Kokkuvõte Värske Rõhu kriitikaseminaridest
Hea kriitika aluseks on arvustatavat teksti lähedalt ja süvitsi tunda. Tööta kahes etapis:
1. mõista ja mõtesta esmalt seda, mis üldmulje raamat sulle jätab ja mis tundeid ta sinus tekitab;
2. seejärel vaatle tähelepanelikult, mis teksti ehituses selle mulje tekitab, pöörates tähelepanu mustritele teksti keelekasutuses, tempos, hea- või halvakõlalisuses, korduvustes, aga ka teose teemadele, kujundivalikule, lausestusele, tegelastele, süžeedele ja paralleelidele teiste raamatutega.
– Leia raamatust üles selle dominant – püüa sõnastada seda, mis on tekstis keskne. See on igal teosel olemas!
– Ka arvustus võib olla omaette kunstiliik! Ära karda vormiga eksperimenteerida: kui vaja, lähene teosele kongeniaalselt või lihtsalt isiklikust vaatepunktist, kasuta kõnekeelseid väljendeid. Unusta ära koolitundidest õpitud formaat sissejuhatus-teemaarendus-kokkuvõte! Samas pea meeles, et arvustuse fookuses peab ikkagi olema arvustatav teos ning et kõik vormivõtted peavad olema arusaadavad ja põhjendatud.
– Kui leiad, et teos ei pakkunud sulle midagi, püüa mõelda, kellele see võiks vajalik, köitev, mõtlemapanev olla.
– Julge olla kriitiline, aga ära kunagi arvusta autorit, vaid teost! Kui kriitikateksti eesmärk on luua laiem diskussioon ja ühismõtestamine, ei ole ka isiklikku rünnakut autori suunas, mistap pole vaja karta ka autori reaktsiooni või haavumist. Rohkem tagasisidekultuuri!
– Ära reeda teose sisu! Kirjelda raamatut nii, et jätad lugejale, kes pole raamatut veel kätte võtnud, võimaluse lugemiselamuseks. Samas aga paku dialoogi ka neile, kes on raamatu juba lõpetanud.
– Ära unusta teose visuaalset külge! Vaata raamatu kaanepilti, tekstipaigutust, formaati. Kas need loovad lisatähendusi? Saab neist üht-teist oletada?
– Avasta ja armasta oma kriitikamina. Kes ta on, mis häälega ta räägib, milline on ta nišš? Millist tuge ta vajab, et kirjutada (ja vahel ka julgelt ebaõnnestuda)? Võta hetk, et temaga kohtuda.
– Kõigil on oma ühiskondlik mätas, mille otsast maailmaga suhestume. Olgu see meie sugu, rahvus või kasvõi amet. See on tänuväärne subjektiivsus, kuna loob sulle ainuomase perspektiivi – ära karda seda tekstides välja tuua ja rakendada!
Rohkem infot kriitikakonkursi kohta leiad siit!
