Kjell Westö
„Lang“
Tõlkinud Ülev Aaloe
Loomingu Raamatukogu kuldsari, 2022
Varsti saab kümme aastat sellest, kui Tartu ülikoolis kõrvalerialana ajakirjandust õppisin. Tol ajal praktikumideks uudisloo plaane või saateanalüüse esitades ei kujutanud ma teletööd just päris niisugusena ette, nagu see end ilmutab Kjell Westö romaanis „Lang“. Näiteks et mõni mu ametikaaslane võiks keset ööd sõbrale helistada, et mingil kahtlasel põhjusel labidat laenata. Westö 2003. aastal ilmunud romaanis ajakirjanikuelu täpselt nii pöörane ongi! Õnneks on teiste vigadest hea õppida. Ja õnneks teeb „Langi“ meediastaarist peategelane piisavalt vigu, mille toel juhtida metsikust meediarägastikust läbi igaüht, kes on kunagi peas hellitanud mõtet saada uueks Mihkel Rauaks või Hannes Võrnoks. Või Christian Langiks. Mingem siis viimaselt saadud õppetundide juurde.
1. Happy wife, happy life
Esimene (aga mitte ainus) võimalus on läheneda Westö teosele kui keerulisele armuloole. Kuigi reporteritöö praktikumides sellest juttu ei tulnud, ilmneb „Langist“ igati selgelt, et romantilise suhte õilmitsedes edeneb ka teletöö paremini. Kui Langi ja tema südamedaami Sarita vahelt must kass läbi jookseb, on Lang hajevil ega valmista enam intervjuusid ette varasema põhjalikkusega – ridade vahelt võib välja lugeda, milline võim elu üle on meie teisel poolel. Et kirjandusteos poleks kuigi huvitav, kui kõigil oleks kogu aeg klahv kõrvuni, pakub ka Langi ja Sarita suhe rohkelt väljakutseid, mille üks suur (kui mitte suurim) allikas on femme fatale’i Sarita kõrvalsuhe eksmehe Markoga. Kuna Sarita ajab asju kahe mehega korraga, lisab tema truudusetus romaanile värskust, sest tavaliselt kujutatakse kirjanduses pigem petvaid mehi. Praegu ei mõju see enam nii uudselt kui näiteks 1856. aastal, mil Gustave Flaubert kirjutas mitme mehe vahel sõeluva naissoost protagonistiga „Madame Bovary“. Aga mis siis – kummuli lükatud soostereotüüpidest saab „Langi“ põhjal rääkida veelgi.
2. Armasta ennast
Christian Langil on pisut ühist oma kuulsa nimekaimu Christian Grayga E. L. Jamesi kultusteosest „50 halli varjundit“. Erinev on see, et härra Gray naudib magamistoas naiste nüpeldamist, Westö romaani peategelane on aga masohhist, kes hävitab ennast pideva enesekriitikaga, mida raamatu tutvustuses on tabavalt nimetatud identiteedikriisiks. Ebatäiuslikkusele keskenduv minapilt ja rahulolematus oma füüsisega on tugev katalüsaator, mis soodustab ka Langi armuprobleeme ja mõjutab teda kahtlemata sellevõrra tugevamalt, et mees on kuulsus, kelle puudused (iseäranis vanadus) talle nii teleekraanilt kui ka Sarita noore kauni keha pinnalt pidevalt vastu vaatavad: „ja niimoodi teda imetledes ja ihaledes vaadates mässis Lang teki endale tihedamalt ümber, sest ta mõistis, et tema ei saa enam teiste juuresolekul niimoodi alasti ringi käia, noored võivad seda endale lubada, mõtles ta, ja siis valdas teda taas see kummaline häbitunne, mille all ta oli kannatanud kogu sügise“ (lk 46). Siingi võib tunnustada Westö võrdsemat lähenemist stereotüüpidele, isegi kehapositiivsusele. Naisteajakirjad, kosmeetika-, kaaluvähendus- ja juuksehooldustooted, filtrid ja pilditöötlusprogrammid ning muu säärane on ju enamasti suunatud oma kehaga rahulolematutele naistele. Või panevad need enesekindlaidki naisi arvama, et nad peaksid väljanägemist tegelikult paremaks tuunima. „Langis“ on oma vananeva kehaga kimpus aga hoopis meessoost tegelane. Muidugi võivad mehedki end ebakindlalt tunda ning kirjandus on kahtlemata hea vahend, mille kaudu sellele tähelepanu pöörata.
