Päevik

Päevik: incelitest

Hans Alla 23.08.2019

I

Incel, ingliskeelne uudissõna, koosneb sõnade involuntary (tahtmatu, tahtevastane) ja celibacy (tsölibaat) esimestest silpidest. Sõna tähistab inimest, kes ponnistustest hoolimata ei saa kedagi nõusse endaga magama ja süüdistab selles maailma olemuslikku ebaõiglust, mitte ennast. Olen viimase aasta jooksul vähemalt korra nädalas incel’ite foorumeid lugenud.

Nats on nats, kõik teavad mõnda.

 

II

Incel’ite ideede tõttu on Ameerika Ühendriikides – kus siis veel – mõned noored mehed hakanud tegelema massimõrvadega. Paaril korral tappis mõrtsuk enda, vist vähemalt ühel korral keegi ka arreteeriti.

Kas need noormehed on väärt rohkem või vähem mõistmist kui inimene, kes tapab röövi käigus, hetke ajel? Või politseinik, kes ohtu ülikiiresti ja usutavasti oma õpetuse kohaselt hinnates tulistab psühhootilist nugadega meest Tallinna kesklinnas?

Incel’ite peamine probleem: nad ei saa keppi. Nad ei seksi, ei ole romantilises suhtes ning ühe korraliku incel’i meelest on selles süüdi ühiskond ja naised, mitte tema ise. Tähele tasub panna, et incel’id on peaaegu eranditult heteroseksuaalsed mehed. Kuigi sõna autor on naine, „keegi üksik biseksuaal”, kes lõi 1997. aastal üksikuid inimesi koondava veebilehe Alana’s Involuntary Celibacy Project. Aga see pole incel’ite mõistmiseks eriti tähtis, sest sõna praegune tähendus on vägagi erinev algsest.

Incel ei saa keppi, sest ta on kole ja maailm on ülekohtune. Täpsustan, maailm on ülekohtune, sest naised on ebaõiglased ehk siis hüpergaamsed. Iga inimese seksuaal-geneetiline väärtus on kindel ja konkreetne ning igaühel peaks seega olema enam-vähem võrdväärne partner, kellega sugu jätkata. Kuid hüperliberaalses, feminismist roiskunud ja pinnapealses maailmas on naised loodusliku korra muundanud hüpergaamseks. Naised tahavad magatada mehi, kes on neist ülemad, neist parema geneetilise väärtusega. Seega jäävad alamad mehed, kurikuulsas kümnepallisüsteemis ühed-kahed-kolmedki, kuivale. Pärast punase tableti neelamist näeb nooruk valusat tõde, et lootust pole ega pole kunagi olnudki. Inspireerituna „The Matrixi” (1999) ikoonilisest stseenist saab kangelane valida kas sinise tableti ehk vale või punase tableti ehk tõe vahel. Näikse, et kujundivalik ütleb selle kogukonna kohta nii mõndagi, aga oma kõhutunde edasisi järeldusi ma lugejale enam veenvalt kirjeldada ei suudaks.

Enamasti ei saa incel keppi, sest ta on naiste jaoks liiga kole. Mõned ei saa keppi, sest nad on peale koleduse ka liiga targad. Mõni on narkar, mõni must, mõni loll ja nõnna edasi. Tähtis on mõista, et sinna ei saa keegi mitte midagi parata, kui just drastilised meetmed välja arvata. Viimaste all peavad incel’id silmas peamiselt ilukirurgiat ja intensiivset trenni, jõuksis muidugi.

Punase tableti kujundit jagavad incel’itega muud manosphere’i1 liikmed. Nende arvates lähtub seks ja seksuaalsus turuloogikast. Aga seksi loomuliku korra, selle, et naised vahetavad keppi tugevate meeste kaitse vastu, on rikkunud feminism ja naiste varaline iseseisvus. Tähtis on mõista, et kuigi vastikud feministid-homod-sooideoloogid arvavad, et mehed rõhuvad naisi, siis punast tabletti manustanute jaoks on asi tegelikult vastupidi. Arvatavasti millalgi pärast 1960. aastaid hakkasid naised mehi vaba seksuaalsusega rõhuma.

