Proosa

Palavik

Joonas Ojap 18.10.2019

Sammusin sirge selja ja kõigutamatu ilmega läbi tänavaruudustiku. Otsusekindlat kõnnakut alustasin juba uksest väljudes – juhul kui ta peaks mulle järele vaatama. Iga sammuga taipasin aga üha rohkem, et vist keegi üldse ei vaatagi. Tänavad olid inimtühjad. Kas tipptund on mingi eelmise sajandi nähtus, kui veel interneti asemel vabrikus töötati?

Muutunud suhtestaatus ei vajanudki nii palju harjumist, kui olin arvanud. Tal oli juba kord selline eksmehe ilme (millega ta oleks võinud mulle ka leplikult järele vaadata). Nagu mõnes romantilises filmis, teate küll: ta oli selline tugeva lõuajoonega mees, kes nägususest hoolimata tundub kuidagi piisavalt kentsakas, et temast kahju ei hakkaks, kui ta tüdruku lõpuks teisele kaotab.

Tolmused tänavad paistsid lausa kahtlaselt tavalised. Nagu oleks sealt midagi puudu. Tühja linna haudvaikus mõjus mulle veidralt. Mõtlesin surmast või millestki ligilähedasest. Ühtegi elumärki ei paistnud. Tabasin end juba mitmendat korda eneselt küsimast, kuhu kõik inimesed kadusid? Võib-olla olid kõik haigena koju jäänud, ka uudistereporterid, kes peaksid epideemiast ette kandma. Ehk oli mingi uut tüüpi nakkus liikvel, mis süstis inimestesse iha üksteise koljusid avada ja ajud sealt seest ära süüa. Meenutades oma endist suhet, tundusid sümptomid klappivat. Teesklesin rahuga, et olen zombifilmi kangelane, kes ihuüksi evakueeritud betoondžunglis elutute aknasilmade vahel teed rajab.

Ja siis see algas.

Üksildane tuulehoog keerutas tänavatelt üles tolmupaiseid. Enne kui jõudsin käegi suu ette panna, aevastasin kõrvad lukku. Pea tuikas, nagu oleks haamriga virutatud. Kiiresti end kogudes silmitsesin tähelepanelikult akende ja tänavate ruudustikku – ikka mitte kedagi. Edasi jätkasin teed juba lonkides. Olin betooniga kahekesi jäänud.

Voodis lesimine ei toonud leevendust, aitas üksnes rammetusel mind paigale naelutada. Silmad valutasid. Lohutuseks sulgesin needki. Magamistuba, mille mugavusi olin päev otsa igatsenud, kadus vaateväljast. Viisaka suurusega padjad ja esinduslikult värviline raamaturiiul – kõike seda nagu polekski olnud. Jäi ainult vältimatu kurnatustunne, areneva haiguse sümptom. Juba nädalaid polnud mul plaane. Olin oma aja mingis lollakas suhtes veetnud. Nüüd veel see haigus pealekauba. Pask, mõtlesin peast kinni hoides. Millegipärast tundus see väga oluline mõte. Selline, mis väärib hilisemaks ülesmärkimist.

Pidin end kokku võtma, et olukorraga kohaneda. Pingutades korjasin korterist kokku kogu pasa, mis mul suhtest alles oli jäänud, ja loopisin WC-potti: fotod kahest rumalast naeratavast inimesest, kes ei tunne veel ees ootavat tühjust; kingituseks saadud paar erakordselt maitsetuid, kuid see-eest väga kalleid kõrvarõngaid; teatripiletid tänaseks õhtuks, kuhu kumbki meist nüüd minna ei kavatse; üks ebameeldivat linnasiluetti kujutav külmkapimagnet ühiselt Venemaa reisilt; üllatusmunana kingitud plastmänguasi kirjaga „Made in China”; külmikusse unustatud musklimehe pildiga valgurikas toit; üks sarkastiline diskoalbum, mida kuulasime ainult ühe korra; üks sekslelu, mille lisan täpsustusteta siia nimekirja lihtsalt terviklikkuse mõttes (jõudsime seda ainult kaks korda kasutada, nii et ärge minu kohta kohe mingeid järeldusi tehke).