3. Ole valmis kapitalismi lähedalt nägema
Langi rahulolematus enda kehaga on tihedalt seotud teosest õhkuva ühiskonnakriitikaga, millega autori terav sulg (või neil päevil pigem sõrmestik klaviatuuril) kõike põlgamisväärset nuhtleb. Oma osa saavad rahahimu, pealiskaudsus, mõttetu edvistamine, valelikkus, võltsi mulje loomine ja enda tühisuse maskeerimine särava välismuljega. Selline kriitika pole kirjanduses midagi uut: juba 1927. aastal kirjutas Hermann Hesse „Stepihundis“ enam-vähem samadest asjadest. Tänapäeval soodustab särava pealispinna kultiveerimist aga veelgi enam meedia ning Lang (nagu endine ajakirjanik Westögi) tunneb seda maailma hästi. Näiteks avab ta Saritale oma mõttemaailma: „„Meie oleme muutunud ärahellitatuteks ja jultunuteks,“ jutlustas Lang Saritale, „kõik peab toimuma kohe, me ei oota kedagi ega midagi, ja teised inimesed on lihtsalt tarbeesemed, kellest meile kas on kasu või ei ole,“ pahvatas ta“ (lk 29). Lang näitab inimeste igatsust millegi tõelise ja sügava järele: „polnud tema jaoks enam mingeid tõelisi kohtumisi inimestega, kõik oli vaid näitemäng, kirja pandud keskpärase seebiooperite vorpija poolt, etteaimatav segapuder šabloonsetest karakteritest ja väsinud, äraleierdatud repliikidest“ (lk 27). Teletöö oma näopuuderdamiste ja peente ülikondadega seostub talle enda pärismina maskeerimisega ning ta vaatab niisugust võltsi ennast ekraanilt tagantjärele piinlikkusega. Väline glamuur on vaid fassaad, mis varjab tühja ja sisutut inimhinge. Ning kõige hullem on selle pettuse juures hirm, et teised inimesed saavad sellest aru, et meie kaval kavatsus end kuidagi suuremaks teha kukub haledalt läbi ning jääme teiste ees seepärast häbisse. Raske ikka see (tele)inimese elu. Lugedes avastasin end mitu korda mõtlemast: ei tea, kas Mihkel Kärmasel ja Marko Reikopil on end telerist vaadates samasugused sisemised pained?
Ja kas niisugusest, üksnes kapitalismi teenimisele suunatud elust on pääsu? Mis on lahendus, mille Westö välja pakub? Loomulikult kirjandus! Sellega saab tühisusest ja pealiskaudsusest põgeneda. Langki soovitab oma loo jutustajast sõbral Konradil „klassikuid“ uurida (lk 80). Tegelikult võib ka mitu kirjanduspreemiat võitnud Westöt ennast juba klassikuks pidada, sestap on see raamatki juba teatud mõttes lahendus ühiskondlikele probleemidele. Muide, kirjanduse tähtsust oma elus on maininud ka teose autor ise, nagu selgub raamatu lõppsõnast: „Olen omaenese vastuolud pannud oma raamatute tegelastesse ja lugudesse. See on aidanud mul koos püsida ja tervet mõistust säilitada.“ (lk 151) Mis muud kui lugema ja kirjutama!