 

III

Incel’ite sõnad on kummalised. Foid, femoid, looksmaxing, sui, chad, skinmaxing, kissless jne. Päris vahva oleks kõrtsuviktoriinil küsida: „Mis on skinmaxing?”2 Usutavasti võiks õigesti vastanute vahel peale auhindamist leida mõned kummalised ja huvitavad, kuigi kas just meeldivad vestluskaaslased.

Ent foid’i ei ületa ükski teine incel’ite sõna. Foid tuletati omakorda vanemast mõistest femoid, mis peaks olema segu sõnadest female (emane) ja droid (ulmefilmisõna roboti-automaadi kohta). Foid võib olla värske arendus emase roboti, femboti või seksika tehisintellekti teemadel (vrd „Metropolis”, „Crash”, Shodan ja „Her”, kindlasti leiab midagi põnevat otsingusõnadega „Nazi sex-bots are here to kill the president … with LOVE!”). Foid on nagu inimene, aga samas pole kah.

Incel’id vaatavad naisi ja leiavad, et üksnes seepärast, et nad elavad praeguses maailmas, on nad halvad, õelad ja üleüldse vähemväärtuslikud kui mehed. Nõnna lihtsalt on, see ongi punane tablett. Incel’i saatus on surra üksi, kibestunult ja masendunult, vaadates samal ajal kõrgväärtusliku suguhärja chad’i vallutusi-vallatlusi pealt. Üksikud loodavad, unistavad, et nende staatus paraneb (kogukonna termin on ascend) ja pärast süütuse kaotamist muutub kõik.

 

IV

Incel’i probleemi ei lahenda tõsiasi, et ta eksib. Depressiooni põdeva inimese probleeme ei lahenda ütlused „see on su enda mõtlemises kinni” ja „tegelikult pole nii hull”. Ehkki mõlemad vastavad tõele. Ühtegi masendunut, kes nende tõdemuste korrutamisest oleks tervenenud, mina ei tunne. Ma ei pretendeeri ka ühegi incel’i sügavaid muresid ja probleeme lahendama.

Arvatavasti kõlan mesimagusa pretensioonika maailmaparandajana, ent kui suudaksin neid inimesi aidata, siis teeksin seda.

Viimase mõttega reedan lõplikult enda halvasti varjatud positsiooni. Pean incel’eid inimesteks, keda saan aidata. See on üleolek. Ma olen parem kui nemad. Arvan, et samuti pean ennast paremaks kõiksuguste võigaste vaadete ja kommetega inimestest. Ma olen parem kui natsid ja kitsarinnalised. Ma olen üldse parem kui kõik muud inimesed, kes saavad asjadest aru ristipidi-teisiti kui ma ise.

Arvates, et ma olen incel’itest (või natsidest või kellest iganes) parem, unustan, et ka mina olen incel. Nats olen kah, ehk isegi tõenäolisemalt kui incel.

Selguse huvides, hoolimata minu kahtlastest huvidest nii sõjaajaloo kui ka totalitarismi vastu, ei ole ma nats. Isegi kui oleksin oma kahekümne seitsmendaks eluaastaks veel süütu, ei oleks ma arvatavasti ikkagi incel. Aga sama hästi võiksin olla. See pisike tinglik väide, millega pole minu meelest raske nõustuda, muudab minu esialgse hinnangu valeks. Ma ei ole parem kui võikad ja vastikud inimesed.

