Vari on Tartu kohalt langenud. Eelmise aasta esimesel novembril lõigati viimased lindid ja avanesid viimased uksed, kaks ja pool aastat kuhjunud tolmukiht riisuti kokku. Tartu ülikooli raamatukogu avati, seekord kogu täiega. Just sealsete seinte vahel koogutades veedab iga endast lugupidav tudeng oma parimad aastad. Ent utlibi vahest et olulisim ürik ei asu ei arhiivis ega avahoidlas. ESTER-i kõikenägev silm selleni ei ulatu, sest üles on see tähtis tekst riputatud raamatukogu tegeliku tuiksoone – kohviku1 – seinale. Üksteise järel kangastuvad selles imepärased road, millest tilkuva ninaga tudeng undki näha ei oskaks. Ometi lõppeb iga imepärane rida äratuskellaga, sest selle tagant koputab äärest krõbe hinnasilt. Seni pole mul jätkunud julgust sealt midagi tellida. Aga kohvijärjekorras seistes jõllitada on ikka tore.
Nõnda on need eined saanud kujutelmadena tõelisemakski kui päris elus ja tellimuse sisseandmine tähendaks nüüd juba illusioonide purunemist. Sest letiäärne saba on ühtlasi koht, kus õppetööst hinge tõmmata ja tehtule mõelda, ettekujutused praadidest põimuvad seal päevade endiga. Mis oleks, kui ridades kohviku seinal kristalliseeruks risoto või rostbiifi asemel utlibi jäetud aeg ja ahastus ühes kõikide kergenduste ja kordaminekutega. Sisse lülitub omamoodi kulinaarne sünesteesia, mida paberile panek aitab ehk sublimeerida. Ühisosa tegelike toitudega on juba täiesti juhuslik. Lood ise ongi aga seda tõelisemad, et ma olen nad otsast lõpuni välja mõelnud.
Kanasalat röstsaiaga (5,95 €)
Õigupoolest ongi kõige keerulisem defineerida harjumuspärast – neid igapäevaseid kategooriaid, mille traagelniite pole tavaliselt tarvis esile tõsta. Aga siin järsku on. Aru asjast nagu saaks, seletada ei oska. Essee mustand on ammu valmis sirgeldatud, siht on silme ees, ent nüüd siis see. Üle lugemissaali heidetud pilk kinnitab, et teiste laudade tagant paistvad peanupud näivad asjalikud, seda enam, et kindlasti on neil käsil keerulisemad küsimused. See on ju kõigest kaks-kolm üldist lauset mustandi tarbeks, nii repliigi mõttes, et seegi suund oleks selgeks tehtud. „Näete nüüd, ka nende ideedega olen kursis,” tahaksin öelda, „ka neid kommentaare oskan ennetada.” Ilmselgelt küll mitte piisavalt hästi, et see kaemus nüüd teatavaks teha. Ja on see üldse oluline? Äkki saaks ka ilma? Tolle kursuse hinne pole nagunii eristav. Või vähemalt vist oli nii, targem ikka brauser avada …
Samamoodi võiks arvata, et kui keeruline saab see kana praadimine olla. Eeldusel et teises toas mõni vaatamata sõnum või video ei meenu. Alles esimese ampsuga jõuab kohale tõdemus, et sai vist ikka kuiv teine. Kapsalehtede kokkusegamine pole küll keeruline, aga on see ikka seda vaeva väärt? Poes on tore botaanikaaeda mängida, aga siis on kaks nädalat möödas ja kapinurk tarvis taas kõva südamega puhtaks uhada. Õnneks vähemalt Caesari kaste säilib kaua. Ehkki on tõsi, et kui kõik tähed õigesse kohta asetuvad, kui kõik kaardid on õiged, siis on ikka hea olla küll. Nüüd ma mõistan #fitlife’i iva – pole midagi fotogeenilisemat vähemalt pooleldi õnnestunud salatist. Seevastu alati sellistele panustele mängida ei saa. Kokanduses leidub ka lihtsamaid lahendusi ning aega pole lõputult.
