja meie Christopheriga üritasime toda teejuppi läbida lootuses, et kellelgi meiega asja ei ole, lootuses, et piisavalt kindla sammuga jõuame sihtkohta.

Vähemalt tundsin nii mina. Christopher ei näidanud kunagi hirmu välja, temal oli pea alati pisut rohkem püsti kui minul, rind ees – ta ei olnud ennast täis, vaid enesekindel, veendunud, aus.

Liikusime edasi, Commercial Way’d mööda Southampton Way’le, läbi tänavate, millest meie vanemad olid meil lubanud ainult autoga mööduda. Muudkui edasi, ühele kõrvaltänavale, siis ühele tööstuskrundile, kust oli rahvahulka kuulda juba enne kui näha. Christopher astus tohutusse garaaživäravasse lõigatud ukse juurde ja koputas korra, teise.

Uks avanes ning meid veeti palavasse, higisesse tuppa. Ruumis, mis mahutaks ehk kakskümmend viis inimest, oli meid viiskümmend, aga kuidagi suutis Christopher tirida mind läbi rahvasumma ettepoole, kus ootasid Paul, Daniel, Eric ja James, kõik pealaest jalatallani mustas, Jamesil peas villane müts ja seljas North Face’i jakk.

„Sul palav pole, mees?“ küsisin.

„Esteetika, eksole,“ vastas ta ning kogu kamp tervitas meid embustega.

„Mitu mikrit meil on?“ küsis Christopher.

„Kaks,“ vastas Eric ja tõstis kaks musta mikrofoni.

„Okei, tšill. Lendame peale siis.“

„Ou, hoia täna silmad lahti,“ ütles Daniel. „Trev ja tema kutid on ka siin.“

Christopheri nägu kangestus viivuks, enne kui tuttav muie naasis. Käeviipega andis ta meile märku pihta hakata ning ma astusin kaks väikest, kuid märgatavat sammu tagasi, rahva poole.

„Kus sa lähed? Tule ka meiega.“

„Ma ei saa.“

„Mis mõttes?“

„Ma ei teadnud, et sul täna selline plaan oli. Sa tead ju, et ma ei oska nii nagu sina.“ Kuigi olin kindel, et rütmi mul jagub ja et suudan sõnu oma voli järgi suunata, oli see teooria veel avalikkuse ees tõestamata ja kartsin, et võin pinge all põruda. Võisime Christopheriga pühapäeva pärastlõunaid sisustada absurdsete freestyle’idega, vahetpidamata kordamööda taktikaupa räppida, teineteist takka kiita, kui mõni rida tuleb justkui tühjast, kuid sunnib meid peatuma, teda igast küljest kaaluma ja imestama. Aga siin? Raputasin pead.

„Ei, ei. Keegi ei sunni sulle mikrit kätte, kui sa tegelt ka ei taha.“ Raputasin veel kord pead. Ta pani mulle käe ümber, tõmbas mind nii lähedale, et tema huuled rääkides mu kõrva puutusid. „Sa oled siin, et selle osa olla. Atmosfääri pärast. Selle meeleolu pärast.“ Ta viivitas hetke. „Sa oled siin selleks, et elu nautida. Viimasel ajal on kõik suht pask olnud. Ma käin siin, et natuke rõõmu tunda. Kas sa palun teeksid seda? Tunneksid rõõmu?“

Ma noogutasin ja me lõime nukid. Eraldusime teineteisest ning ta lülitas mikri sisse, tõstis selle suu juurde ning palus ruumilt tähelepanu. Kõik jäid vait ning Christopher tutvustas ennast ja meie punti. Kui ta andis toanurgas suvalise kokkuklopsitud laua taga seisvale DJ-le märku, et too hakkaks plaati keerutama, muutus vaikimine vaikuseks, mis on täiesti teistsugune asi ning nõuab väga kindlat sorti tähelepanu. Rahvas haakus kohe Christopheri energiaga, tema keel tantsis hõredate instrumentaalide saatel – basstrumm, soolokas ja hi-hat’id, mitte midagi, mis tema häält summutaks. Ta andis igale silbile ruumi, isegi kui ta juba hullu hakkas panema, isegi kui ta näis kraavi kalduvat, kui ta peegeldas publiku energiat ning publik tema oma, tants, mille rütmi rõhutavad peanoogutused, innustushüüded meie suunas. Kolmanda loo järel peatus ta hetkeks.