 

V

Naasen korraks nats olemise juurde. Kasutan seda sõna pigem katusterminina, hoolimata, kas mõni konkreetne nats peab ennast rahvuslaseks, identiariaaniks või kelleks iganes. Mulle näib, et natsismi peamine õppetund on unustatud. Kõrghetkeline natslus polnud midagi erakordset, see polnud spetsiifiliselt saksa rahva eripära. Nõnnaviisi natsidele vaadates unustan tõsiasja, et minagi olen nats. Õiges kohas õigel hetkel oled sina nats ja su ema kah. USA raadiomees Dan Carlin teeb selles vallas tänuväärset tööd, oma pisut davidvseviovlikes (sõja)ajaloosaadetes „Dan Carlin’s Hardcore History” kõrvutab ta Hitlerit ja Caesarit, Wehrmachti ja Aleksandri armeed. „Natslus” pole ainulaadne.3

Samamoodi pole ainulaadne kibestumus, raev, enesehaletsus- ja õigustamine ega mitte ka vaimupimedus ning ekslikkus. Kõik incel’eid kirjeldavad omadused on üldinimlikud ja johtuvad vähemalt osaliselt inimsünni iseärasusest.

 

VI

Nats ja incel on naljakalt sarnases olukorras. Nad on põlastusväärsed inimesed ja suurem osa rahvast, kes emma-kumma tegemistest natukenegi kuuleb, põlastabki neid.

Kas inimese põlastamine välistab talle kaasatundmise, tema haletsemise või mõistmise?

 

VII

Inimene ei taha sündida. Mu väide põhineb kahel eeldusel, mis pole nõnna kindlad, kui tahaksin. Inimene on oma mälu loodud. Inimidentiteet ja selle muundumine on võimalik tänu mälule, ilma selleta ei saa olemas olla, vähemalt mitte ajas eksisteeriva isikuna. Sellest tuleneb esimene kahtlase väärtusega eeldus: mida inimene ei mäleta, seda pole tema jaoks olemas.

Teine kahtlase väärtusega eeldus: inimene ei mäleta, et ta oleks sündida soovinud. Kui vaadata tahteavaldustele sama mustvalgelt, kui teen seda mina, siis otsese soovi puudumisel on see miski, praegusel juhul sünd, toimunud vastutahtsi. Pole eriti tähtis, kes selle toimingu põhjustas, olgu selleks vanemad, jumalik ettehool või universumi füüsikaline ettemääratus.

Kuidas saakski isik, keda veel olemas pole, midagi tahta? Aga isegi kui ma avastan „ülekohtu” tagantjärele, ei tee see seda väiksemaks. Kui ma ei küsi rahakoti umbjoobes omanikult, kas ma viieka võin võtta, siis on see ikkagi vargus, mitte kingitus ega laen.

Isikuna, kes praegu olen, ma sündida ei tahtnud. Ma ei usu, et vastutahtsi olemisse surumisega oleks mulle eriti suurt kurja tehtud. Tähtis on, et iga viimane kui inimene on sündinud samamoodi, ilma et keegi oleks temalt luba küsinud. Luba küsida ei saanudki.

 

VIII

Eetika kui distsipliini peamine mure on selle võimetus veenda. Kant sõnastas kategoorilise imperatiivi. Mõistan Kanti ehk karikatuurselt, ent ma tõega usun, et Kant tahtis, et inimesed hakkaksid tema seaduse järgi käituma.

Veenvusest jääb vajaka eetika suhtelise lihtsuse tõttu. Ükskõik mida filosoofi moraaliseadus ka ei ütleks, tegutsev inimene leiab olukorra, kus selle rakendamine tundub igati väär. Kanti imperatiiv kukub ukse peal kõõluva mõrtsuka raskuse all kokku. Benjamin Constanti 1797. aasta vastulauses Kanti moraalifilosoofiale kirjeldab ta, kuidas maksiim „valetada ei tohi viib kiiresti ühiskonna lagunemiseni. Kuulus näide on järgmine. Mõrtsuk ajab minu sõpra taga. Peidan sõbra oma maja pööningule. Mõrtsuk küsib uksel: „Kas Johanna on siin? Mida ma vastan?

Vello Salo teravmeelsust parafraseerides: „Eetik üldistab, eetik süldistab.”

