Luule

“*õnne heitlikkusest” jt luuletusi

10.05.2023

vene keelest Kaia Beilmann

 

***

õnne heitlikkusest
ei pruukinud neil rääkida kui kauaoodatud vihm
nende restorani vihmavarjult
just ojadena ei voolanud
siiski tuli end nihutada
põlvedele lähemale
selle üle oli tal hea meel

ja elust kui imest
ei pruukinud rääkida
sest pühad mööduvad
ja valu tuleb tagasi
tuues endaga veel seitse
kuigi praegu neile muidugi tundub
et pole mingisugust sõda
ja pole sõjal tagalat

on hoopis limoncello
ja õunad kalvadoses
et suvi on õhus
tehes pikaks kasvanud juuksed raskeks
ja võib veel lõputult kaua
vaadata laienenud kivipaariga
päikse käes
teist kivipaari külmas vees

 


***

ole vapper ja vaata üles
elu künka peal saab kunagi otsa
päevalilled juba ootavad koitu
keegi torkab tardunud maastikku
kui roosasse sülti
ühel või teisel pool kallast selles riigis
kus päikeseloojangud kunagi otsa ei saa
ja oksaraag kõditab alati kõige tähtsamat
mis kohe-kohe aevastab, saamata lahti
tungivast vajadusest teostuda

ole tark ja ära vaata üles
seal keerdub minu elu
vasklinna pealaele just nagu suhkruvatt
kuidas küündida selleni, kuidas kinni hoida
kevadtuule sambast
mis õmmeldud vitrioli ja kulla sisse
ainult mitte täituda hellusega
pelikanide või teiste loomade vastu
kärbitud mälestustega
suhkruklaasi sandistavast magususest

ole halastav, vaata üles
elu see on vaid sõnad ja lootused
kas rukkililled tegid meid vabaks
kas keel tegi meid kuuldavaks
ühelt või teiselt kaldalt tintinnabuli
mustikaaedade poolsaarel
ei päästnud ei tema paindlikkus
ei tema tühisus
ei tema jäikus, ei tema äraolek
ja ainult muusika mitmekordistub
mees märgab ja maadleb
mozartil silmad maas

 


***

kuiv kõrreke piilub
välja polise müürist
ning kõlab nagu häälest ära
pianiino Belarus

ei mõelnud ma diktaatori peale
kui sellel mängisin
ei teadnud isegi tema olemasolust
kuid meemid muutusid
aja jooksul üha naljakamaks
ja seejärel hirmsaks

noor hommikune rohi
kasvanud jõeorus
väljaspool piiskopkonda
kõlab kui tiibklaver Estonia

kui ma sellel mängisin
ei tulnud mul isegi mõttesse
liivi ordu
või teised kirglikud impeeriumid
või väikese rahva saatus
nad tulid ida poolt
ühele maalapikesele
et lahustuda rabajärves

surudes käed kuiva rohtu
pistes jalad värskesse mulda
millele veel mõelda kui mitte oma
muusikalisele keskpärasusele

 


***

ma tean, pärast mitmendat kaheksandikku
see härra „kuidas teie nimi on“,
see „joseph. joseph haydn“
mulle böömi metsas vastu tuleb.
hiljem taipab üks meist,
et böömi metsa
on lihtne muuta boulogne’i metsaks,
aga sõprust labidaks.

ent kui laine lööb jalad alt,
magu ja süda vahetavad kohad,
vahused küünised veavad põhja,
tasub silmi kissitada ja kujutleda
lõputuid täppe ja sabakesi –
neid ei saa ei õhuks muuta
ega aimata lõhenenud taevas.
nendega koos kaob ka suvi.

kaovad ka teised ajad,
mille on helindanud kombelised,
homoseksuaalsed, võimukad,
põlualused, usklikud –
ateiste nende hulgas ei ole.
küünistega haaravad nad ainult moe poolest.
ükski neist ei hakka uputama
jumalikke kassipoegi.