„Kas te olete valmis?“ küsis Christopher publikult. Ta pöördus meie poole, kuid rääkis ikka mikrisse. „Nad pole vist valmis.“ Rahvas tõstis mässu ning liikus ettepoole. Nad olid näljased. „Okei siis, üks kord veel.“

Beat hakkas mängima ning raputas mind. Rahvas trügis veel ettepoole, bass läbis põrinal meie luid, too üksik basstrumm vargsi hi-hat’ide tärina vahel. Soolokas oli nii toores, et kõlas nagu käeplaks. Me liigume, me kõik liigume ja mind tõmmati mosh-pit’i, käte-jalge vehkides. Lasime ohjad käest. Olime ütlemata sõnad. Olime tulvil õnne. Olime ookean, millesse olime ise otsustanud hüpata, selle asemel et lasta end üle parda visata. Nägin viivuks Christopheri, enne kui ta jõudis räppima hakata. Teda oli vallanud mingi vaim, või pigem valdas ta ise täielikult oma vaimu. Ta esitas oma lüürikat poeedi täpsusega: Teeme haiget, sest me ise tundnud piina / Palun usu, ma sul ei tahaks teha liiga / A kui ma oma vihast ei kinni hoiaks jõuga / Siis tahes-tahtmata ta riivab sinu lõuga. Ja kui ta sisse hingas, et lajatada järgmise reaga, peatas DJ muusika plaadikraapsuga ja rahva rõõmuks langetas Christopher mikrofoni, et seda kõike vastu võtta, muie suul.

Politseiaruannetes ja uudistes kirjeldatakse Christopheri, nagu tal polekski algust. Väidetakse, et ta ilmus maailma valmis kujul, musta nahaga, vihase ja ähvardavana. Kui kelleltki algus ära võtta, tühistatakse ta täielikult, väidetakse, et tal puudub rütm. Aga kurat, kuidas Christopheril rütmi jagub. Ta on kange, aeglane ja üksikasjalik, tema kõnnak on liuglev, nagu tants, nagu valss. Ta on minust ainult aasta vanem, aasta ja natuke peale, aga ta on minust vanem moel, mida ei oska kirjeldada. Tal on täismehe rütm, tundlik ja mõistev, kangekaelne ja andekas, sügav – lõputult sügav.

Nädalavahetustel muudab ta elutoa ajutiseks stuudioks, vedades sinna oma salvestustehnika. Rahvast tuleb ja läheb ja Christopher kuulab Ninat ja Billiet ja Ellat, otsib fraase, mida sämplida, mida lõigata ja moonutada millekski uueks, midagi, mida saaks luupida ja mängima jätta, et keegi võiks mikri kätte võtta. Me logeleme ja tantsime ja kisame ja naerame, suitsetame ja joome end kaunisse meeletusse, laseme muusikal end kanda, laseme end kanda millelgi, mis tuleb meie poole, kuid mida me seletada ei oska. Christopher suitsetab, kuni silmad punased. Vein meeldib talle ka. Talle meeldib võtta rahulikult, aeglustada oma kiiret pulssi. Talle meeldib elada omas tempos.

Vahel on seda pöörast tuhinat liiga palju. Mõnikord keerab Christopher ära, nagu tookord, kui keegi vastu vinüülikat koperdas, kui Milesi trompet laulis. Nõel kraapis plaati, rütm katkes, tema kivises näos välkus miski, tema silmad tõmbusid kissi, tema jalgest, tema pinges kätest käis läbi mingi jõud, tema suust kõlas vali küsimus, kes seda tegi? Kes tegi? Kõik üritasid tõmmata teda eemale servast, millel me kõik seisime, mõni meist ebakindlamalt kui teised. Üritame teda eemale tõmmata, sest teame, et me kõik tahaksime sedasama, keegi meist ei taha kukkuda, keegi ei taha sinna kuristikku langeda.

Vahel satun kogemata pealt kuulma, kui Christopher palvetab. Ärkan mõnikord öösiti, keset nädalat, unest. Kuulen teda palumas, et teda kurja käest päästetaks. Et see viha temast välja kihutataks. Et meid kaitstaks millegi eest, mida me ei näe, aga mida tunneme õhus varitsevat. Et see mõru paranoia ta keelelt kustutataks. Palub andestust, et ta suitsust pääsu otsib. Palub andestust, et ta pudelist pääsu otsib. Palub, et teda kurja käest päästetaks. Küsib, kuidas ta siia on jõudnud. Küsib, kas ta on hea. Küsib, kas ta on neetud.

Palub rahu.

On aasta 2008 ja suvi on peaaegu läbi. Christopher jõuab koju veidi pärast mind. On pühapäev, järelikult tuleb ta stuudiost. Mina olin Tamikaga. Oleme temaga kooliaasta lõpust alates käinud, ekselnud üheskoos ülikoolieelses vaheseisundis. Natuke aega tagasi tuigerdasime tema korteri poole, olles veetnud terve päeva kellegi vabal pinnal, lahendanud ära ühe kaasa toodud rummipudeli, ja mõndagi veel.

„Ma olen õnnelik, saad aru?“ ütles ta. „Ma olen nii õnnelik.“

„Ma ka,“ ütlesin. Meie käed olid teineteise piha ümber, hoidsime teineteist püsti.