 

IX

Incel’itest-natsidest ja Kantist ei jahu ma ainult üldise huvi tõttu. Nemad kolmekesi on viinud mind olukorda, kus mulle näib, et hea inimene olemiseks pean lubama vastuolu oma vaadetes. Pean samal ajal inimest põlastama ja talle kaasa tundma. Kummalgi juhul samade tegude ja sõnade eest.

Incel’ile tasub kaasa tunda, sest ta elu on sitt. Mis siis, et ta on suure osa oma hädasid ise põhjustanud. Mis siis, et ta võikad vaated on peale vastuvõetamatuse ka ekslikud. Ka mina eksin, ka mina olen väljendanud ja ilmselt väljendan tulevikuski kibestumust ja pahatahtlikkust. Teen omaenda elu sitaks vähemalt sama palju kui mõni teine. Kui lugeja sellega nõustub, siis ei näe ma endal ja incel’il vahet. Tema on mina.

 

X

Jooksen selle mõttekäiguga rappa. Kogu vastuolu lubamise eesmärk ja otstarve on mõista, aga mitte samastuda. Viimast pole ma suutnud vältida. Tunnen nendele meestele kaasa, sest nad on oma hädad ise põhjustanud. Tunnen kaasa, sest ebamäärane osa probleemidest pole nende enda süü.

Igaüks, kes on Grindrit või selle järelkäijat Tinderit kasutanud, nõustuks, et välimus loeb. Kui sa ei vasta teatavale ebamäärasele standardile, on šansid kellegagi vestlust alustada väiksemad. Incel’i-päraselt väljendudes: IRL4 on asjad natuke etemad, aga mitte ehk palju.

Raskused ei õigusta, aga põhjustavad rõvetsemist. Kõik need ilged vaated, mida ma eespool kirjeldasin, saavad kuskilt alguse. Isastekultus, meeste võim, samaaegne hüperseksuaalsus ja puritanism, need kõik on olemas. Incel’ite retoorika ja sisu on kannustatud veel paljust muustki, mille juurde mina punaseid niite vedada ei oska.

Ma pole säärasel määral valu ja raevu, rahulolematust iseenda ja maailmaga ise arvatavasti tundnud. Ent kuidas neid tundeid üldse mõõta? Füüsilise valu mõõtmise skaala on subjektiivne. Vaimse valu skaala on sama subjektiivne. Samas emma-kumma valu tundmine on objektiivne. Tunded nagu ka haavad on päris nähtused, mitte mõistuses koonduvad pettekujutelmad. Kui incel kurdab foorumipostituses oma masendava elu üle, ei ole mul alust kahelda, et see pole tegelikult täpselt nii halb, kui ta ise seda tajub.

 

XI

Pärast musta tableti manustamist ei jää üle muud kui alla anda, see tähendab pikali heita ja kõduneda. Black pill on punasest järgmine ja viimane faas. Nagu mõni väärdunud pokémon, moondub punane tablett mustaks, red pill’i loogiline lõppvariant on black pill, mis kuulutab õnne olemuslikku võimatust.

Kui punase tableti neelanud incel usub, et veel on võimalus kunagi kellegagi heintes püherdada, kui ta end üksnes piisavalt atraktiivseks ja manipuleerivaks treenib, siis must tablett välistab arengu.

Sa oled täpselt see, kellena oled sündinud, ja sinna ei ole midagi parata. Kuna incel’i sünnipärased eeldused on nõnna kehvad, ei jää tal üle muud kui LDAR5. Elu on lootusetu.

See tunne ei ole võõras.

 

XII

A few millimeters of bone6 on see, mis incel’it chad’ist eristab. Incel’ite subkultuuri omapäradest ning eriti incel’ite enda lahendustest on räägitud rohkem ja põhjalikumalt kui mina siin.7

Kindlasti on mõni teist näinud/lugenud välismeedias ilmunud artikleid selle või teise incel’i iluoperatsioonist. Kas see on kedagi ka õnnelikuks teinud, ei tea. Ilmselt ei tunnistaks keegi, kes on kümnete tuhandete eest ennast lõigata lasknud, selle väidetavat mõttetust ei endale ega teistele.

