Arvustus

Õpetus ja mõned väikesed näpunäited ühe valminud töö varal ehk kaheksa sammu värvikaks ja armastatud kirjanikuks saamise teel

Rauno Alliksaar 18.06.2019

Taavi Remmel
Tessera
Sahmak OÜ, 2018

 

Selles kirjatöös esitan kaheksa punkti, mille põhjal saab kirjutada teose, mida võiks pidada sügavmõtteliseks, aga samas laiale lugejaskonnale ligipääsetavaks. Kirjutan soovitused esmalt lahti ja seejärel näitlikustan Taavi Remmeli romaani „Tessera” varal, kuidas neid edukalt rakendada.

 

1. Mängi kõikvõimalike žanri- ja vormimääratlustega

Ära piirdu pelgalt sellega, et teost üht- või teistviisi nimetad, pane kõik žanrid ja vormid ühte raamatusse kokku, sest killuke proosat ja killuke luulet ja killuke draamat ja näputäis (või peotäis) tsitaate teevad teose ju mitmekülgseks ja huvitavaks, kindlasti aga postmodernistlikuks (post-postmodernistlikuks?) ja cool’iks. Tasub tõsiselt kaaluda ka päätükkide esitamist mõnes internetile ja muidu masinale sobivas vormis, mis on üleliigsest puhastatud – hää variant on panna tekst kirja jututuba jäljendades. Seda on lihtne jälgida ja lugeja ei pea end ülemääraste epiteetidega piinama, autor ei pea aga kartma, et tema raamat ära põletatakse, kui ebainimlikku keskendumispingutust nõudvad teosed keelatakse.

Et igasugused vanameelsed
fossiilid ära ei kohkuks ja
raamatut
kätte võtmast loobuks,
saadud tulemust sa nimeta
tagakaanetekstis
mõne võimalikult klassikalise
ja üldsõnalise
nimetusega.

SAMAS SEE, MIS RAAMATUSSE SISSE LÄHEB, MEELITAB KINDLASTI LUGEJAID, KES EI KARDA EKSPERIMENTE EGA UUENDUSI! KIRJANDUS ON MÄNG. ELU ON MÄNG.

Nõnda kohtab Taavi Remmeli „Tesseras” tervet hulka olulisemaid vorme ja žanre. Teoses leidub nii proosateksti (teose põhiosa), luulet (ligi kolmandik raamatust) kui ka filmistsenaariumi või draamateksti järeleaimamist. Hoolimata aegunud žanrimääratlusest „romaan” (mis üldse on romaan?) on see mitmekülgne teos, milles leidub midagi kõigile lugejatele. Püüdlus kõigiga arvestada viib põhjaliku lihtsuseni, mis on sageli ahvatlev ja meelepärane. Ka keerukate dialoogide lihtsustatud esitamine stsenaariumi (või jututoa vestluse?) vormis on sümpaatne – see võimaldab pöörata tähelepanu tegelaste sõnadele, sest kaotab tarbetu kirjeldamise ja sõnavahu (nt lk 281–290). Remmel ei tegele ilukõnega, tema jaoks on oluline üksnes see, mida mõeldakse ja öeldakse; mis seda saadab, on tähtsusetu ning võibki seletamata jääda. Sedasi jäävad ka teose kõik otsad lahtiseks, mistap kaugeneb määratult teose tõlgendushorisont. „Tessera” on justkui lõputu varasalv, mis tutvustab lugejale põgusalt eri võimalusi, kuidas kirjutada, olemata ometigi ühestki kindlast viisist vähimalgi määral sõltuv. Üleliigse jätab Remmel lugeja ja tema fantaasia hooleks. Uhke ja isepäine, julge teos!

