Joosep Vesselov on üks noorema põlvkonna tähelepanuväärsematest luuletajatest. Sel kevadel ilmus tal luulekogu „Linna laul”. Et piiluda autori elu ja esikkogu telgitagustesse, küsisin Joosepilt mõned küsimused.
Sa ei ole vist Tartust pärit, aga minu jaoks oled sa lahutamatu osa Tartu kultuurielust, linnapildist. Juba enne „Linna laulu”. Kuidas sa sellesse väikesesse, puust üha enam betooniks muutuvasse linna sattusid? Ja kas su luuletajateekond sai alguse siit või juba kusagilt mujalt, nt sünnieelsest eeterlikust sfäärist?
Olen pärit Pärnust, siia jõudsin sooviga saada harituks. Või pigem kohusetundega, ikka tullakse ju ülikooli, tahad või ei. Tulin ilma kindla eesmärgita õppima inglise keelt ja kirjandust. Ülikoolist sai alguse ka minu kirg luule vastu, aga mitte erialaainetest – selle huvi äratasid Marina Grišakova õpetatud narratoloogia ja Tiina Zobeli prantsuse keele tunnid. Süüdi on ka Tartu vapustavad kaltsupoed, kust võib kopikate eest koju viia sületäite kaupa vanu Vikerkaari. Ja Jõe keskuse Prismast leidsin oma esimese Värske Rõhu. Nende kolme nähtuse (eriti viimase) koosmõjul leidsingi luule vaba maailma ja keele, mis minu jaoks akadeemilise kirjutamise täielikult nüristasid.
Tartu on ka linn, kus peab luule ignoreerimiseks väga pingutama – bussides on kohalike kirjanike tekste aknaile kleebitud, tänavail on seinad luulet täis. Mitte ainult UNESCO raames naelutatud väärtkirjanduse katketega tahvlikesed, vaid ka tänavakunst. Tsitaadid Tammsaarelt, väiksed šabloonitud salmikesed kultuuriarmastajatelt ja veidrad juhumõtted K-Rautast värvipurgi ostnud noorkaabakatelt. Ja kes on kord Tartu Kirjanduse Majja mõnele üritusele sattunud, neid kutsub ikka miski tagasi. Esitlused ja loengud või küpsised ja vein.
Siiski, ka põhi- ja keskkooli ajal kirjutasin näiteks oma sõpradest ajuvabu stiilivaeseid limerikke. Ja oma sünnipärase kombega ajada pidevalt enda lõbuks teistele sogajuttu olen välja vihastanud vanemaid, sõpru ja elukaaslasi. Nüüd olen vähemalt leidnud hea väljundi ja eeskujud.
Mis on see luuletaja luule? Mis see luuletamine sulle annab või hoopiski võtab? Kust tuleb inspiratsioon? Su enda sõnadega: „jah, see luuleasi / levib siin linnas / kuidagi eriti hullusti, / ma ju hoiatasin teid” (lk 24).
Inspiratsioon on minu puhul mingi seletamatu ja ohjeldamatu tung kaasa rääkida. Luulet lugedes on raske peatada end kirjutamast. Kui keegi on kirja pannud mõne huvitava mõtte, tahan kohe midagi vastata, edasi arendada, enda perspektiivi pakkuda või vastu vaielda. Luuletaja luule ongi vist seega üks kirjanike omavahel edasi-tagasi kirjutamine – suur osa luuleraamatute lugejatest on ka luuletajad.
Peale selle võin öelda, et mulle lihtsalt meeldib kirjutada. Mul on terve nädal tore olla, kui olen midagi head kirjutanud.
Eesmärki ja essentsi otsigu targad ja haritud.
„Linna laul” on debüütkogu kohta vaimustav. Ei mingit tagasihoidlikkust, raamatupoed on vallutatud (bukinistina on mul selle kohta otseseid tõendeid), kultuuriajakirjade hea maitsega toimetajad võlutud. Mäherdune on selle kogu sündimislugu? Kas sul oli algusest peale terviklik visioon või kasvas liha üksikute kontide ümber? Luulekatku levimise lugulaul omandab hiljutise pandeemia taustal küll eriomased varjundid, aga selle minategelase seiklused, kelle „vasakule randmele tekkinud / sinised tinditriibud” ja kes paneb perearsti juurde aja (lk 20), on ääretult kaasahaaravad ning moodustavad hetkeülese terviku.
