Illustratsioon: Romy Nõulik
Me sõitsime autoga sihitult mööda öist Tartut ringi. Öine autosõit on olnud alati üks minu lemmikuid ajaviiteid. Aeg jääb kuidagi seisma, selles hetkes oleme ainult mina ja sõbranna, ja mingisugune loll muusika, mis raadios mängib. Autos on teistsugune aeg-ruum, teised reeglid, teised mõtted. Liminaalne kogemus. Sõbranna nuttis ja mina tundsin suurt tühjust enda sees. Seda tühjust, mis oli saatnud mind juba nõnda kaua, et vahel oli raske endale meelde tuletada, et enne seda tühjust oli veel olnud miski muu. Mingisugune inimene, kes tegi ja oli ja nägi olemisel mingisugust mõtet. Mulle on alati tundunud kummaline see lõhe, mille depressioon tekitab mineviku- ja olevikumina vahele. Inimene muutub, ta ei tunne enam ära seda, kes oli varem, ja see kes ta on nüüd, on samuti võõras. Ütlesin sõbrannale, et võin meid sodiks sõita. Ta leidis, et see on hea mõte. Ja siis mõtlesin oma sõbra sõnadele, et sellises hetkes, kus sa ei karda enam surra, saad sa hakata päriselt elama, see on see koht, kus võib elu saavutada täiuslikkuse, sest kui sa ei karda surra, siis ei karda sa enam elada ka. Või midagi taolist. Võib-olla ta ütles midagi muud, aga see on see, mida ma mäletan. Võib-olla kuulsin ma seda üldse kusagilt mujalt. Kõik asjad on nagunii peas segamini, mõtted tulevad ja lähevad – mälupildid, kellegi sõnad, kohad ja inimesed, kes on minu jaoks ammu kadunud, segunevad. Vahel on tunne, et ma mäletan midagi, aga selgub, et see on üldse kellegi teise mälestus. Ja mõnda asja, mida minust mäletatakse, ei mäleta mina üldse, nagu oleks end mäluauku joonud. Ma olen seda üks kord elus teinud. Aga minu meelest pole see vist ikkagi õige, sest see hirm, see mõte, ükskõik, kui mõttetu ta ka ei oleks, paneb mind elama, sunnib otsima kogemusi. See tähendab, minu meelest on võimalik surma mitte karta – seda isegi ihata –, ilma et see elu sugugi paremaks teeks, ilma, et tekiks hommikul seda tunnet, et täna on sinu elu parim päev. See ongi depressioon, eks ole. Aga võib-olla peabki kuskil käima ära see plõks, kus sa saad aru, et nüüd on ükskõik. Elan nii, nagu tahan. Nagu Eckhart Tolle või midagi. Aga selleks peab ikkagi olema mingisugune tahe, kasvõi kunstlik. Lähed mõnele enese-efektiivsus-koolitusele. Tahad täiega elada. Prügi tekitada, autoga sõita, suitsetada, naabreid terroriseerida, kindlasti reisida, sul on kodus seinal see kaart, kus sa värvid ära need riigid, kus sa käinud oled, hullult tahad karjääriredelil tõusta äkki, mina ei tea. Sõitsime Turu tänaval, autosid oli vähe, oli õhtu, mingisuguse argipäeva õhtu, linn oli tühi. Mulle meeldis see tühi linn. Kui koroona tuli, suri linn täiesti välja ning Tartus jalutades tundus, et olen ainuke ellujäänud inimene planeedil, see oli päris äge tunne. Kuigi tegelikult, kui see päriselt nii oleks, oleks muidugi hirmus. Sõbranna rääkis ja rääkis, tal oli palju mõtteid, palju kahtlusi. Mina teadsin muidugi juba ammu, et nad peavad lahku minema, siin ei olnud mingisugust küsimustki, aga temale seda selgeks teha oli põhimõtteliselt võimatu – kõige olulisem asi maailmas on lootus, kui see ära võtta, variseb kõik kokku. Ma ise olen ka suur ülemõtleja, mulle meeldib luua peas mingisuguseid teooriaid, leida põhjuseid, seoseid, luua tähendus kannatusele, ilule, aga enamasti ma panen oma mõtetega täiesti puusse. Sellepärast on hea, kui on keegi, kellega saab neid mõtteid jagada. Kui ma noorem olin, siis ma kartsin, mulle tundus alati, et ma jagan liiga palju, räägin liiga palju, ja pärast ei jää minust enam midagi järele. Nüüd mulle tundub, et on ikkagi hea. Räägin ja teine ütleb mulle, mida tema arvab, ja keegi kolmas ütleb midagi muud – sellepärast tasub rääkida palju ja paljudele. Kõigil, kellega kokku puutun, on niivõrd erinevad arusaamad, et lõpuks olen veel rohkem segaduses kui enne. Kuigi tegelikult ma teisi nagunii ei kuula, otsustan ise ja teen valesid valikuid. Aga vähemalt ei jää oma mõtetega üksi. Ja see lähedus, see kummaline tore lähedus, mis tekib kahe inimese vahel, kes sõidavad autoga mööda tühja linna ringi. Peatusin Magaziini parklas, automootor käis, mõlemad vaikisime, ei