4. Lisa detailidega loole värvi
Teosele tulevad kasuks tõeliselt tabavad olustikukirjeldused. Lugeja saab end hõlpsasti sündmustiku keskele asetada, sest osavalt esitatud detailid igapäevast võimaldavad end olukordades ära tunda ja öelda: jaa, just nii ongi, minagi olen sama asja märganud! Näiteks maalib Westö värvika pildi sellest, kuidas inimesed maailmas valitsevate nõmeduste osas alati silma kinni pigistavad. Ühes stseenis püüab Lang tänaval lebavat, okse ja kuse järele haisvat vanamemme üles upitada: „Hästiriietatud emmed, kes olid oma lapsukestele teisel pool tänavat asuvasse algkooli vastu tulnud, silmitsesid Langi hämmastunult ja pakkisid siis oma lapsed kindla käega neid ootavaisse avaraisse autodesse.“ (lk 134) Ja kindlasti on järgmisel tsitaadil oma universaalsuse tõttu potentsiaali laiemalt levima hakata: „Ma olen ju tavaline inimene, kurat võtaks, ma ei taha mingeid neetud tõdesid kuulda!“ (lk 30) Jah, ma olen samamoodi tundnud, kui küsin vanaemalt, kas jalasolevad püksid teevad mind paksuks, ja vanaema vastab ausalt, et natuke küll… Ausus on tore, aga vahel oleks tõesti hea natuke vähem neid neetud tõdesid kuulda.
Soomega kursis olevale lugejale pakuvad kindlasti äratundmisrõõmu Helsingi kohanimed, mida Westö on külvanud lahke käega üle kogu teose. Need võimaldavad romaani peategelasega kaasa seigelda. Finlandiatalo, Parlamendihoone, Kiasma, Sanomatalo, Suurkirik, Kallio kirik, Staadioni torn, Ratakatu, Viiskulma, Laivuririnne, Tarkkaampujankatu jne – eestlase jaoks võivad nimetatud paigad küll kaugeks jääda, aga miks mitte võtta ette ekskursioon Christian Langi radadel ja need kohad järgmisel Helsingi-külastusel läbi jalutada? Ja ometi leidub ka eesti lugejale romaanis üks äratundmisrõõmu pakkuv rosin: Sarita kurjamist eksmees Marko, kes näib vähemalt oma Tallinna-tuuride (ja nime) põhjal otsustades olevat Westöl plaanitud eestlasena.
Kokkuvõtteks
Põhjus, miks Westö raamatusse on nii kerge sisse elada, on suuresti autori stiil. Lühikeste ja pikkade lausete vaheldumise tõttu on teksti väga kerge lugeda, lisaks on see vaba koormavast kujundlikkusest. Kujundeid küll leidub – ja sealjuures väga põnevaid („teda peeti teraseks ja püüdmatuks postmodernistlikuks vääriskalaks selles realismiga üleväetatud Läänemeres, kus mina ise moodustasin osa ülemäärasest lämmastikust“, lk 26) –, kuid neid on doseeritud just õiges koguses, teksti kaunistuste, mitte keskmena. Eriti ilusad on Westö peatükilõpud, mis äsjajutustatu elegantselt kokku võtavad. Viimasel peatükil on aga topeltlõpp: just siis, kui lugeja mõtleb, et kogu lugu saab lahenduse, tuleb välja, et autoril on ühe asja kohta veel midagi öelda. Lugeja võib-olla ei oskagi seda ise küsida, aga pärast raamatu lõpetamist tundub topeltlõpu olemasolu igati mõistetav.
Mul on Westöga nii mõndagi ühist: armastus ajakirjanduse, luule ja novellide vastu. Aeg-ajalt esinev identiteedikriis muidugi ka. Aga usun, et see raamat kõnetaks teisigi, sest „Langis“ on koos kõik hea kirjandusteose komponendid: paeluvad teemad (kuulsus, raha, seks, vägivald, mõrv); kergesti loetav stiil; värvikad kujundid; samastumisvõimalust pakkuvad igapäevaelukirjeldused. Ühtlasi loodan, et meediamehe katsumused noori ajakirjanikke ära ei ehmata, sest raamatust nähtub, et niisugune elu on siiski ka pagana huvitav.
Mari-Liis Müürsepp (31): „Olen luuletaja, novellikirjutaja ning endine ajakirjandustudeng, kes siinses numbris just viimast külge endas taasavastab.“
Foto: Kris Moor
