*
on sul jõudu kloppida lahti valged padjad ajada
niidi taha päike hoida taskus kive jätta meelde
trammiajad linnuliigid kuukraatrid eesti
keele käänded kas jaksad toita mu eest
varblasi tantsida haual surra kõikide õuna-
puude all keerutada mu juustesse lokid õhtul
taas harutada nad lahti unustada ära kõik unenäod
ja tuua koju vaid mureleid mureleid mureleid
*
ma sõitsin
linna äärde ja
tagasi
tee peal nägin:
kandlemeistrit ennast
karmiinleevikese laipa
iseenda peegeldust
nägin
koduhoovis maakonnaliini bussi
rohtukasvanud radu
kahtekümmet maja
koduloomi nii kasse koeri sulelisi kahte toonekurge
põlvedesse on puistatud liiva mu
käsi on hõõrutud asfaldiga
tsooru maantee ja pärna tänava vahel
nihkuvad maailmad
sest suvel on alati jahedam kui
jaanuaris
ma sõitsin linna äärde
ja mitte tagasi
*
kui kerged on me luud kui need
murtud pooleks puhutud tühjaks
jäetud pikkadeks aastateks tuulduma
tühjale rannale kui kerged
on me luud kasvama kokku
kui laialipillutud haprad
kuudepikkused eitused oletused
kahurikuulidena saatused kui
kerge on mul õõnsate luudega lennata
üle linna kui kerge on kui
kerged on me kõigi luud
*
ja saad aru minust ei jäänud midagi maha tüüne tuul ajas vaid tolmu ringi ma läksin trammile ja tramm oli puupüsti täis inimesed olid üksteise vahele kinni kiilunud silmapiiri taha kukkuv päike soojendas õhu seal sees kleepuvaks ja ma jäin võõraste inimeste külge eemaletõukavate nähtamatute niitidega kinni läbi tolmuste akende oli võimatu midagi konkreetsemat näha ja raske oli oma kohta leida nii palju inimesi ja keegi ei vaadanud mulle otsa saad aru kell oli viis ja minust ei jäänud midagi maha. mu jalad olid tulised põlved valutasid pea kippus valutama mul oli nii halb aga ma teadsin et mul on kotis viis aastat vana tammetõru seal ühes ja samas sahtlis ja P andis mulle linnaäärsest koduaiast kaasa mõned lillakad ploomid need olid mul jakitaskus ma keerutasin neid sõrmede vahel ringi ma teadsin et nende jahustele kestadele jäävad mu sõrmedest tumedad plekid aga see mind väga ei huvitanud sest mu mõte oli mujal ja ploomid kasvavad igal aastal uuesti. mulle tundus et möödunud oli ebamäärane hulk aega ja tramm peatus ühes ja samas peatuses aina uuesti ja uuesti ja vahepeal ei suutnud ma päikest näha keegi oli roninud puiesteeäärse tamme otsa ja ma mõtlesin et küll inimestel on vedanud kujutad sa ette sellist õnne ronida teisipäeva õhtul puiesteeäärse tamme otsa ploomid käisid taskus ringi. lõpuks tulin voltas maha ja ma ei tundnud tuttavaid kohti ära aga vähemalt tunne oli õige ma mõtlesin et mis küll niimoodi saab ma olin vist midagi trammi maha unustanud edasisi mängureegleid ma ei tunne ja saad aru kellegi tšehhi kristallnõud olid mööda tänavat laiali pillutud sest kell oli viis ja tramm oli puupüsti täis
*
näen sind mõned korrad õhtul ja öösel unes unes unes. mul läheb meelest hommikuti üles ärgata puud liigutavad oma oksad eest et päike mulle peale paistaks kõnnin järgneval hommikul kui hägus trammipeatusest mööda teise maa keeles on lihtsam öelda et koerad jooksevad kui kuutõbised munakiviteedelt kaigub tagasi kõikide inimeste soojaks köetud naer et kas kujutad ette seda inimeste kurbust kui elati teisel pool jõge ja sildu ei osatud teha et päike loojub valele poole ja et ma olen kui portselanvaas mille igal õhtul vastu seina kildudeks viskad
Karin Orgulas (24)
Sinu tekstid viivad lugeja ühtpidi tänapäevasesse (linna)keskkonda ja samas sirutuvad siinsest ajast-ruumist, argiloogikast väga kaugele. Kuidas sellise kirjutusviisini jõudsid? Peegeldab see sinu mõtlemisviisi, elutaju?
mulle on alati meeldinud ajada taga mingit hoomamatut nostalgiat, mis on juba oma olemuselt hästi tunnetuslik, raskesti kirjeldatav ja igaühe jaoks erinev. kuid tihti mõned üksikud mälupildid lapsepõlvest või aastaid tagasi nähtud unenäost ilmutavad ennast suvalistel hetkedel, näiteks peale tööd turult kurke ostes, ja sellistel hetkedel võtab see spetsiifiline tunne argipäevasema vormi, mida on juba kergem sõnadesse suruda. eks see tunne saadabki mind igapäevaselt varjuna ja vahepeal ole teda kergem kätte saada.
Millega tegeled, kui parasjagu ei kirjuta?
teen kõike ja mitte midagi – loen raamatuid, käin tööl, üritan parem inimene olla, satun kinno, vaatan pilvi, magan halvasti, saadan postkaarte, joonistan, tantsin ennast öödes sodiks, ostan apelsine ja unustan neid süüa. trammiga sõidan ka.
Mõni kultuurisoovitus?
soovitan kõigil und näha, käia mere ääres kooki söömas ja vaadata, mis kivide all on.