Lurinal imes WC-pott selle endasse, aga veetase jäi märgatavalt kõrgemaks. Ei hakanud sellest välja tegema. Mingi nõrkust tekitav surin naha all tundus mind justkui kontrollivat. Et tunda end natukenegi inimese moodi, tegin suure kruusitäie kohvi, ent uinusin enne, kui see jõudis joomiseks piisavalt jahtuda. Unenäos leidsin end keset linnamelu ja ahvatlevaid inimesi, kellega plaanisin hästi aega veeta, aga siis ilmus mu poosetav eks kusagilt välja ja hakkas selgitama, mis lihasgruppi tal parasjagu on vaja treenida. Tema jutt, millest jäi mulje, et nutitelefonide mõju trapetslihasele on tema elu suurim probleem, ärritas mind piirini, kus lõin hambad sügavale tema trapetslihasesse ning võpatasin tema karjatuse peale ärkvele, endal suus veel mälestus kiudja liha maitsest ja soojast verest, mis mõjus värskendavalt.

Tegelik maitse mu suus oli võrreldav roiskunud laiba omaga ja lonks külma kohvi, millega üritasin seda leevendada, ajas südame pahaks. Kõik mu kavatsused meeldivalt aega veeta olid hääbunud koos unega. Alles jäi ainult soikelu, millega ei osanud rohkemat peale hakata kui hammaste pesemine. Vannitoa peeglist vaatas vastu keegi minusarnane, tal olid rasvased pulstunud juuksed ja palavikust õhetav nägu. Hingasin raskelt ja põrnitsesin peegelpilti ning mõtlesin oma nakatunud organitele, valgeverelibledele ja üha suurema talitlushäirega väsinud ajule.

Vannitoast naastes põrnitsesin seinaga tõtt, lootsin, et igavus toob tegutsemisiha tagasi. Lõpuks sundisin end üht pooleliolevat raamatut lugema, ent andsin kiiresti alla. Järgmine hetk ärkasin juba keset päeva, ikka omas voodis, kuid ei olnud sest üllatunud. Püüdsin läbi lukus kõrvade kuulatada – kas siin on alati nii vaikne? Mingis võõras minevikus olid mul päris kindlasti lärmakad naabrid. Alatasa nad kas seksisid, karjusid teineteisele solvanguid või vaatasid „Kättemaksukontorit” valjemini kui minu telekas maksimumvõimsuse peal. Praegu aga mitte midagi.

Kui mitmes päev see juba oligi? Leidsin laualt erkkollase märkmepaberi, kuhu oli musta markeriga kirjutatud üks sõna: „pask”. Olin selle teate endale minevikust saatnud, ent ei suutnud meenutada miks. Lõpuks viskasin märkmepaberi WC-potti, mis veekasti tühjenedes midagi ära ei viinud. Pott täitus veega ja selle keskele jäi hulpima märkmepaber, mis ütles selgelt …

Valisin tuttava remondimehe numbri. Viimati suhtlesime üle aasta tagasi, aga ta oli alati olemas, kui vaja. Telefoni kutsudes hakkas süda puperdama. Polnud ühegi inimesega tükk aega rääkinud. Kartsin, et võib-olla ei kõla ma iseendana, vaid ägisen kuuldavalt nakkuse käes nagu mõni poolearuline. Enesekindluse leidmiseks kõndisin oma kolmanda korruse akna juurde, kujutledes end mõne tähtsa ninana, kes telefoniga rääkimise ajal pilvelõhkujast linnavaadet silmitseb. Remondimees ei pidanud mind aga kuigi tähtsaks ning teatas kergelt nukral toonil, et on haigestunud ja pole kindel, kas jõuab lähiajal tööd teha. „Mingi viirus käib mööda linna ringi,” lisas ta mõtlikult, nagu oleks see ainult osa tõest.

Kohe, kui olin kõne lõpetanud, taipasin, et ma polnud vestluses isegi piisavalt initsiatiivi näidanud, et välja selgitada, kas ta siis tuleb või mitte. Kartsin, et ta võis end minu sõbraks pidada ja kavatses suvalisel hetkel läbi hüpata. Tagasi helistama ka ei hakanud. Las ta siis olla. Kindlasti olid tal veenvad põhjused ebaselgete vastuste andmiseks. Selliste oma-elu-peremees-tüüpi meeste arvamus oli minu jaoks alati väärtus olnud: taksojuhid, remondimehed ja eluaegsed baarmenid. Kõik nad tundusid omavat maailmaga mingit tõest sidet, kuigi nende jutt oli alati väga üldine. Mis viirus ja kus see ringi käib? Oleksin tahtnud rohkem teada, aga ma ei kannatanud temaga rääkimist.

