Olla varahommikune aurav soo või musträsta pesa

Kristina Viin
„Isepüüdleja”
Tuum, 2018

Anna-Kristiina Pae
„Lindudeta kevad”
Elusamus, 2019

Minu kätte on sattunud kaks erilist ja üsna eriilmelist luulekogu. Miks otsustasin nad korraga ette võtta? Sest esmasel lehitsemisel tundus, et ühes neist on uljast ennasteksponeerivat tundlikkust, mis pole maitsekate, ladusate rütmide ja kultuuriliselt vaimukate viidete liigtiheda müüri taha peidetud, teises aga pinget pakkuvat mõttemängu, rafineeritust, mida jälle esimeses puudu jääb, aga mis pole enam ka nii uljas ega võib-olla tundlik. Muidugi eksisin esmasel vaatlusel ning luulekogusid põhjalikumalt lugedes leidsin nii ühest kui ka teisest mõlemat, nii intuitiivset sädelust kui ka erudeeritust ja läbimõeldust. Leidsin mõningaid puutepunkte, milles tundsin ära ka iseennast ja midagi sügavalt tuttavlikku, mida olen eesti kultuuris ning oma haridusteelgi kogenud. Nimelt kohtasin mõlema autori loomingus mingit usulist vabadust ja panteistlikku loodusromantismi. Teostes peegeldus sügavalt intuitiivne aimdus, et üks ja seesama võib end ilmutada eri paigus ja kujul; et elu kannatused ja ka rõõmud seisnevad kiindumises ja kinnihoidmises.

Nägin unes
ja see meenus alles pärastlõunal
kui lugesin saigyō’d
et pidin varsti surema
[—]
mõttes palusin veel aega
aega ilu näha
aega mõista
aega hoolida
ei suutnud loobuda
klammerdumispiin
(„Isepüüdleja”, lk 29)

Samuti leidsin ühiskonnakriitikat, naiseks olemise käsitlust ning üksindust, mida on mõlema autori luules vaadeldud kaunilt ja hingekriipiva tõetruudusega.

Kõige puhtam automaat on Jumal, „isepüüdleja”

Kristina Viina „Isepüüdleja” on keerukas ja mitmepalgeline luulekogumik. Viin kehastub pidevalt ümber, seab ennast eri rollidesse, olukordadesse, muudab luuletuste värvi ja vormi. Kogust leiab viiteid nii antiikajale, müütilisele mõtlemisele kui ka tänapäevale. Autor ei väldi praegusajale omaste internetiterminite kasutamist ning seob neid julgelt ajatute ja romantilisemate võtetega. Mõnikord on tulemus humoorikas ja paroodiline (nagu Marie Underi luuletuste tõlgendustes, mis on küll kirjutatud Underi stiilis, aga mis sisaldavad vihjeid tänapäevale), mõnikord aus ja teravmeelne. Interneti toomine kirjandusse (või üldisemalt loomingusse) on üks keerulisemaid ülesandeid. Tihtipeale näib, et kaunikõlalise luule või poeetiliste filmikaadrite saavutamiseks tuleb teatud asju vältida: loodusfilmides jäetakse üksildast randa filmides kaamera silma eest varjatuks inimese jalajäljed liival. Üks mu sõber ütles kunagi tabavalt, kui ta viisistamiseks teksti valis: „Peab vaatama, et luuletuses ei oleks seda „radiaatorit”, mis laulvuse ära rikub.” Võib tunduda, et tänapäeval on radiaatoreid igal sammul. Ekraan virvendab liialt erksalt ega anna ainest luuletuse kirjutamiseks, see ei ole lihtsalt poeetiline. Viin aga näitab, et ka internetti kui elu loomulikku osa on võimalik luulekeeles elama ja hingama panna. Siinkohal võiks ju mõelda, et ka puuviljavanik köögis on proosaline, aga ometi on seda aja jooksul vaikeludel kujutatud. Üks päevakohane ja tabav lühiluuletus kõlab näiteks nii: „erakirjades teietavad / kommentaariumites sõimavad / näoraamatus laigivad / näost näkku / ei tee teist nägugi” (lk 89).