 

2. Kasuta võimalikult palju võõrkeelseid sõnu ja väljendeid

See näitab, et oled haritud, maailma näinud ja open-minded. Võimaluse korral võiks muist raamatust üleüldse olla kirjutatud mõnes teises keeles, soovitatavalt rahvastevahelise suhtlemise keeles (ja see on inglise keel, kes veel ei teadnud). Võimaluse korral tasubki valitud quote’id esitada võõrkeeles, seejuures soovitatavalt inglise keelde tõlgituna, kui need peaks algul mõnes muus keeles olema. See kõik näitab lugejale, et teos (ja seeläbi ka autor) on intelligentne ning tegeleb muugagi kui ainult omaenda naba vahtimisega. Lugejatel, kes ise võõrkeeli oskavad, tekib võimalus autori tundeid paremini mõista, sest ükskeelne väljendus ei suuda iialgi mitut keelt valdavat inimest päriselt kõnetada. Samuti annavad näiteks ingliskeelsed päätükid suurepärase võimaluse rahvusvaheliste lugejate tähelepanu püüda – kes teab, mis sellest veel tulla võib!

„Tessera” leheküljed 165–254 on täidetud pääasjalikult ingliskeelsete luuletuste ja proosalaastudega. Siiski on lisatud ka mõned maakeelsed read, mis on märgitud autoritõlgeteks. See on hää, sest autor tunneb oma loomingut ise kõige paremini, mistap mõjub autoritõlge usaldusväärselt. Samuti on sümpaatne, et Remmel on maakeelset teksti ka muus osas rahvastevahelise suhtlemise keelega vürtsitanud: „Aga huvitav tundub Tessera sellegipoolest. Ja sügelised ongi juba kohal. Does the Moon exist when a tiny mouse looks at it? (A. Einstein).” (lk 110) või „Mida ***** sa teed! Sinu truely and absolutely brilliant lovesong on läbi. Hilarious. Lepi sellega! Ja ära pane seda rasvaseks.” (lk 147)

 

3. Tsiteeri!

Tsitaadid võiksid ühe sügavmõttelise teose mahust moodustada vähemalt 10%. Selge see, et alati ei ole nii suur määr võimalik, ent alati tasub ju püüelda parima võimaliku tulemuse poole. Nagu juba öeldud, võiks tsitaate võimaluse korral esitada inglise keeles. Tsiteerimiseks tuleks valida autoreid eri elualadelt ja kultuuridest, seejuures ei tasuks kindlasti unustada kodumaiseid kirjanikke ja mõtlejaid, sest muidu võib rahvuskaaslasest lugeja tunda, et on kõrvale jäetud. Tsitaadid osutavad sellelegi, et autor loeb ja õpib neilt, kes on teinud kirjatööd enne teda – ehk siis seisab hiiglaste õlgadel. Säärane austusavaldus näitab, et kirjanik ei ole egoist, vaid hoolib ka teistest. Ja kui juba teistest autoreist, siis ju lugejaist ammugi ning see läheb inimestele korda, mistap on lootust, et nad soovitavad teost sõpradele. Nagu ütles juba Jorge Luis Borges: „Elu ise on tsitaat.”

Siinkohal on sõnad ehk isegi liigsed, piisab sellestki, kui panna kirja osaline nimekiri kõigist, keda teoses tsiteeritakse: Pentti Saarikoski, Samuel Beckett, William Shakespeare, Alberto Caeiro (inglise keeles), Karl Ristikivi, Friedebert Tuglas, Don DeLillo, Michio Kaku, Edwin Abbott Abbott, Fernando Pessoa, Virginia Woolf, Plautus, Albert Einstein, Michael Frayn, Martin Rees, Pascual Jordan (inglise keeles), Mait Metsanurk, Søren Kierkegaard (inglise keeles).