Telefoni pettumusega voodisse pillanud, mõtlesin kõigile meestele, kes oleksid võinud mulle siinkohal seltsiks olla. Neid ei olnud palju. Haigus oli mind üksinda jätnud. Ma pole see õnnetu, kes üksinda kodus meestest fantaseerib, aga nende vormikad kehad, nende lihasmass meenutas mulle puudust ja nälga, mida tundsin kõikjal oma alatoidetud kehas võimust võtmas. Oleksin pidanud söögipoolise hankimisele mõtlema, kuid mu mõtted liikusid vereringes ja organites vastupidi minu tahtele nagu viirus. Võib-olla see polnudki enam viirus, vaid üksindusest enesest oli saanud omaette haigus. Nüüdses staadiumis polnud võimalik vahet teha. Palavikust valutav keha ei eristunud südamevalust mitte kuidagi. Ühtlane tuim valu, mida leevendasin valuvaigistitega. Kannatus on igav ja ühetaoline nähtus. Täiesti ebavajalik sealjuures. Raske uskuda, et inimesed sellest raamatuid loevad ja filme vaatavad.

Püüdsin üksiolekust leida mingit sisu – elu on siin ja praegu. Lugesin sotsiaalmeediast, kuidas asju ei tohi edasi lükata ja kogu seda „motiveerivat” värki, mis – võttes arvesse lihtsust, hästivalitud kirjastiili ja kaunist maastikku selle taustal – lihtsalt pidi tõene olema. Ja isegi kui ei olnud, siis tõde oli kogu aeg tegelikult sinus eneses, eks? Ma ei teadnud, mis minus eneses oli, aga ei söök ega miski muu ei tahtnud seal püsida. Alatasa pidin ka oma tilkuva ninaga midagi ette võtma, sealt sünget klompja struktuuriga massi välja pressima. Eks seegi oli vist omamoodi tõde. Tõde, millest püüdsin vabaneda, nii et kogu mu keha rappus ja pani kiskja kombel hambaid kiristama, et mitte lõikava peavalu käes karjuda.

Kui valu järele andis, jäi ainult lohutu üksindus. Jäänuk igatsusest, mis oli võtnud agressiivsema kuju ning otsis minu silmakoopaist põrnitsedes enesele sihtmärki, keda nakatada ja enesele allutada. Kuid kõikjal olid üksnes seinad. Mitte kedagi, keda vastutama panna selle eest, et mul oli kohutav olla. Taandusin haavatud kiskja kombel diivanile ja panin teleka mängima.

Viirusest halvatuna vaatasin ilma eriliselt süvenemata mingit komöödiaseriaali. Kaader kaadri haaval emotsioone vahetavad tegelaskujud sahmerdasid selgusetult ringi, aga ma ei tundnud nende tegevuses ära midagi mõistetavat. Jäid ainult ilusad kehad, mis ekraanil hüplesid. Mõnikord, kui mõte selgemaks muutus, oleksin tahtnud midagi rammusat süüa. Fantaseerisin surinaga mööda kassalinti jooksvatest värvilistest pakenditest, mis tundusid nüüd ületamatus kauguses. Vahel aga ei tahtnud midagi. Itsitasin oma pöidla kuju üle – veidralt lai paistab, kui hästi lähedalt vaadata.

Lootsin, et uni toob leevendust. Voodi juba ootas mind. Ma vähemalt uskusin, et ta tegi seda. Voodi ootusi võib aimata tema siledusest ja minu oma oli nagu pesuvärskendi reklaamist. Lina laotus ahvatleva siledusega üle madratsi, mis oli värskuse garantii. Graatsiliselt üle voodi sirutunud roosa-sinise mustriga tekikoti mägine maastik lasi aimata selles peituvat puhevil suletekki. Pikali heitnud, tundsin, kuidas mu keha sobitus voodisse nagu haakristigrafiti värskelt renoveeritud fassaadile. Palavikukuumus pani mind õiget asendit otsides väänlema. Tahtsin leida õiget tekiga kaetuse osakaalu, ent iga liigutusega läks midagi valesti. Olin lootusetult nurgeline. Isegi minu üritus loendada põlvi ja küünarnukke läks luhta. Iga kord, kui tundsin, et nüüd on mul ülevaade oma liigestest, väändusin uut ja üllatavat moodi ning kogu mu hoolikalt kogutud informatsioon osutus iganenuks.