Vähemalt röstsaiaga ei saa eksida. Harry Potterist mul palju meeles pole, aga saiapuru miskipärast on, Harry seal hommikuks vist muud ei söönudki. Eriti sügava jälje jätsid veel need ärapõlatud röstsaiad, sest kui keegi isegi saia ei soovinud, oli asi tõsine. Ega 500 miljonit teost end ilma intriigita maha ei müü. Samal ajal vilgub kursor ekraanil ühes taktis edasi. Värsked luureandmed juba koduseks saanud kolmanda korruse humaniora-saalist kinnitavad aimdust: õhkkond on endiselt asjalik. Kes klõbistab, kes krabistab raamatu kallal. Tahaks isegi selle kooriga liituda. Lihtsalt kuidagi imelik on keeruline enne kerget ära lahata. Samamoodi ei näi sünnis kanasalatit saia röstimisest alustada. Aga teinekord tuleb, sest alles siis võib pealispind õiges valguses peegelduda. Oma esmasuse omandab see eeskätt suhtes teisega: ring võib osutuda otseteeks ja röstsai salati aluseks.
Ühesõnaga, sissejuhatus tasub alati viimasena kirjutada.
Fish and Chips (5,95 €)
Pööran lehte ja vaatan kui peeglisse. Mind tervitab mõte, mille autoriks end enne olin pidanud, siin seda sidusamalt lahti joonistatud ja etemate näidetega pealekauba. Ühest küljest on meeldiv avastada, et sisekaemus alt ei vedanud, aga viidet asun vormistama ikkagi ohkega. Oleks see siis esimene kord end mõne hiiglase õlalt avastada. Ometi viivad sinna igasuguse originaalse mõtte jäljed. Esialgu võtab see indu pigem alla, sest milleks üldse vaeva näha, kui keegi on seda juba paremini teinud, öelnud ja kirja pannud. Ent päris päästmatu see olukord ei ole. Õlal istudes ma ehk tõesti hiiglasest kaugemale ei näe, aga seistes on juba lootust.
Näiteks kala ja kartuliga seostub mul esimesena Norra, mis püsis kummagi toel 1960ndateni välja (kui viimaks leiutati nafta), aga menüüs seisab too roog inglise keeles. Kunagi võisid ranniku ääres elavad britid viikingite hirmuvalitsemise all kannatada, aga pikas plaanis väljusid võitjana just nemad. Sest Norra toidulaua nüüdsed nurgakivid taipasid nad läbi fritüüri lasta ja sündinud oligi uus rahvusroog. End hiiglase õlalt avastades andsid britid teada-tuntud asjale lisaks oma vungi ja seega sisse uue hoo. Lahendus sai rasvane, kuid omanäoline kohe kindlasti. Isegi tõlkes pole nende pitser kaduma läinud.
See oleks vähemalt üks variant. Vaadata üles ja veelgi kaugemale, kuigi silma järgi on nii kaks-kolmsada lehekülge veel minna. Või siis heita pilk üle enda õla. Läbinäritud tekstile, tuhandetest kultuurikolletest pärinevale koele, mis minu oletuseni viis, ent mis ei ole seepärast veel raisus. Redelit, millest on üles ronitud, ei tasu tingimata ära visata, kultuurikihis sumpamisest võib väsida, aga hullem veel oleks kõik need eeldused ise lõpuni vaagida. Tee on juba eos palistatud, hiiglased ees läinud. Pööran järgmise lehe, seekord tarmukamalt.
Šnitsel sektorkartulitega (8,95 €)
Kahtlus, et kusagil olen seda juba lugenud, ei jäta mind rahule. Ctrl + F ei paljasta esimestes kahtlusalustes midagi, oleks vist ikka pidanud märkmeid rohkem tegema, mõtlen ja vaatan raamatuvirna, mis kannatlikult oma aega ootab. Ehk tasub seda kahtlaselt tuttavat lõiku kuvaril veel natuke jõllitada. Umbes samal pilgul nagu taldrikus vaikselt jahtuvat kotletti. Halb ta otseselt ei ole, aga pidi see ketšup just nüüd otsa saama. Jah, võtan kõik omaks, oleks ma mõned munad juurde ostnud, jätkunuks neist nii siia kui ka homseks. Isegi riivsai oli olemas, küllap leidunuks jahugi. Ainult tahtejõust jäi vajaka, no natuke võib-olla ajast ka, kuid niigi sai nende käkkidega vaeva nähtud, mis see paneerimine küljest oleks võtnud.