 

4. Püüa teksti lõimida reaalteadustega seotud termineid ja sõnu

Ilukirjanduslikus teoses reaalteadusliku sõnavara kasutamine on väärt mõte, sest siis saab lugeja aru, et kirjanik ei ole mingi tühikargaja, vaid teab ka päriselust (mis sarnaneb suuresti korrastamata süsteemidega) üht-teist. Eriti tugeva mulje jätab füüsika, sest see puudutab kogu universumit. Tasuks kaaluda pikkade füüsikapassuste lisamist, sest füüsikaliste protsesside kirjeldus, eriti hoomamatutel astro- või tuumatasandeil, tekitab lugejas kirjaniku vastu aukartust ja austust. Ühtlasi muudab see teose sügavmõtteliseks, sest hoomamatuga tegelemine seda paratamatult ju on. Kuigi Suurest Paugust saati on universum lakkamatult paisunud ning aine ja tumeaine hulk jäänud küll samaks, on universumi ekspansiooni tõttu selle tihedus kahanenud. Nõnda võiks lakkamatult paisuda ka kirjaniku looming, muutudes seejuures ulatuslikumaks ja võimaldades samal ajal järjest rohkemate lugejate seas end sinna kaotada. Füüsika ja kirjanduse suhe on pikaajaline, aine fundamentaalosakesed kvargid on teatavasti saanud nime James Joyce’i teosest „Finnegans Wake”. Taavi Remmel ise künnab seda seostepõldu aga suisa mitmel rindel, uurides teaduslik-tehnilise progressi viljastaval mõjul võrsunud kvantkirjandust ka akadeemiliselt, doktoritöös „Kvantkirjandus modernismi ja postmodernismi taustal”.

Taas mõni näide, kuidas säärast asja hästi teha. „Atamamulus mäletas, et lööjaks oli Vaariku Priidik. Kogu ülejäänud jutustus tiirles selle ümber, kas Otto on nõrk ja haiglane või, kui ta rääkis ikkagi tõtt, siis oli selle kaudu võimalik tõestada ka hinge olemasolu, peenmateeriat ja muid elektrilisi sidemeid, millest võisid rääkida Niels Bohr ja Werner Heisenberg.” (lk 53) „Ehkki WMAP paljastab jäljed universumi 380 miljardi aasta tagusest algusest, on see üles võetud ikkagi tänapäeval. Tuleb jälgida, mis toimub ümberringi, aga filtreerima peaks igatahes rohkem. Ma arvan, et Olomide räägiks siin pilgust sisse- ja väljapoole.” (lk 267) Milline tulevärk! Füüsikuid ja teisi reaalteadlasi ei jäeta kõrvale, neilegi on raamatus oma maiuspala, mille kallale mõnuga asuda. Õigupoolest on neid palasid suisa terve hulk (nt ka lk 53 ja 259) ning need moodustavad omamoodi sektsiooni, kuhu ehk profaanidel (kelle jaoks on ju raamatus ometi küllalt muud lugemist!) pääsu ei ole. On mõistetav, et hoolimata ühiskonna avatusest ja lõimitusest tahavad spetsialistid mõnikord siiski omaette olla ja endaväärilist konti järada, ning kes võiks seda neile keelata. Taavi Remmel seda igatahes ei tee ja see on kiiduväärne.

 

5. Arvesta ka alternatiivsete maailmapiltidega

Kõik inimesed ei ole teadushuvilised ja sellega peab arvestama. Mõnd võib ülemäärase teadusliku maailmapildi päälesurumine isegi häirida, mistap tasub raamatusse pista midagi neilegi – olgu siis astroloogia, kristalliteadus või muu pigem esoteerilist või müstitsistlikku laadi mõtteviis. Ühest küljest näitab see, jällegi, autori haritust ja avatust, teisalt aga muudab teose rahvahulkadele ahvatlevaks. Raamat, millest igaüks, kes selle lahti lööb, midagi leiab, on hää raamat! Samas peab siiski tunnistama, et alati ei õnnestu kõigile midagi kirjutada. Sellisel juhul peab autor hoolikalt valima, kes on tema sihtrühm. On teada, et Jäärale meeldivad seiklusjutud, Vähile memuaarid ja elulood, Skorpionile thriller’id ja krimkad, Amburile aga naljalood. Igaühele oma!