Keeruline öelda. Umbes kaks aastat enne raamatu ilmumist kirjutasin ühes kohvist tingitud eufoorias ca 40 lehekülge pseudonarratiivset luulet, mis jäigi mingis mõttes „Linna laulu” prototüübiks. Aga nende eufooriakirjutistega on nagu on – ega valdav osa tegelikult lugeda ei kõlba. Sai tekste kustutatud ja ka juurde kirjutatud. Ja siis uuesti. Ja uuesti. Esimesest mustandist on säilinud vist kolm stroofi ja needki ümber toimetatud.
„Linna laulu” pikemad tekstid, n-ö laulud, sündisid ükshaaval, mitte mingi kindla plaani järgi. Selles mõttes küll, et nad järgivad sama vormi või mustrit, aga kindlat süžeed ma nendega ei taotlenud, pigem oli minu pähe tekkinud suur segane pilt, mida mul oli vaja väljendada. Aga nende „laulude” vahepealsed tekstid, milles on suurem roll minategelasel, on tegelikult struktuuriline jääk käsikirja ühest varasemast variandist, mis oli kõvasti lineaarsem ja konkreetsema süžeega.
Neid terviklikke visioone oligi vist mitu ja suure kustutustöö tulemusena sain lõpuks valmis (peaaegu) ühele ideele keskenduva käsikirja, mille julgesin Carolina Pihelgale saata.
„Linna laulus” on midagi krullilikku. Oled ka ise maininud, et pead Hasso Krullist palju lugu. Kas see on teadlik peanoogutus vanameistrile või hiilisid need allusioonid märkamatult sisse?
Seda, kui minu tekste krullilikeks peetakse, võtan alati suure komplimendina, aga krullilikkus on minu meelest midagi enamat kui Krulli kujunditest ja ideedest inspireerumine. Samuti nagu lynchilikkuse saavutamiseks ei piisa öökullidest ja triibulisest põrandast. Nende -likkuste tõeliseks tabamiseks peab olema mingi suurem arusaam autorist ja sattuma hetkekski samale mõttelainesagedusele. Seega kui arvad, et olen selle saavutanud, siis tänan siiralt.
Krulli looming, sealhulgas esseed, on mõjutanud kogu minu maailmavaadet. Seega pole ime, et ka see luulekogu, millest enamiku kirjutasin pärast tema esseede „Loomise mõnu ja kiri” ning „Jumalanna pesa” lugemist, sisaldab viiteid Krullile. Enamasti tulid need viited siiski kirjutamise loomulikus käigus.
„Linna laul” on müütiline, seal on palju n-ö uusmütoloogiat, Tartu eri kohtade humoorikaid loomislugusid. Saame teada, kuidas tekkisid Lõunakeskus („lõuna keskus”) ja Kaarsild. Eriti köitev on lugu kihlveo teinud suudlevatest tudengitest: „kaks armunud üliõpilast musutavat / seal veel tänagi, paksust tolmukihist / hallid ega suuda end liigutada, / kuulu järgi ei armastavat / enam ei neiu noormeest / ega ka noormees neidu, kuid / kumbki olevat oma põhimõttes kindel” (lk 42). Mis sind müüdis kui sellises köidab? Kuivõrd annab linna müüdiks kirjutada, kas ta ei pane vastu, ei ole paindumatum kui muu loodu?
Ma ei pea end eriliselt usklikuks või spirituaalseks inimeseks, aga rahvalaulu „Üks on õunapuu mäella”[1] olen küll juba nii palju kordi lugenud, et on vaikselt tekkinud tunne, et midagi sellest peab tõele vastama, kuskilt peab see ju tulema. Pilt õunast, mäest ja kolmest põõsast on mu mällu kõrvetatud. Lisaks annab suur maailmaloomise müüt – või üldse pärimus – mulle kindlustunde, et ma ei ole siin päris juhuslikult. Olen siin selleks, et midagi mäletada. Aga ma ei tea veel, mida.
