Tuula-Liina Varis
„Tahan tunda, et elan”
Loomingu Raamatukogu, nr 10–11, 2020
Tõlkinud Piret Saluri
Tuula-Liina Varise mullu eestindatud „Tahan tunda, et elan” on kaheksa novelli ja ühe suguvõsaga aus sissevaade sellesse, kuidas elasid ja tundsid end tavalised soome naised eelmisel sajandil. Raamat on täis puhast naiste eluvalu ja -vaeva – see on realistlik teos, mis ei paku kerget ajaviidet. Teos algab 1926. aastal Estri looga, viitab Soome kodusõjale (1918), veereb mööda Sylvia eluteed ja Jätkusõda, meenutuste kaudu käiakse 1960.–1970. aastate Soomes ning teemad lõppevad natuke enne tänapäeva. Täpsed dateeringud ei olegi tähtsad, kuigi on Soome taustaga lugejale vahest selgemad.
Novellid moodustavad terviku, tegelased on sugulased ja nende elud on põimunud, nii et tegelikult on Varis kirjutanud justkui lühikese romaani. Ta lihtsalt ei ole viitsinud igavaid ja tüütuid kohti, mis muidu romaanis eri lugude vahele jääksid, lahti kirjutada. Midagi liigset ei ole kirja pandud, ajastu ja tegelased on edasi antud „mõne väga täpse joonega”, nagu ütleb tõlkija Piret Saluri järelsõnas tabavalt (lk 114). Novellid eeldavad detailidele tähelepanu pööramist, traagika tajumist sõnalises minimalismis. Kohati tuleb Varis lugejale vastu ja torkab ta nina rõhutatult millegi väikese sisse, et selle tähendusrikkus kahe silma vahele ei jääks: „Prügimäele viidavatest rõivahunnikutest sattus Inarile näppu tibatilluke roosast angoorast nukumüts. Tumedate riiete seas tundus, nagu oleks sellest hõõgunud ajastute tagant tulevat valgust. [—] Ah see on siis sinu pärandiosa? Miks oli tarvis seda ära päästa? Ei tea, see on millegagi mu elus seotud.” (lk 80)
„Tahan tunda, et elan” pakub ilukirjandusena ajaloolisest vaatevinklist midagi, mida tihti ei kohta – ajalugu naise vaatenurgast. Sarnast lähenemist võib leida ka Katja Kettu või Sofi Oksase teostest. Kuid nende lood on ühtsed ja ilustamata, need virutavad lugejale kõhtu ja ajavad iiveldama. Varis aga tipib ajaloo piirimail peenemalt, ta on fragmentaarsem ja eeldab lugejalt rohkem ise mõtlemist, teadmist ja järelduste tegemist.
Iga Varise novell on justkui mikroajalooline uurimus. Eriti teose alguses, mil Estri ja Sylvia elu kulgeb enne Soome kodusõda ning Talvesõja ja Jätkusõja ajal – Varis tutvustab sõjast tingitud nappust riiete, toidupuuduse ja hambaravi võimaluse puudumise kaudu. Ka hilisemate kümnendite taustalood avavad silmi: kui palju teatakse Eestis näiteks sellest, kuidas mõtlesid Soome vasakpoolsed või mis tunne oli olla homo Soomes 1970. aastatel? Palju on kirjutatud raamatuid meestest, kes osalesid sõjas, pidid tapma ja said haavata, aga märksa vähem leiab teoseid sellest, kuidas naised (ja lapsed) nende meestega tagalas ning pärast sõda hakkama said. Mida nad tundsid, kui isad ja mehed tulid sõjast tagasi teistsugusena ja muutunud meestena, puujalgadega, kildudega peas, jõid, petsid ja peksid?
Novellide kaudu saab jälgida mentaliteediajaloo killuna suhtumist seksi, menstruatsiooni ja teistesse tabuteemadesse, nagu koduvägivald, isegi seksi eelmäng. Kas ja kuidas sellest kõigest räägiti või ei räägitud, kuidas toime tuldi? Üks kõnekas näide suguküpsuse saavutamise alasest haridusest: „Ema pidi seletama, milles asi: et naise keha puhastab end sel moel pahast verest. Naine on kord kuus must, seletas ema kuidagi tigedalt, otsekui oleks Estri olukord talle südame peale hakanud. [—] Ta sai alles Hanneselt teada, et „need” ei olnud mingi paha vere puhastamine ja naine ei olnud nende pärast räpane, vaid see oli hoopis midagi muud, sellist, mis oli seotud lapse sigitamisega.” (lk 10) 1920. aastatest pärit vestluskatke kõneleb ühelt poolt ema teadmatusest, teisalt aga tema ebamugavustundest. Just nii sugeneski Estris arusaam, et ülejäänud pere ja ühiskonna jaoks on menstruatsioon midagi eriti salajast ja vastikut.
Lisaks puudutab Varis midagi, millest tänapäevalgi on raske rääkida – nurisünnitus kui kõigi silme eest peidetud trauma. Kuidas mõtleb naine, kes on näljast ja sõjast nii nõrk, et tunneb pärast nurisünnitust lausa vaimset kergendust, sest süüa poleks lapsele ju nagunii anda olnud? Selliseid asju kellegi vanaema naljalt üles ei tunnista. Traumaatiline on nii see, et laps suri, kui ka teadmine, et sellest tunti kergendust. Sellistest traumadest saab ennekõike rääkida ilukirjanduse kaudu, ja täpselt nii nagu Varis, justkui möödaminnes.