 


***

reaalsus laieneb,
kui instagram paljastab saladuse,
et bob dylani
ja leopold bloomi vahel
peitub ezra pound
fotos, kus on vana viiuldaja ja
her daughter by ezra pound.
photo: allen ginsberg

reaalsus laieneb,
kui kirjutad luuletust
vaikuse ja keele kohta,
aga selgub, et suured tähed,
serhi žadan, jaan kaplinski
juba tegid seda.
muide, kui nad kokku segada
ühte õhtusesse igatsusse,
sellest tuleks pomm,
trust me, i’m an engineer.

reaalsus aheneb,
kui rakendad kirchhoffi seadust,
seitse korda mõõdad, üks kord oi lühis,
lepid täppisteaduste
halastamatuse ja entroopiaga,
kui asi jõuab kohani, kus
brains and metal meet.

aga kui russelli teekann
kohtub igavikuga,
mis lõhnab nafta järele,
kaob reaalsus sündmuste horisondi taha,
muutub jäädavalt.

sel hetkel gileadi roland
tõmbab tanksaapad jalga ja ütleb:
the world has moved on.
ning ulatab mulle käe, millel puudub kaks sõrme.

 


*

keel on minu kodu
ma muudkui löön end vastu
kodumaja nurki

keel on minu alustugi
ma seisan selle peal kikivarvul
et ära mahtuda

temas ei ole
puitu ega kive ega õlgi
ainult õhk

 


*

kas ma kannan keelt nagu kleiti
sest et see on ilus ja mugav
või kasutan keelt nagu meest
sest et ta on mõnus ja rikas

kas ma teen miskit sellest
kui pööran keelt pahupidi
kogemata või hea meelega
käitun kellegagi niisama

kas ei näi see kuigivõrd vääritu
ebaloomulik kandmine
ebainimlik kasutamine
ning mu päris olemasolu

          Luuletus on kirjutatud eesti keeles.

 

*

oma loomuse kolmkümmend variatsiooni
võid toppida Bachi aaria nootidesse
nagu ikka saamatult vehkides
nähtamatu taktikepiga

nii kõlavad kõik sinu algatatud kaklused
ja kõik sinu lahutatud armastajad
nii vaikib kivi selt teelt
mis algas reetmisega

nii ma leian sinu identiteedi
ja selle alt ilmuvad kõrbed
kus varjan end nende eest
kes unedena rindejoone ületasid

 

*

rohkem identiteete identiteedijumalale!
rohkem ambivalentsust, polürefleksiooni,
multiteadvust, kõikpoleniiüheseltmõistetavust

inimene küsib inimeselt:
mis on sinu identiteet?

inimene vastab täna:
kui kõiki kohutas surm
ja hakati kotte pakkima
tekkis hirmu asemele
õnnetunne
hea on olla iseendana
choosing death as a fighter

inimene küsib inimeselt:
mis on sinu identiteet?

inimene vastab eile:
tema kahvatu turja all
heidavad hirved sarved maha
ta lõhnab muskuse, lõhnab viiruki järele
seda lõhna ei saa koju kaasa võtta
teisisõnu, ma proovin lihtsalt laulda:
black is the color of my true love’s hair

inimene küsib inimeselt:
mis on sinu identiteet?

ma vastan ja vastan:
minu kodumaa see on keelesoo
mille äärel ma end kõigutan
mitte veel lõppedes kehana
kuid juba alates tekstina

 


pirita jõgi

mitu kilomeetrit, peaaegu kümmekond
meie getost birgittasse
ja birgittat pole kuulda
isegi öösel kui jäätab

kui jalutad mööda tema nahka
kindlasti lööb sind jalust maha suusataja
sind sõimatakse läbi
ära riku suusarada, корова

murra ta suusad ja suusakepid
sest paju on juba üleküps
homme hakkab õitsema sirel
kuu pärast valmivad pihlakad

ikkagi ei ole birgittat kuulda
isegi öösel kui jäätab
sest eesti keeles pole
selliseid helilisi häälikuid

 