Luulekogu jaguneb eri temaatika ja vormiga osadeks. Esimeses jaos „Vari kaseseemne all” leidub pikemaid, kaunikõlalisi ja teravmeelseid tekste, tunda on Tartu ülikooli usuteaduskonna mõju, kus Viin õpib. Eesti kultuuri kontekstis väga tuttavliku ja koduse, ent ilmselt suuremate ja dominantsemate kultuuride vaatevinklist lausa imekspandava ja veetleva kergusega seotakse kokku viited lääne ja ida religioossele ja kultuurilisele pärimusele. Autor ühendab rütmiliselt, peaaegu voolava kergusega allusioone: „täna koolis mõtlesin et olen juudi jõulupuu / tunnist tundi kannan õrnalt eneses budismi / kristlust animismi hingelist nudismi / keerlevat sufismi ärevust ja saladustki” (lk 15). Usulist temaatikat esitletakse tundlikult ja delikaatselt, ühiskondliku teravmeelsuse kõrval ilmub jahmatavalt siiras palve: „Olen selle maailma helged niisked silmad, / olen varahommikune aurav soo. / Jumal, võta mind endasse!” (lk 26)

Vaimukas, eneseirooniline ja samal ajal mahe on ka jutustavas laadis tekst „Jaanuaris Cerveteris”, milles peatutakse põhjamaisel olemisviisil, tumedal raskusel, ning maalitakse seejärel pilt heledast lõunamaast, teistmoodi elutunnetusest. On huvitav, kuidas ühed ja samad kristlikud sümbolid saavad eri kultuuris erisuguse ilme: lõunas seguneb pühalikkus mängulise ja lapsemeelse iluga, põhjas muutub ta raskeks, olles justkui külma maa ligi surutud. Samas võib kohati tekkida küsimus, ega autor seda teemat liialt mustvalgelt ei käsitle. Ometi võib kultuuride põrkumistest ning puutepunktide ja arusaamatuste, tõlkimatuse lahtimõtestamisest saada alguse kunst. Autor kirjeldab tabavalt, kuidas Antonio Vivaldi „Talv” on eesti kultuuriruumis väärtõlgendus, sest lõunamaa talv tähendab midagi hoopis muud; kuidas moondatakse „valge nisu rukkileivaks”, ning esitab lõpuks küsimuse „kas suudaks mõista mind / päevitunud sooja maa jeesuspoiss / lääge suudlusega oliivipuu juurtel” (lk 16).

Luulekogu teine osa „Kirik metsas” sisaldab ühiskonnakriitilist ja kohati rusuvalt mõjuvat luulet. Autor keskendub naise positsioonile ühiskonnas, suhete valupunktidele ja üksikvanemaks olemise raskustele. Nii võib seal kohata vaest klienditeenindajat Liinat, kes „sööb tagaruumis salamahti tomatit. / kõht on tühi, lõunaaega pole määratud.” (lk 45) Õhtul ootab teda veel laps ja külm tuba, mida kütta, ning ta tõdeb, et kõik head mehed (ja ka naised) on juba võetud. Autoril õnnestub veenvalt kirjeldada kujutluste, juhuslike lähedushetkede ning pettumuste õrnust ja valu, osutades igapäeva ebatäiuslikkusele, katkisele ja üksindusest tulvil ühiskonnale.

Kolmas osa „Teoloogia tipp” koosneb lühikestest tähelepanekutest, elu sätendavatest kildudest. Argielu hetked on pandud delikaatsetesse raamidesse, nii et neid on hõlpus vaadelda kunstina. Ja kui vahvalt elu end galeriiseinal ilmutab! Järgmine luuletus avab kelmikalt ja vihjamisi potentsiaali argielus peituvateks veidrateks nihestusteks: „teist korda järjest / avad külmkapi nagu / sigiks seal miskit / kontrollima ju peab mis / seljataga tehakse” (lk 55).

Neljandasse osasse „Kirsimarjad akende taga” on koondatud Marie Underi ja Rabindranath Tagore tõlgendused. Underi teisendused mõjuvad tänapäeva kontekstis lustakalt („ma sajan laike te postituste pääle maha”, lk 70), Tagore tõlgendused lummavad aga sügava ehedusega: „mu armastus on nagu kaev mis keeb üle / ometi on mul janu / [—] ei tihka uinuda / olgugi laud rasked kui lutsukivid / et mitte rebida lahti end sellest soojast avarast kosmosest / mis aurab ja hingab su pupillide taga” (lk 76). Minevikku ja teiste autorite loomingusse sisseelamine on väärt võte. Ehkki vahel muutub see liialt lihtsaks loominguliseks valikuks (vrd muusikas vanade stiilide imiteerimine), võib see omandada maagilise mõõtme. Tõlgendatavad tekstid sulanduvad märkamatult tänapäeva, paljastavad oma ajatu väärtuse ja võime rääkida tuleviku keeli.

„Isepüüdleja” viimane ja ka lühim osa „öösel feispukki vaatasin” erineb teistest. Ühelt poolt näitab see taas autori ümberkehastumisvõimet, teisalt aga tekib küsimus, kas sellesse jakku koondatud tekstid ikka väärivad omaette osa ja milline on nende funktsioon tervikus. Luuletusi on vähe ja temaatiliselt on need üsna erinevad (sealt leiab lauluteksti usuteaduskonna bändile, internetiteemalise räpi, paar Viinale harjumuspärasema vormiga luuletust ja ühe juhuslikest raamatupealkirjadest koosneva luuleladumismängu). Need tekstid oleks võinud paigutada teistesse osadesse või midagi välja jätta. Ehkki sellestki osast leiab tugevaid mõtteavaldusi, mõjub see luulekogu lõpetava osana pigem nõrga ja juhusliku valikuna, mitte piisavalt mõjusa lõpuna, mida muidu nii tugev kogu vääriks.