Remmel on „Tesseras” olnud suurepäraselt arvestav! Suisa nii, et sulatab sujuvalt teadusliku ja alternatiivse maailmapildi üheks tervikuks, eelmises punktis tsiteeritud WMAP kohta käiv lõik nimelt jätkub nii: „Tal on õigus, ma ei tea, millisest tähtkujust ta on, aga hobuse ja tiigrina me sobiksime küll. Kuhu ta üldse kadus? Kuritegelikud jõud on jälle… Ma olen kindel, et see tantsija (tumedas) on Kaalud (Ristikivi oli Kaalud). Meenutagem.” (lk 267)

 

6. Ära õigekirja pärast ülemäära palju muretse

Õigekiri on läinud aegade jäänuk mis ahistab vaba vaimu. Muidugi on hulk luuletajaid ja muidumehi kes ei tunnista suurtähti ja kirjavahemärke ent nemadki on valdavas osas siiski pigem vanade konventsioonide järgijad. üldiselt ei maksa end „Reeglitest ja Konventsioonidest” kuigivõrd häirida lasta. kõik mis tuleb peab paberile saama sest see on kõige autentsem ning sestap lugejaile kõige paremini mõistetav sest Mis oleks üllam? kui näidata end oma kõige loomulikumal kujul? muretseda pole vaja ka lause või lõigu sisemise loogika pärast. küll lugeja juba aru saab. see ausus püüab lugejaid ning võimaldab autoril tuua võimalikult vähe moonutatult tuua esile on oma sisimad Mõtted ja Tunded; nii ärkavad need ka päriselt ellu ja saavad täiuslikeks

Näitlik tsitaat:

„;kuum, keha, jalad, erootiline tundmus, ei mäleta

;rändur, pime lava, aeg, kardin, minu juuksed on näha, keegi silitab. Ikka avastad ennast… Suhted, ei saa öelda. Miks? Kelle jaoks? Võiks ju. Meenutagem. Mida? Kellega?”

 

7. Ära keskendu süžeele!

Raamatut peab olema võimalik lugeda suvalisest kohast alustades. Algus-keskpaik-lõpp-mall on iganenud ega kõneta enam tänapäeva lugejat, kes soovib asju teha omal viisil, mitte ettekirjutatud norme järgides. Säärasest vormist loobumine toob paratamatult kaasa üldiste süžeeliinide kadumise, sest need toimivad üksnes ranges puuris, kuhu kirjandust sajandite jooksul lakkamatult on surutud. Selguse huvides võiks aeg-ajalt mainida samu tegelasi või sündmusi, sest see aitab hoida koos tervikut (nii palju kui tervik saab üldse olemas olla). Tegelased võiksid seejuures olla pigem abstraktsed kontseptsioonid, et lugeja ei peaks liialt palju nende tundmaõppimise pärast muretsema. Mõnikord on raamatud huvitavad, teinekord mitte. Mõni teos on triviaalsusi täis, teine läheb aga lugejale põhjalikult hinge. Mõne raamatu süžee on kergemini haaratav kui teise, aga sellest hoolimata tasub neid kõiki siiski lugeda. Tänapäeval ei ole inimestel kiire elutempo pärast enam aega kuigivõrd süveneda, sestap on norme eirav kirjandus neile sobivaim, sest annab täieliku tõlgendusvabaduse.

„Tesserat” lugedes võib veenduda, et see teos ei lase end süžeelistest konventsioonidest kuigivõrd häirida. Autor on teksti tõepoolest valanud iseennast kogu selles kaoses(?), mis üks inimmõistus ja -hing on. Tõesti, see paneb elu ja asjade üle järele mõtlema, sest isegi mitmekordse lugemise järel ei luba teose sügavad sõlmed end kuigi kergesti lahti harutada. Saladused ja mõistatuslikkus on sellesse raamatusse juba eos kodeeritud ning praegu, mil põnevus- ja müsteeriumikirjandus on moes, on see raamat lugejate seas kindlasti kõrges hinnas.