Vähkresin ilmselt tunde. Ent tagajärjetult. Tekk, mis nii graatsiliselt oma embusesse oli meelitanud, tõrjus mind nüüd palavikuhigi tõttu. Voodilina libises külje alt ja tõi esile ihu vastas tehislikuna tunduva madratsikatte. Ainsad, mis minu vähkremise taustal liikumatuks paistsid jäävat, olid seinad, mille üleolevat kõrgumist võis läbi pimeduse aimata. Nad seisid kindlusena minu ebakindlas olekus, seepärast tundsin kerget tänutunnet. Toas võis eraldada mitte nelja, vaid kuut seina, sest esikupoolses nurgas, kus isegi läbi pimeduse õhkas valge ukse harjumuspärast lamedust, oli üks terav sissepoole pöördunud nurk, millega esik, lõikudes magamistuppa sisse, toa arvelt ruumi varastas. Seinad seisid vankumatult ja olid kindlasti sõbralikud, mõtlesin läbi kaootilise unehägu tapeeti silitades.

„Me ei taha sind piirata,” kõnetas mind voodi kõrvalt kulgev sein, mis oli pikim ja seega autoriteetseim. Rääkiv sein andis lootust magamajäämisest. Kuigi uni erines mu ärkvelolekust vaevu. Kõik tundus ebaloomulik ja kauge, vaadeldud läbi nakatunud punaste silmade.

„Kõik on korras. Te olete lihtsalt seinad ja teete seda, mida oskate,” suutsin öelda, kuigi seintega rääkimine tundus mulle nii unes kui ka ärkvel ebavajalik. Siiski oli tollel konkreetsel seinal mingi veider sarm.

„Me teame, et oleme betoonist,” jätkas sein sügaval häälel, märkamata, et jaksan vaevu vastata, „betoon, erinevalt unenägudest, on väga kõva ja püsiv. Betoon võib unelmaid lömastada.” Võpatasin hirmunult, sest väiksemad seinad noogutasid nõustudes, mis viis toa hetkeks hirmutavasse viiruslikku paindesse.

„Te ei takista mind. Vaadake … mul on väga kehv olla, mul on palavik. Siin on kuidagi umbne ka. Kas te ei tunne?”

„Aga me oleme loodud umbsust looma. Me oleme loodud üksindust looma. Meie pärast sa ühtegi inimest ei näegi. Sa oled eraldatud. Massiivsete betoonblokkidega … et sa inimesteni ei jõuaks,” selgitas minu kohal kõrguv sein. Ma ei mõistnud, miks ta minu kannatusi nii väga enda süüks tahtis teha. Pidin energiat säästma, sest tahtsin vastates kõlada nii vastuvaidlemist mitte taluvalt kui võimalik: „Ma jõuan inimesteni. Pole oluline, kui palju betoonblokke mulle takistuseks ette laotakse!” Pärast hetkelises segaduses üksteise poole piidlemist, mis mu toa väänlema pani, otsustasid seinad vaikida. Nad tardusid omale kohale ja kui silmad avasin, ei andnud nad endast enam üldse märku. Ainus, mis märku andis, oli WC, millest kostis aeg-ajalt mõne veepiisa üle potiserva veeremist.

Tilkumine kõlas, otsekui tahaks peldik mulle morsekoodis mingit sõnumit saata. Kindlasti tähendas see halba. Kõik tualetist kostvad hääled on meeldetuletus, et hoolimata sellest, mis kvaliteete endas ka kanname, oleme kõik osa energiaringist. Oleme kõntsast võetud ja enne oma algse vormi juurde naasmist toodame veelgi rohkem kõntsa. Ehk just seepärast olemegi välja mõelnud vaimud, jumalused, deemonid ja muud mõtteolendid, kes mateeriast puutumatult selle kohal hõljuvad. Isegi kurjad vaimud näivad olevat hingelt puhtamad kui need, keda sööb toiduahelasse kuulumise salajane paine. Ja keegi sõi mind päris kindlasti …

Olin valmis uskuma halba õnne, deemoneid ja jumalusi. Oleksin pool oma kuupalgast kinkinud selgeltnägijale, kes oleks selgitanud, mis mu eelmises elus küll juhtus, et ma selle ära olen teeninud, või kes mulle needuse peale pani. Ma polnud enam üldse kindel, mis sorti vaim minu sees elab – kõike ähmastas mürgistuse tunne, mida tekitas arutult paljunev viirusesuguvõsa, kes nägi minus toidulauda. Silmad ei jaksanud enam vaadata ja kopsud olid väsinud hingamast. Isegi mõte sellest, et varem olin uskunud, et olen indiviid maailmavaate ja isiksuseomadustega, tundus nüüd kuidagi kauge ja ähmane. Hakkasin metsistuma ning tõin kuuldavale mõne valu- ja näljaseguse oige.