Veidi pikemalt kirjeldab Varis aga vanaduse valu, millega tuleb samuti hakkama saada. Lugeja saab jälgida, kuidas lõbusast neiust saab vana, segaduses ja vihane naine, kes pole enam kindel, mis on päris ja mis mitte. Varise loodud tajuväli on empaatiline, mis sest, et hooldaja (kes on tüüpiliselt tütar või minia) väsib, kui tema suppi maha loobitakse või talle hoolimatust ette heidetakse. Kirjanduses on palju kajastust saanud torisevad vanainimesed, ent sellest, kui raske on ise psühholoogiliselt taluda iseenda saamatuse kasvu, on vähem juttu. Ka hooldaja tunnetest on vähe kirjutatud – kuidas olla hooldatava suhtes lõputult mõistev, kuidas aidata lähedast siis, kui ta seda ise ei soovi, küll aga selgelt vajab? Peale Varise on seda teemat suurepäraselt lahanud Doris Lessing romaanis „Hea naabri päevik” (1983).
„Kõige tähtsam on armastus. Kui juhib armastus, siis las minna. Me oleme õnnelikud.” (lk 45) See oleks nagu kreedo, mida kõik Varise tegelased tahavad järgida. Usk armastusse, ka siis, kui see armastus sinikaid tekitab, veidi kägistab ja laamendab või on emotsionaalselt täiesti osavõtmatu või aastatega maha joodud. Vahepeal tahtsin peast kinni hoida, kui lugesin, kuidas naised selle armastuse pärast oma hariduse, karjääri, tervise ja elu maha viskasid. Ei saanud see ju kogu kannatust väärt olla? Varis hoiatab novellidega just arutu armastuse eest, mis elu summutab. Ometi ei läinud hästi ka nendel tegelastel, kes justkui ei libastunudki arutusse armastusse. Paula leidis meeldiva poisi, kes ei peksnud ega käinud sõjas, rääkis kirjandusest ja poliitikast, samuti sai Paula oma surnud ema asemele igatsetud teise ema, ämma. Eeldused õnnelikuks eluks olid olemas, aga ikkagi ei suutnud Paula ette näha tegurit, mis segas pere- ja seksuaalelu. Abikaasa vähene huvi naiste, seehulgas oma naise keha vastu viis nad ikkagi lahku … Paulat see moraalselt ei hävitanud, aga õnnelikuks ka ei teinud.
Varis hoiatab, et armastus ei taga õnne (ükskõiksus ja rangus ka mitte), ning isegi põlvest põlve edasi kanduv ohvrimeelsus, pihitud emalt tütrele, emapiimaga ka siis, kui piima polnudki, ei taga seda. Õnn on justkui sähvatus ja meelepete, mida püütakse ja millest salaja ohatakse. Ja mille najal siis terve elu kuidagi mööda saadetakse. Ja on isegi hästi, kui see sähvatus, õnnelik elu igatsetud mehega, on kestnud päriselt lausa mõne aasta. Palju parem, kui igavesti ainult unistustesse ja sõjast kirstus koju tulnud mehe kirjadesse kätketuna, mida leiab nii Varise novellidest kui ka Eesti suguvõsade lugudest.
Teine, mille eest Varis kardinad ära kisub, on soomelik „ära räägi, vaid ole mees (või naine) ja kannata ära”. Ja see kestab siiamaani. Kuigi vallasemad ja homod pole enam teiste (sh riigi) hammaste vahel, kujutaks tänapäeva kajastav Varise novell ilmselt depressioonis, enesetapu äärel olevat noort, kelle vajadust psühhiaatri juurde minna vanemad ei mõista, või toitumishäirega teismelist, kellele keeruliste vestluste pidamise asemel vanemad rohkem taskuraha annavad. Tervest Soome ühiskonnast hakkab kahju, kuigi ometi ei pidanud nad pool sajandit okupatsiooni käes vaevlema. Vaat nii kasvas heaoluühiskond, vaat nii palju ohvriande on toodud.
Loomulikult sunnib see lugejat otsima paralleele enda esiemade elust. Kuigi traagilisi küüditamislugusid soomlastel pole, siis tõstku käsi see, kelle vaarema poleks haridustee pooleli jätnud või pere nimel leivatöö ohverdanud, kes poleks varavalgest hilisööni talitanud, nutnud taga lapsi või meest, kellega koos oli halb, aga keda maha jätta ka ei sobinud.
Kes peaks Varise novellikogu lugema? Vahest need, kellele meeldib saade „Suletud uste taga”? Millest muust need novellid ikka kõnelevad kui sellest, mis tavaliselt pitskardinate taha varju jääb ja mille kohta naabrid tavaliselt kommenteerivad, et see on ju kena ja vaikne perekonnaelu. Võib-olla need, kes räägivad traditsiooniliste pereväärtuste hoidmisest (vaimse) tervise hinnaga, sest selles raamatus on hästi näha, mis on nende väärtuste hind, kui arusaam neist on olnud vildakas? Võib-olla need, kes ei saa aru, miks peaks ajalugu kirjutama ka naiste vaatevinklist? Tegelikult korduvad need lood variatsioonidega ju tänapäevalgi edasi. Valimata ise poolt, annab Varis hästi kiiresti ja pastoosselt läbilõike Soome naistest terve sajandi jooksul. See aga aitab paremini aru saada loosungist „isiklik on poliitiline”. Autor toob selgeid näiteid selle kohta, kuidas probleemid hargnevad edasi, kui ühiskonnas tervikuna eitatakse leina, üksildust, traumajärgset stressi või ka kindlat seksuaalset orientatsiooni. Raamatut „Tahan tunda, et elan” ei saa ühe korraga sisse ahmida. Pärast iga novelli lõppu on vaja võtta hetk ja tekst endast läbi lasta, tajuda hetkeks kogu loo traagikat. Siis läheb raamat jälle lahti, karavan ehk ühiskond toetub taas nende naiste õlule ning naised ei anna alla, veavad vankrit aga edasi.