Lahtiütluse korras: ma ei tunne kedagi, keda võiks pidada incel’iks. Seos on sama, mis lehma lellepojaga. Mu sõbra kunagine tuttav olevat olnud väga kibestunud, et miks ta naist ei saa, ja süüdistas selles oma lõuajoont. Ta olevat ilukirurgi juures käinud ja lasknud lõuga kas vähemaks lihvida või sinna proteesi lisada. Kuuldavasti on see mees nüüd õnnelikum.

 

XIII

Lahendust mul lootjatele pakkuda pole. Incel’id on võikad ja vastikud ning selle hinnanguga viin ma lõpule teiseks tegemise, millega nad ise alustasid. Incel on iseendast loonud Teise ja eeldab maailmalt, et viimane incel’it sääraselt ka kohtleks. Mina olen tema jaoks maailma esindaja puht seepärast, et olen olemas, et armastan ja seksin ja töötan ega veereta oma masendavaid päevi veel halvematesse õhtutesse. Nagu lugeja ilmselt aru saab, siis hoolimata soovist incel’ile kaasa tunda ma üksnes kinnitan tema veendumust. Kuigi ma olen tema, on incel minu jaoks siiski Teine. Arvan, et pole väga suurt vahet, kas Teiseks teen incel’i mina või ta ise.

Minu läbikukkunud soov täiendada põlgust kaastundega võib küll olla ilus ja peen lähenemine, aga ma pole ebakõlalist mõtlemist piisavalt kaua harjutanud, et tunda incel’ite vastu seda, mis mulle õige näib.

Incel väärib kaastunnet ja halvakspanu. Kui igaühele antaks talle vääriline palk, oleksime varsti samaväärse portsu otsas nagu siis, kui kõik hakkaksid kantiaanideks.

 


1 Meeste sfäär (ingl), internetis levinud lõtvade ühendustega meestekeskkond. Selle hulka kuuluvad Men Going Their Own Way (MGTOW) ehk vabatahtliku tsölibaadi liikumine, Pick-Up Artists (PUA) ehk mehed, kes kasutavad erisuguseid manipuleerivaid meetmeid, et võimalikult paljude naistega seksida, eri antifeministid ja meeste õiguste eest seisvad liikumised.
2 Nahahooldus (ingl). Tähele tasub panna, et see on suures osas täiesti tavaline lihtlabane kreemitamine-pesemine. Incel’ile on (ebateadlikult) tähtis, et tema keelekasutus oleks erinev tavainimese ehk normie omast.
3 Igaühenatslusega tegutseb ka Philip K. Dick romaanis „Mees kõrges lossis” („Man in the High Castle”, 1962). Dicki alternatiivajaloos vallutab Saksamaa USA idaranniku pärast suuremate linnade tuumapommitamist. Jaapani osaks jääb jällegi läänerannik ja kuskil mandri keskel on kahe vahel laveeriv nukuriik. Romaani keskne mõte väljendub juba loo alguses: tegelane kirjeldab oma endist abikaasat ebameeldivana, sest too sarnaneb stereotüüpse juudi karikatuuriga (nina suur, õlad kõhnad, jaladki olid vist rangis). Mees muidugi ongi salajuut, kes peab oma päritolu kiivalt varjama.
4In real life ehk päriselus, väljaspool virtuaalruumi (ingl).
5Lie down and rot ehk heida pikali ja kõdune (ingl).
6 Ainult mõni millimeeter luud (ingl). Incel’ite seas levinud ütlus, mille kohaselt nende ja neist „geneetiliselt paremate” meeste vahe on väga väike.
7 Soovitan Youtube’i filosoofi Natalie Wynni incel’iteemalist videot. Otsi „Contrapoints + incels”, leiad küll. Wynn võrdleb transsooliste inimeste ja incel’ite kinnismõtteid nende enda kehade kohta sellisel viisil, kuidas mina puhtolemuslikult ei saaks.

eelmine / järgmine artikkel