Romaani esimene osa („Kokkupõrge”) räägib Atamamulusest, Gizelist ja Ludusest, mõnikord sekkub neljandat seina lõhkudes ka autor. Pinget tekitab Luduse teadmata saatus. („Nad kallistasid ning Atamamulus tundis, et Gizeli põlv libises sel korral mööda tema reie sisekülge veelgi kaugemale. Palju küsimusi jäi õhku. Mis ikkagi juhtus Ludusega tol päeval, kui maanteed olid libedad? Millal lõppes demograafiline plahvatus? Mis juhtus Kopenhaagenis aastal 1941? Naine suudles Atamamulust põsele, libistas oma visiitkaardi tema pintsaku küljetaskusse, andes silmadega mõista, et see on juhuks, kui teda peaks vaja minema ja lahkus treppide põrinal.”, lk 45) Teises osas („Mraz”) ilmuvad Leoš Zmrznjen, Antonin Mraz ja Tessera, „kummaline, geomeetriline ja ilus naine” (lk 111), samuti müstilised Flatlanderid, Kierkegaard, Vaariku Priidik jt. Olomide ja Leoš vahetavad kirju, pinge kasvab. Kolmas osa („On Clouds on Cirrus”) koosneb luuletustest, neljas („Appendix”) toob taas tagasi Atamamuluse ja Gizeli, aga ka paljud teised tegelased, ning raamatu ootamatus kulminatsioonis nendib Tessera, et talle Leoš ikkagi meeldib. Ärevust on õhus viimase leheküljeni, mil rahuliku lõpplahendusena suubub kõik melanhooliasse. Mõistatuslikkusest juba puudu ei tule ja alguse saab see õigupoolest juba tõelise süvastruktuuri tasandilt. Esimene müsteerium, millega lugeja kohtub – ja veel millise müsteeriumiga! –, on kindlasti see, kuidas teose osi (ja osade osi) omavahel sidusalt kokku pandi, ning selle varjamisel pole autor end kuigivõrd tagasi hoidnud.

 

8. Kui ideed otsa saavad, korda!

Teadupärast kordavad inimesed alailma seda, mida nad on juba varem öelnud. See on normaalne, sest mõte juba töötab kord nii – kui eelnenu järele midagi värsket öelda ei ole, tuleb varasemat mõtet korrata. Mõtete kordamine aitab neid sorteerida. Ühtlasi näitab see, et autor mõtleb asjadest süvitsi (kuidas muidu need kogu aeg jutuks tuleks), ja samal ajal muudab ta teksti lugejale kergemini mõistetavaks, mis omakorda tähendab suuremat lugejaskonda. Kordamine on tavaline ja aitab luua korda sääl, kus seda muidu ei ole.

Näitlik tsitaat:

„; enamasti sajab vihma [ENTER ROMANTIKA] või on jäine ja libe (kukkumisoht, õudne).

;lühis, minu alastus, pettunud, juba ootusärev, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus, hämarus. Sisimas loodab Tessera ikka, et on kuidagi erilisem. Sa loodad ju olla ikka erilisem, nii nagu minagi olen lootnud. Õnneks aitas kohv [ENTER COLUMBIA, NÜÜD] ja igal pool valitsev libedusoht.”

Kõiki nimetatud võtteid rakendades peaks igaüks, kel selleks vähegi soont, olema võimeline kirjutama vähemalt sama põneva, laiahaardelise, intellektuaalselt laetud, uuendusliku ja end aheldavaist konventsioonidest vabastanud romaani, kui on Taavi Remmeli „Tessera”.

eelmine / järgmine artikkel