„Isepüüdlejast” leiab loodusromantilist ning vaba, kõiki religioone siduvat ja siiski truud usklikkust. Globaliseerumise ning kultuuride segunemise ja sulandumise taustal on inimesel vabadus valida, milliste kultuuriliste tõdede kilde kokku siduda. Enamikul juhtudel tähendab see enesepeegeldamist looduses ehk sellega romantiliselt, ekstaatiliselt ühekssaamist (siinkohal võib mõelda näiteks Hermann Hessele või Knut Hamsunile), mis mõnel juhul mõjub veidi naiivselt: „nagu pärismaalane nüüd ometi saan omaette olla” (lk 68). Tänapäeva linnainimese looduskogemus on paljudel juhtudel romantiline ja idealiseeritud – see on nagu kunstimuuseumis või vannis käimine, kohustusteta individualistlik luksus, millest on kaunis kirjutada. Viina luuletustes ei taandu looduse kogemine siiski ainult meelisklemisele, vaid peidab endas vihjeid igatsusele loodusega koosolemise ning -elamise järele, mis on aga üks sügavamaid ja tõelisemaid tundeid inimese olemuses.

Teistmoodi palvus

Anna-Kristiina Pae luuletuste suurim tugevus on omalaadsed sürrealistliku maiguga kirjeldused, õieti pildid, stseenid, maastikud, mida ta keele abil maalib: „leetripunasest taevast tõuseb valgeid linde” (lk 14); „üle suure Lasnamäe tõuseb sinine päike” (lk 10). Üsna tihti juhtub aga, et pildilistel kujunditel ei ole selget tähendust, mis ülejäänud luuletusega selgesti arusaadavalt seostuks. Ühest kohast luuletuse alguses jõutakse teise ja algus ununeb täiesti – kogus võiks olla rohkem läbivaid kujundeid. Mitmes luuletuses on jälle risti vastupidi kasutatud võimsat siduvat tööriista ehk kordust. Mõjusama näite kordustest leiab luuletusest „Viimane rekka”, mis on väga aus, jutustavas laadis, võimas lugu lõpust, lahtilaskmise valust. Teksti vältel pinge aina kasvab ja kordusena esinev küsimus („kui mitmes kord see on, neljas? viies?”, lk 56) mõjub valusa ja ootamatu torkena ning annab aimu lahtilaskmise pikast protsessist, nii pikast, et see võib kesta terve elu. Paotub varjatud tõdemus: mis see elu muud ongi kui kiindumine ja lahtilaskmisvalu, klammerdumispiin. „Me seisame kahe maantee vahelisel lõigul, ma jälgin / kuidas rekka meist möödub / see on viimane rekka, pärast seda ei tule enam midagi” (lk 56).

Nagu Viina tekstides, on ka Pae kogus tunda looduse kohalolu ning sellega ühekssulamist, aga vihjamisi, omapärasel ja ka süngemal moel („su silmist saab musträsta pesa”; „kas lõikad minu sisse täkke, / et maitsta värsket kasemahla”, lk 24). Täielikku, ekstaatilist ühinemist ei toimu, pigem püsib nukravõitu dialoog loodusega, varjupaiga otsimine seda lõpuks siiski leidmata – võidutsevad üksindus ja võõristustunne. „Lindudeta kevade” üks terviklikuma ja selgema sõnumiga tekste on selle nimiluuletus, tugevalt mõjub mõte sellest, kuidas kevad tuleb igal aastal, aga seekord on inimese sees midagi teisiti, nii et ta ei saa enam kevade kergusest ja soojusest osa, tajub hoopis „kevade rusuvat vaikust / nagu pommidega seinakella / mis aastaid juba ei tiksu / kuid mida ära visata ei suuda” (lk 31).