***

postkaplinskilik aeg on üks teine aeg
(Hasso Krull)

ruum tardub järjest sagedamini
järjest sagedamini pole ka vastust
sellele pilgule mis
tahaks aga ei oska öelda
kui lõppeb muinasjutt
tuleb meelde tuletada
vere kehas liikumise saladused
ja hingamise reeglid

lõpuks oleme me viimased
pastelsed gootid
kõige leebemad külalised
charoni liikuvas lossis
kaevajatena maamõõtjatena
sobivate jalanõudeta
astudes sogasesse ja lõbusasse
leksikoni leende

postkaplinskilikus reaalsuses
kaotab mälu tähenduse
ja elu tunnistab kõiki
oma pideva süttimise astmeid
ja sinu aurustumise kiirust
fantoomne puudutus
seni veel tundmatu
nii matemaatika keele
kui minu
hingamise jaoks

 


Sofia-Elizaveta Katkova (28)

Milline on sinu silmis Eesti noorema vene emakeelega põlvkonna luuleväli? Mida loetakse, kuidas end positsioneeritakse, millega suhestutakse?

Oh, see küsimus on tõeline väljakutse!

Minu silmis on Eesti noorema venekeelse luulehuvilise peamised tunnusmärgid individuaalsus, üksiolek ja varjus viibimine. Tundub, et ühtlast venekeelset luulevälja meil ei eksisteerigi. Pole ühendusi, mis toimiksid institutsionaalse toena, et see nähtus kuidagi areneks. Iga venekeelse nooruki jaoks, kes tunneb huvi poeesia vastu, vajadust luulet lugeda ja ehk ka himu kirjutada, on see alati väga eriline ja iseseisev teekond.

Selle aasta alguses Vaba Lava Narva korraldatud Poeesiafestival näitas, et noori inimesi, kes kirjutavad Eestis luuletusi vene keeles, ikka leidub. Võib küll nentida nende vähesust, kuid samal ajal nähtuse mitmekesisust – üks vaatleb oma tekstides identiteediküsimusi, segab keeli ja käsitleb kohalikku kultuurkoodi (Darja Popolitova), teine eelistab vestelda Baudelaire’iga ja oma subjektsusesse süvitsi minna, toetudes pigem laiemalt euroopalikule kultuurile (Viktor Antipov), kolmandal on täitsa erinevalt kõlavad tekstid olenevalt sellest, mis keeles luuletus kirjutatud on (Mihhail Boitsov). On teisigi nimesid, on väikesi vabatahtlikke algatusi, mille abil võib tutvuda mingil määral sellega, mis toimub Eesti venekeelsel luuleväljal ka noorema põlvkonna vaatenurgast – näiteks igakuine luuleõhtu „Öökulli lugemised” („Совиные чтения”) baaris Põhja Öökull, mille traditsiooni võib võrrelda kirjandusõhtuga „Viimane neljapäev”.

Siinses tekstivalikus on ka üks tõlkimata, st algselt eesti keeles kirjutatud luuletus, mis küsib: „kas ma kannan keelt nagu kleiti / sest et see on ilus ja mugav / või kasutan keelt nagu meest / sest et ta on mõnus ja rikas” – mille ajel see küsimus just niisuguste võrdluste kaudu kuju leidis, ja kuidas sellele siis ise vastaksid?

Mingil hetkel hakkasid need kaks sõna, „keelekandja” ja „keelekasutaja”, mul keelel (vabandust!) kibelema ja tundsin vajadust sellest probleemist lahti saada. Niiviisi sündis käesolev tekst, kusjuures keel ütles mulle ise ette selle võrdluse nõmedate stereotüüpidega, et naised kannavad vaid kleite ja kasutavad mehi – ja mina siis ütlesin talle „okei, vaatame, mis sellest välja tuleb”, ehk see on tegelikult pisike, aga puhas keeleluule-moment.

Mu vastus küsimusele asub aga teises tekstis: ma kõigutan end keelesoo äärel.

Mõni kultuurisoovitus lugejatele?

Ma ei lähekski väga kaugele, soovitaksin sama, mida „soovitan” oma tekstideski. Seal on lugemissoovitused, mõlemad on sellised suured ja „aeglased” romaanid ning sobivad romantikutele ja seiklejatele: George Sandi „Consuelo” (siin saate kokku Joseph Haydniga) ja Stephen Kingi „Tume torn” (seal aga Gileadi Rolandiga).


Kaia Beilmann (34): „Meeldib mängida sõnadega ja lolli, uitada, uimerdada, avastada ning ronida mööda seinu ja varemeid.”

eelmine / järgmine artikkel