Käed kleepuksid jälle ning nõusid oleks kohe vaja rohkem pesta, ent paneerimata šnitsel kriitikat ei kannata, sest kate hoiab kotleti värske ja ühes tükis. Laiskuselgi on lühikesed jalad, käib mu peast läbi, kui üritan elustada seda kokkukuivanud mõtet, mis jäi omal ajal korralikult paneerimata. Lugedes on hea hoog kerge tekkima, leheküljenumbrid lausa lendavad mööda, kusagil nende jooksul ka praegu otsitav iva, aga selle asemel nõuavad tähelepanu juba järgmised plaanid, mida samas tempos jätkates on täna veel lootust ellu viia. Silmanurgast paistab seesama raamatukuhi, mis rutule kaasa elab tummas lootuses, et nendegi kord läheneb. Ja ongi kõik, kaas kinni ja linnuke kirja – päevane lehtede kvoot on täis. Nüüd alles näen, et võitu oli vara tähistada. Meeles on lugemistuhin, ent mitte selle sisu. Et mõte püsiks värske, on teda tarvis leotada, vaagida, lõigata ja lahata, uuesti ja uuesti, nagu kirjalikult, nõnda ka peas. Siis on veel lootust, et too kattekiht saab küntud piisavalt sügav, et iga iil seda erodeerima ei pääseks. Kui huumus kaob, jääb alles kõrb, kuiva klombi kehastuses – nii taldrikul kui ka kuvaril. Mis nii viga tagantjärele tark olla, eksju.
(Kartuli)sektorid on samuti head, juhuks kui hammas tervikule peale ei hakka. Ükski mõte pole saar, või kui on, siis vähemalt osa suuremast saarestikust, omavahelised seosed hoiavad neid üleval ega lase kuhjuda segapudrul. Osadeks viilutatult säilib talletamist väärt mõte ühes oma tervikliku tähenduse ja funktsiooniga. Meeleldi näitaksin eeskuju siingi, ent ettevalmistuse enda käigus kipub peale jääma pigem ahvatlus lõigata nurki ja lähtuda kohesest hüvest. Pika ilu peale tulev praad seda ei salli, aga katsu sa tühja kõhuga pikka plaani põhjendada. Nüüd seisangi lõigatud viljadega silmitsi. Vasakul käel aurab lahja kotlet kõrvu keskelt toore kartuliga, paremal käel kuhjub läbi kahlatud tekstimassiiv, kust sõelale jäi üksnes pisuke. Kumbki on omamoodi kasutu. Nukra kujutluspildi lõhestab aina lähemalt kostev innuka koristaja niiske lapp, mis mööda laudu käib. Kell on liginemas üheksale ja tänasele tuleb joon alla tõmmata. Vahepeal on kangastunud mõttest kadunud viimnegi elumahl ja täht tähe haaval kaob ta kuvarilt, õpetusena edaspidiseks.
Grillitud juurseller hernekreemiga (5,95 €)
Nädalaid kestnud ootus on läbi. Patt oleks kurta, aga hindega päris rahul olla ei saa, arvestades üllitise alla läinud tunde, mida kogunes rohkemgi, kui julgen tunnistada. Nüüd ääristavad enne vaat laitmatuna näivat teksti punased kastikesed, markeerides kiiva kiskunud kohti, mis jäidki lihvimata. Ei midagi tõsist, siin-seal jäi asi kombekohaselt formuleerimata, mõned varjatud eeldused hiilisid sisse, mõni viide oli poolik, ja nii ta läheb. Kriitika on kokkuvõttes asja eest ja õppida nii mõndagi: reeglid on käpast veel kaugel. Õigustuseks ainult nii palju, et viidatud autoriteedid siin ise erilist eeskuju ei näita.
Laused laiuvad neil üle tervete lehekülgede, veerud on täis avamata kõrvalliine ja viiteid väidetele otsi või tikutulega taga. Mõte jookseb küll seda sügavamalt, aga säärase stiililise riivatuse eest tõmmataks iga teine lihtsurelik kohe liistule, akadeemiline kaanon on juba armutu. Ometi kipuvad surematuks saama just selle deviatsioonid, mis söandavad kehtiva tava ja korraga raksu minna. Üldse on kõikide autorite suhe kaanoniga kahetine, ühest küljest põlistab tema looming alati kaanonit, ent teeb seda samal ajal vastukarva, viimase liigeseid ühtlasi nihestades. See on väärtus, mis ilmneb tavaliselt alles tagasivaates. Küllap ei olnud kerge ka sellel ettenägelikul kokal, kes juurselleri esimesena grillile viskas või hernestest esimese kreemi valas, ent aeg on neile armuline olnud.