Pae ilmutab tundlikku ja kohati mõistatuslikku kujundivaistu. Mitmestki metafoorist leiab erilist jõudu ja tabavust: „jõgi on tasane must / nagu vaikiv laps / kes peidab pahandust”; „sa leiad iga peidetud / floksiõie mu riiete alt / justkui mustkunstnik / ilma mind lahti riietamata” (lk 26). Mõnikord peab lugeja aga luuletuse olulisemaid mõtteid otsima nagu pisikesi marju metsast – ümbritsev ajab tihti segadusse või ei haaku peamise ideega. Kõrvalekaldumine on mõtterännul üks suurimaid naudinguid, kuid kohati on liiale mindud: nii mõnegi luuletuse puhul oleks piisanud paarist stroofist, et olulisem edasi anda. Üks luulekogu tugevamaid stroofe pärineb aga luuletusest „Macrolepidoptera”: „kas kogu maailm saab puhtaks / kas õu hingab kergendatult pärast sadu / kas kõik see, mis vihm kaasa on viinud, ongi minevik / kas kõige selle põhjas liigutab end miski / või ehk selle kohal” (lk 24). Selles tekstis on esindatud kaunid ja loomulikud kontrastid (kergus–raskus, algus–lõpp) ning leidub ka filosoofilist sügavust. Samast luuletusest pärineb mõtlemapanev küsimus: „kas sina tead, kuhu lähevad kõik / need lambatalled, kellele nime ei anta” (lk 24).

Tihtipeale on raske mõista, kas luule on läbi komponeeritud, kas tähendusele ja mõttetihedusele on rõhku pandud või on hoopis kasutatud vaba assotsiatsiooni meetodit, mis on ju samuti väärtuslik, sest laseb lugejal pilku heita luuletaja intuitiivsesse maailmatajusse. Pae luuletused tunduvad olevat segu neist kahest kirjutamisviisist. Kiiresti vahelduvatest ja tajunorme nihestavatest värviküllastest kirjeldustest ei kujune aga terviklikku mõtet, sest need konkureerivad ning tirivad lugejat siia-sinna, mitte ei toeta teineteist. Samas võib see olla ka proovikivi lugeja mõtlemisharjumusele, nagu Jorge Luis Borgese essees „John Wilkinsi analüütiline keel” kirjeldatud koletislikus „Hiina entsüklopeedias”, milles jaotatakse loomi järgmiselt: keisrile kuuluvad; palsameeritud; sireenid; muinasjutulised; need, kes mürgeldavad nagu hullud; loendamatud; joonistatud väga peene kaamelikarva pintsliga jne.¹ Toodud võrdlus on muidugi liialdus, aga Borgese entsüklopeediaga samalaadset, absurdihõngulist ja korda otsiva inimese jaoks kergelt närvilist õhustikku on tunda ka Pae luuletustes. Puudub justkui koht, ühtne süsteem, kus eri mõisted võiksid kokku saada. Samal ajal võib mõelda, et see koht ju ometigi on: luuletus, luuletuse piirid. Teose algus ja lõpp moodustavadki koha, raamistuse kasutatud mõistestikule – ehk peaks lugeja autorit selle koha pealt usaldama? Ometi tundsin lugedes tihti, et vajaksin veel ühendavaid niite või juhendit, et kilde kokku sobitada.

Aeg-ajalt esineb kogus keeleliselt konservatiivsema lugeja jaoks harjumatuid kõnekujundeid, nt „näen, kuis telliskiviseina end / tasahaaval raiub lahti vikerkaar” (lk 27), „kolm tumma meest ootepaviljonis / vaidlesid ägedamalt / kui ükski teine” (lk 20). On küll korrektne öelda, et „need kolm inimest tegid midagi ägedamalt kui ükski teine inimene”, aga selline sõnastus mõjub kummastavalt: kolmik moodustab ühtsuse, mis seatakse üldistatud Teise vastu, ent „vaidluse” tõttu püsib kujundi ambivalentsus ja seetõttu ei avalda see loomulikku ega usaldusväärset mõju. Kui keelemäng või keeleliste vormide ja konventsioonidega manipuleerimine oleks taotluslik, mõjuks see väga huvitavalt, nagu näiteks Alliksaare loomingus. Sellisel juhul võiks keelemänge rohkemgi esineda, et nendest kujuneks ühtsem ja mõistetavam väljendusvahend. Praegusel juhul jätavad nihestatud keelekasutusega hetked harva esinemise tõttu pigem juhusliku mulje.

Kaks vaadet kirjule maailmale

Kristina Viina luulekogu erineb Anna-Kristiina Pae omast nii sisult, vormilt kui ka viidetelt ümbritsevale kultuurile. Viina luulekogus olid paljud teemad konkreetsemalt välja kirjutatud: luuletaja positsioneerib end ühiskondlikult üsna selgesti ja tema kriitika ühiskonna, eeskätt naise rolli pihta, on lihtsasti mõistetav. Anna-Kristiina Pae luule on vähem läbi komponeeritud, kuid intuitiivsem. Samal ajal õhkub sellest nooruslikku julgust, muljete kirevat virvarri ja haprust. Mõlemal luuletajal on võime ümber kehastuda, kirjeldada eri olukordi, elades neisse sisse nii, et stiil muutub luule objekti järgi – luuletaja muutub kirjutades ise. See annab tunnistust ümbritseva tähelepanelikust jälgimisest, ümbritseva peegeldamisest eneses, kompleksse maailma eri kihtide vaatlemisest ja mõistmisest.