„Ma tean, et me oleme noored ja nii ja. Ja noh.“ Ta ohkas mõtlikult. „Mul on siin turvaline, saad aru?“

Noogutasin. Tal oli õigus. Oleme Tamikaga teineteisse ära kadunud, sellesse tundesse, sellesse turvalisusse, ja see kõik täidab tühimikku, mille on jätnud kaotus – mitte ainult minu vanemate kaotus, vaid ka tema vanema venna Kweku, või Briani, kes oli meist koolis aasta vanem, või Tej’i, kes pärast Briani kaotust ei suutnud näha muud kui kättemaksu, ning selle kätte kaduski. See kaotus, see adumatu kaotus varastab öösiti kehi, jättes järele varjud ja kestad. Nägin mõni päev pärast matuseid Briani ema, ja tundus, nagu teda oleks tabanud sama jõud, mis Brianit, nagu see oleks sama vahendiga temagi seest õõnsaks kaapinud. Tema jutt oli seosetu. Ta oli pea kaotanud, ta oli ise kuskile kadunud, teda ähvardas olematus.

Ootan, et kannus vesi keema läheks, ning kuulen välisukse sulgumist. Võitlen pohmeluse algetega, mõttes kuulen juba venna leebeid pilkeid: Siuke tüüp. Käisid jälle väljas joomas? Ei-ei, ma ei mõista sind hukka. Aga tüdruku pärast oled sa kõigeks valmis, eksole?

Kui ta siis lõpuks kööki astub, on ta särk verine.

„Mis juhtus? Vennas, mis juhtus?“

Ta raputab pead. Ta jutt on seosetu. Ta on kuskile kadunud, ta on pea kaotanud, teda ähvardab olematus. Vaatan ta üle. Võtan tal särgi seljast, tema käed ripuvad lõdvalt nagu väsinud lapsel. Ta ei ole füüsiliselt viga saanud, aga ta keha on kokkuvarisemise äärel. Ta seisab vaevu püsti. Ta hõljub, ta on vari, ta on kest. Ei tundu, et ta keha veenaks end edasi elama.

„Christopher!“ Hüüde teravus jõuab temani ja tõmbab ta tähelepanu.

„Ma isegi ei tea. Ma isegi ei tea.“ Ta raputab jälle pead. Ta vaatab mulle otsa ja kõik, mis temast veel järel on, murdub. „Ta tuli ei-tea-kust. Ta oleks nagu ootand mind. Türa. Ma lõin teda nii kõvasti.“ Ta vaatab mulle otse silma. „Räägi minuga, mees. Ma olen peast täiesti pekkis, räägi minuga.“

Mul pole õigeid sõnu. Mul pole õigeid sõnu, seega võtan tal ümbert kinni, tõmban enda ligi ja lasen pisarail mööda me nägusid voolata. Hoian teda korraks. Käin köögist ära ja toon tooli. Panen ta istuma. Lähen jälle ära. Tulen tagasi märja rätiku ja puhta särgiga. Pühin ta näo ja lõuaaluse puhtaks. Palun tal käed tõsta ja tõmban talle särgi selga. Ma ei tea, miks, aga panen käe ta pea peale ja silitan pöidlaga ta juukseid.

„Sa käisid juuksuris,“ ütlen. Ta muigab, noogutab ja vaatab maha. Ta hakkab jälle nutma ja ma pühin ta näolt iga pisara niipea, kui see ilmub.

Räägin temaga, justkui poleks midagi juhtunud, nagu miski poleks muutunud. Oleme nüüd kahekesi.

„Sa oleks pidand kirikusse tulema. Tädi Grace õiendas minuga terve jutluse.“

„Millest jutlus oli?“

„Kainist ja Aabelist. Oled lugend?“ Ta noogutab. „Aga ma jäin mõtlema. Rõhk on alati sellel, et Kain tappis oma venna ja siis tapetakse tema ise selle sama kiviga. Aga ma seal istusin täna ja mõtlesin, et kes talle üldse selle kivi kätte pani? Mu meelest ei ole me sündinud vägivaldsena.“ Pean pausi. „On sul kõht tühi?“

Ta noogutab läbi pisarate. On pühapäev, võtan külmkapist plastkarbi. Valmistan ühe taldrikutäie toitu talle ja ühe endale. Oleme kahekesi. Sööme, kuni kõhud täis, täidame oma tühjad kehad, veename end edasi elama.


[1] Kõnnid õhukesel jääl. (ingl)

[2] Wiley on Ida-Londonist Bow piirkonnast pärit briti räppar, keda on peetud grime’i kui muusikažanri eestvedajaks. 2004. aastal avaldas ta debüütalbumi „Treddin’ on Thin Ice“.

[3] E3 on piirkond Londoni idaosas, mille postiindeks algab märgisega E3. Bow Road on ajaloolise Bow’ linnaosa üks suuremaid tänavaid.

[4] Aafrika päritolu meestemüts

[5] Lääne-Aafrika riisiroog

[6] jahubanaan


Caleb Azumah Nelson (28) on Suurbritannia-Ghana päritolu kirjanik ja fotograaf. Tema esikromaan „Open Water“ (Avameri, 2021) pälvis Costa raamatuauhinna ning lühijutt „Palu“ oli 2020. aasta BBC lühijutuauhinna nominent.

 

 

 

Pilt: Stuart Ruel

eelmine / järgmine artikkel