Poolsurnud kätega teed kobades tuikusin vanni, et jaheduses tardunud palavikuhigi maha pesta. Mõlema jalaga vanni jõudmine võttis nii võhmale, et kartsin sinna magama jääda. Seepärast ei pannud äravoolutorule korki ette, vaid lasin veel ainult voolata ja voolata. Suunasin veejoa kuhu iganes tundsin jahedust hiilivat. Vesi haaras mind oma mahedasse embusesse, et siis musta silmana põrnitsevast august alla voolata. Soe vesi sulatas minu murekoormat kergemaks. Lasksin sellel mõnuga juhtuda, nagu oleksin võinud end lõplikult ära kaotada. Probleemne WC oli unustatud. Unustasin, et maailm üldse eksisteerib …

Ärgates haarasin instinktiivselt vanni servadest nagu uppuja päästerõngast. Piidlesin ärritatud kiskja pilgul ümbrust. Kaua ma olin maganud? Vesi tundus sooja puudutuse asemel nüüd ainult tülpimusega gravitatsioonile alluvat. Vaatasin enda käsi, mis olid vastikult krimpsu tõmbunud, nagu oleks vanadus neid järanud – pidin tegutsema. Ajasin end otsustavalt püsti, keerasin kraani kinni. Viimase veega vaikis ka äravooluaugu lurisev pilk, mis sügavale torude labürinti kandudes jättis õhku rippuma üksnes pettumuse, et teda siin enam ei toidetud.

Kui avasin vannitoa ukse, sõi külm õhk mu ihu nagu leegion väikest lutikat. Karvaudemed mu kehal ajasid end turri, luues vähemalt illusioonigi, et olen suur ja tugev. Olin neile selle vähesegi eest tänulik. Hõõrusin keha kareda rätikuga kuivaks ja liikusin halva eelaimdusega magamistuppa. Ere päevavalgus tegi silmadele haiget. Nagu võluväel kostis varem mahajäetuna tundunud linnast autode ebaühtlast müra. Kõik peale minu kiirustasid kuhugi. Öökapil vedelev telefon näitas, et kell on kümme. Olin terve öö vannis maha maganud.

Päevavalguse külm helk sundis ärkvele, ent mu mõtted ei tahtnud seda teha. Neil polnud kuhugi minna ega kedagi, kellest kinni hoida. Seepärast rääkisid nad mulle lugusid üksindusest ja surmast. Räägitakse, et surm võib tulla igal hetkel. Mina seda ei uskunud. Surma tulekut on võimalik tunda. See pole keeruline. On vägagi tõenäoline, et surmaeelset perioodi saadab püsiv valu, mille põhjust on võimatu kõrvaldada. Just nagu praegu. Miski ei aita. Valu leevendamiseks olin proovinud magada, kuni kogu elu on minust välja magatud, aga ebaõnnestusin. Valu jätkus. Palavikusegadus ei leevendanud enam tuima piina, mis aina teravamalt tunda andis. Ilmselt oli minu tund tulemas. Täna, homme, saja aasta pärast – oli seal enam vahet?

Äkitselt helises kärarikas uksekell. Ma ei oodanud kedagi. Kiiruga tõmbasin hommikumantli ümber ja hingepiina alla neelates läksin ust avama. Külaliseks osutus tööriistakastiga mees, kelle siniste tunkede all olev T-särk hoidis end ümber tema jõuliste käte rebenemiseni pingul. Uksele najatudes tõstis ta oma muretu töömehepilgu ja jäi huulde hammustades takseerima minu hommikumantli alt aimatavat ihu. Naeratasin, püüdes oma ihalevat pilku vaos hoida – lihases käsivarred ja ahvatlev pealuuvorm. „Ma tulin teie torusid parandama,” teatas ta hoolitsevalt kui kaitseingel.

eelmine / järgmine artikkel