Pseudopaganlusest ja etnoesoteerikast natuke kõrvale astudes leian, et kindlate kohtadega seotud müüdid loovad neile paikadele uusi väärtusi – mets ei ole üksnes mets, org pole lihtsalt org. Müüdid on eestlastel aidanud leppida ka võõraste võimude ja monoteismidega. Näiteks kirikuehitusega seotud lood. Meenub üks Rõugest: linna tulnud mees, kes lubanud ehitada kuue kullakoti eest kiriku ja pakkunud ka, et kui ta nimi ära arvatakse, ehitab ta selle kiriku tasuta. Proovitud siis ta nime arvata, joodetud mees täis, aga kasutult. Mindud uurima mehe kodukanti, aga sealgi polevat keegi ta nime ütelnud. Alles külast lahkuma asudes kuuldud ühest majast: „Maga, maga, lapsekene, homme tuleb Olev kuue koti kullaga koju.” Mindud kohe linna tagasi ja jõutud napilt õigeks ajaks kohale – Olev panevat juba kiriku otsa risti. Rahvas hakanud all hüüdma: „Olev, Olev, rist viltu!” Olev ehmatanud ja kukkunud surnuks. Nii saanudki Oleviste kirik.[2]
See lugu on ju kuidagi kodusem ja toredam kui Oleviste kiriku Vikipeedia lehel olev.
Linnas on vastiku ajalooga kohti palju ja tihedalt. Mõnele ei meeldi Kaarsild selle tõttu, mida ta Tartus kaua elanu jaoks sümboliseerib, igatsetakse Kivisilda. Mõnele ei meeldi ostukeskused. Niimoodi on linnas palju kohti, millele saab mõelda alternatiivseid (loomis)lugusid ja seeläbi ka alternatiivseid väärtusi. Nende väärtuste säilimiseks ei pea müüti otseselt uskumagi. Nii tundub mulle, et linn on isegi paindlikum kui muu loodu – on ruumi ja põhjust mängida.
Sa ei ole pelgalt krihvli külge kinnitatud luuletaja. Sind võib sageli näha esinemas nii slämmidel kui ka festivalidel.[3] Kas mõtled kirjutades nende ettekandmisele või on igaks puhuks eri tekstid ja loomistehnikad?
Mulle eriti ei meeldi esineda, seega üritan kirjutades lava peale mitte mõelda. Aga noor kirjutaja peab ikka esinema. Üldiselt ei ole minu tekstid väga mõnusad esitada, aga vahel tuleb asjaga leppida ja tekst ette kanda.
Slämmiga on natuke teisiti – seal on esituse stiil keskmise luuleõhtuga võrreldes olulisem – ja slämmimalliga sobitumiseks olen aeg-ajalt vahetult enne lavale astumist oma tekste ümber kirjutanud, muutnud rütmi ja lauseehitust, jätnud ridu välja. Huvitav on see, et mõnikord on paaniline kiirtoimetus teksti isegi kirjalikul kujul parandanud.
Tahaksin väga katsetada ka erisuguste võtetega, mida lava võimaldab. Slämmil on kindlad piirangud – keelatud on kostüümid ja rekvisiidid, sealhulgas pillid. Seega on slämm üpriski tekstile keskenduv vorm. Aga näiteks 2018. aasta Hullunud Tartu festivalil esines Indrek Koff looper’iga, lasi kindlatel sõnadel ja värssidel läbi teksti korduda või ladus kihtide kaupa erikeelset teksti nii, et lõpuks mängis kõlaritest sama tekst umbes seitsmes keeles ühe ühtlase infomüraseinana.
Kas kirjanduse roll peaks praegust maailmaseisu vaadates muutuma? Mitu kirjanduslikku visionääri on viimasel ajal öelnud, et kirjanduse ainuke roll on ravida, et kunst kunsti pärast ei ole praegustes oludes enam võimalik. Veidi sarnane roll 20. sajandi alguse uuenduslike kirjandusliikumiste omaga, kes suhestusid jõuliselt ümbritseva kaosega. Milline see vahekord isikliku ja laia, puht esteetilise ja raviva vahel sinu arust võiks olla?