Kuid kubismini ilma sinise perioodita ei jõua ja härjale Jupiteri mõõt ei kehti. Irduda võib kaanonist alles siis, kui selle piirjooned on endal selged, ja sinnani on mul vähemalt teksti pikitud punaste siksakkide põhjal otsustades veel pikk maa minna. Et uue koguduse kalju saaks eelmise omast kindlam, tuleb viimane esmalt lõpuni läbi sondeerida. Ühele grillitud juurikale eelnes küllap sada biifsteeki, ühele uitavale mõttearendusele sada kombekohast. Kõnealust kirjatööd enam päästa ei anna, hinne on sees ja otsus langetatud, nüüd jääb tal üle veel pärast viimast revisjoni kusagil arhiivis maanduda. Sellega on kaanonil üks kiht jälle juures, äraütlemata õhuke teine, aga kiht siiski. Paarsada(tuhat) sellist ladet veel ning siis jätkub juba bravuuri, et kriitikutele vilistada ja ise selle üle uhkegi olla.
Värske salat arbuusi ja avokaadokreemiga (4,95 €)
Olgu, eramajal võivad avokaadosaia ees tõesti mõned eelised olla, aga rahakotirauad avanevad teise ees tõesti hõlpsamini.2 Milles need millenniumilapsed süüdi on? Loogilisem näib ihaldada ikka seda, milleni käsi küündib. Tõesti, kusagil kauguses terendab jah avaldatud artikkel või korraldatud üritus. Aga äkki tuli sellele sõnumile juba vastus? Ja kas parasjagu ei mängita mitte Euroopa liigat? Aitaks kahest klõpsust, et selgus majja saada. Alati tõesti ei näkka, teinekord on seis ikka sama, ent piisavalt tihti miskit uut siiski sünnib ja asu see ei anna. Pärast tehtud tööd oleks veelgi etem olla, kui ainult jõuaks selleni. Kahest klõpsust asi algas, palju neid nüüd juba koos on?
Malts ei isuta, olgu ta kui tahes värske, tahaks ikka midagi eksootilist ja tahaks seda kohe. Kõikvõimas ja alati kohalolev internet ajab neelud samas iga kord käima. Kahevõitlus keskendumisvõimega on määratud nurjuma, kord on kadunud kõikidelt rinnetelt ja abi ei paista. Või kui, siis teha vaenlastest liitlased, pöörata arbuus ja avokaado enda kasuks, sest kuniks salat saab söödud, on kõik abinõud asja eest. Auru on vaja välja lasta ja pidepunkte on tarvis – kümme minutit ühe tunni kohta, amps magusat kuue soolase kõrval. On ehk tehtav … Kontrastis ilmnevad vahel ka hallid alad, ei saa ju ükski salat läbinisti roheline ega ükski ülesanne lõpuni tüütu olla. Leiaks ainult rukola alt ja avokaado kõrvalt midagi vahepealset, siis õnnestuks ehk viimaks ka homseks õppima hakata, olgu too test valikvastustega või mitte. Kui vaid, kui vaid.
Puder (valmistatud vee või piimaga) koos või või toormoosiga (1,95 €)
Hommikusöögimenüüni jõuan harilikult siis, kui õhtu pole veel lõpule jõudnud. Silm hästi ei seleta, aga arvud ei valeta. Tähemärkide arv on täis, tähtaeg kohe ka, kannatuse mõõt ja kõik muu koos sellega. Kuid puder on puder, olgu ta kasvõi võiga keedetud ja veesilmaga üle valatud. Moodle sellest numbrit ei tee, tema võtab rõõmsalt kõik failid vastu. Ja õigesti teeb. Piisavalt hea päästab taas päeva, sest medali saavad kõik lõpetajad, olgu katkestajate esimese ringi aeg kui tahes hea. Edasi saab minna ainult paremaks, ent uus rida saab alata alles pärast punkti. Ja päike tõuseb ja päike loojub jne jne jne.