Usun, et igasugune avalik kunst – sealhulgas kirjandus – on iseenesest poliitiline tegevus, vahet ei ole, kas konkreetne teos on üdini isiklik või otseselt poliitiline. Ka kõige isiklikumad armastusluuletused on ümbritseva konteksti kaudu tahes-tahtmata poliitiliselt laetud. Ja mulle tundub, et kõige ravivamad tekstid lähtuvadki just isiklikust kogemusest.
Seega olen nõus, et kirjanduse (kunsti) roll on tõesti ravida, aga selle rolli täitmiseks ei pea tingimata sihilikult seadma eesmärgiks kirjutada „ravivat kirjandust”. See roll on kirjandusele kaasa sündinud. Nõnda peab kirjanik arvestama, et tema tekst ei ole lihtsalt õhku paisatud sõnad, vaid mõjutab otseselt või kaudselt maailma ta ümber. Tuleb veidi vastutust võtta – või vähemalt teadlik olla.
Seega on mõnes mõttes tõesti kunst kunsti pärast võimalik üksnes sahtlisse kirjutades – iga avalik kunstnik-kirjanik-muusik on automaatselt ka aktiivne poliitik.
Kes sind kirjandusmaastikul veel on köitnud? Milliseid raamatuid hää meelega ikka ja jälle üle loed, millised autorid on sind üllatanud? Kultuurisoovitusi, kultuurisoovitusi!
Ringo Ringvee „Lenni” on üks neid raamatuid, mis avas mulle luuleukse. Kuigi ta tunnustelt on proosa, loen mina seda siiski luulena – Ringvee on täielikult vabanenud igasugustest vormilistest, grammatilistest ja süntaktilistest piirangutest. Seda on esimest korda lugeda lõbus, järgmised korrad põnev. „Lenni” vabadus on nakkav. Arvan, et see on ka raamat, mida olen oma luulevõõrastel sõpradel enim lugeda palunud. („Lennit” saab lugeda ka netis.[4])
Samuti mässab keelega (või keele vastu) Tõnis Vilu „Libavere”. Milline ilus segadus! Seda nii keeles kui ka tundeis. Loen „Libaveret” kasvõi hektiliselt lehitsedes iga kord, kui ta kuskilt laenust minu riiulisse naaseb.
Kuskilt leidsin Jos Charlesi luulekogu „feeld”, mis tegeleb (trans)naise kogemusega läbi keele, mis on vanainglise keele, internetislängi ja 20. sajandi angloameerika tüüpilise luulekeele veider ja põnev segu. Üritan tulutult teda aeg-ajalt tõlkida.
Ja nagu ikka, tahame kõik teada, millised on su tulevikuplaanid – kirjanduslikud ja vahest ka muud?
Ehk paistab eelmisest vastusest veidi läbi, et praegu huvitab mind keelega mängimine. Katsetan erisuguseid asju, aga avastan ikka ja jälle, et kõik reeglid on juba murtud. Loodan siiski midagi uut leida.
Talvel korraldasime kamba luuletajate ja muusikutega (Kaisa Kuslapuu, Liisa Mudist, Gregor Kulla, Katrin Aller, Adena Anton) Elleri muusikakooli Tubina saalis ürituse „No. 1”, milles proovisime siduda muusika ja luule, lava ja publiku. Väga põnev oli mõelda tekstide esitamiseks välja uusi lahendusi. Loodetavasti saab sellest tulevikus ürituste sari.
Eraelus plaanin maksta järgmise kuu üüri ja siis koguda raha ülejärgmiseks kuuks. Ikka pea püsti – julgelt ja rõõmsalt edasi!
[1] Vt http://www.folklore.ee/laulud/erla/e1.htm.
[2] RKM II 83, 628/9 (7). Vt http://www.folklore.ee/lepp/rouge/?sel_id=2.
[3] Joosepi mõtteid slämmi kohta võib lugeda ka Värske Rõhu 60. numbrist: Hele-Mai Viiksaar. „Kirjanduslik võitluskunst. Vestlusring luuleslämmist” – Värske Rõhk, nr 60, 2019, lk 36–45.
[4] Vt https://issuu.com/teaterno99/docs/lenni_raamat__prew.