öelnud sõnagi, ainult raadio mängis, nii tasa, et sedagi polnud peaaegu kuulda. Taevas oli pime, väljas oli külm ja rõske, vist pidi sadama hakkama. Viimastel päevadel ainult sadas ja sadas, nii raske oli niimoodi, ei saanud jalutada. Sügis oli aeglaselt talveks üle minemas, kõik oli muutumas üheks pimedaks päevaks, kuigi alles oli olnud suvi, see oli justkui alles ja samas nii ammu, sest vahele oli jäänud mingisugune auk. Minu sisse oli vahepeal auk tekkinud. Suvel olin keetnud ise maasikamoosi, ostsin siitsamast Magaziinist endale purke, hästi palav suvi oli, moos läks aia taha, aga tegemise rõõm oli suur. Sõbranna rääkis, et alguses oli kõik nii ilus, ta ei saanud aru, mis valesti läks. Kuhu ja miks kaob armastus? Ma kuulasin teda, kuigi mõtted läksid ikka selle ühe inimese peale, kellest ma ei tohtinud mõelda, sõbrad ei lubanud vist, ma ise ka ei tahtnud, aga mida sa teed, kui sa igatsed kedagi, aga sa ei saa, ei tohi temaga enam suhelda. Vaatasin aknast välja, seda tuledes helkivat linna, ja mõtlesin, kuidas ma enam ikka üldse ei jaksa. Kuigi tol hetkel ei olnud elul justkui midagi viga, niimoodi sõbrannaga ringi sõites, lihtsalt kulgedes, aega surnuks lüües, oodates midagi, kedagi, mitte midagi. Aga see hetk on ainult viiv, ikka tuleb uus hommik, uus eksistentsiaalne kriis, jälle tuleb leida viise, kuidas oma päevi täita. Käia sihitult ringi, sõita autoga, rongiga, trammiga, ühelt peolt teisele, põletada aega, põletada iseennast. Ütlesin sõbrannale, et tahaksin veini juua. Tahan end jälle purju juua, sest mida mul kaotada on, kui kõik on nagunii kadunud. Me sõitsime tagasi Annelinna, üle Ihaste silla, mulle meeldib sellel sillal sõita, alati on meeldinud, see on nii pikk sild ja seal saab kiiresti sõita. Kunagi jooksin selle silla peal murtud südamega ja kuulasin Birdyt. Ma pole enam ammu see inimene, ei jookse ja kuulan nüüd mingit halba raadiot. Sõbranna oli ärev, tahtis koju minna ja vaadata, kas abikaasa on kodus, mina tahtsin koju minna, võtta veini ja juua end korralikult purju. Isa oli mulle kunagi kinkinud ühe pudeli millegi eest, kuigi ma ei tohtinud siis veini juua. Ikka veel ei tohiks. Alguses ma pidasin sellest lubadusest kinni, tähendab, et ei joonud enam õhtuti kohvi, ei tarbinud üldse alkoholi, lootsin, et siis saan lõpuks magada. Kohvi mitte joomine oli kõige raskem, ma olin alati harjunud, et tass on ees ja tühjad tassid kogunevad põrandale, laudadele, kraanikaussi, ainult tasse oli mul vähe, sellepärast ma pidin ikka neid pesema ka. Üldse ei meeldi nõude pesemine, see tekitab lihtsalt suurt ahastust. Aga mitte mingisugust kasu sellest polnud, magada ikka ei saanud. Juba kuude kaupa ei maganud. Tuli meelde, mille eest ta selle veini oli mulle kinkinud – ma olin aidanud tal trossi otsas autot vedada. See oli üks varajane hommik. Pühapäev. Pidi olema veel september, enne seda, kui mul kõrvus vilisema hakkas. Linn oli täiesti tühi ja vaikne. Päike paistis kaunilt. Kas lehed kollased olid, seda ma ei tea, küllap ikka olid, sest oli septembri lõpp. Külm pidi olema, sellepärast sõitsingi autobussiga, sest seal oli soojem, esimest korda sõitsin. Tegelikult valetan, teist korda. Hommikud olid siis ikka ääretult rasked, auto vedamine oli vähemalt mingisugune kasulik tegevus. Peatusin sõbranna maja ees, ta käis kodust läbi ja veendus, et seal kedagi pole. Tuli tagasi, oli pettunud. Ma teadsin, et seda meest seal pole, miks peakski olema. Nad läksid lahku. Juba mingi kümnendat korda. Vähemalt. Sellepärast mul ongi raske neid lahkuminekuid tõsiselt võtta, sest järgmisel päeval on tavaliselt asjad jälle korras. See tähendab muidugi, et asjad pole korras, aga nad on ikkagi koos, elavad koos, kuigi meest pole kunagi kodus, istub garaažis, selline tüüpiline abielu vist. Minul kõrvus viliseb ja abikaasat pole. Isegi sellist, kes kunagi kodus poleks, või kellega saaks kümme korda lahku minna. Ma tahaksin elus hästi palju abielluda. Ja tahaksin iga kord võtta uue nime ja avaldada selle nimega ühe raamatu, mida keegi ei loeks. Seda isegi ei trükitaks. Samas võiks eesnime ka ära vahetada. Sõbrad arvaks, et mul on jälle uus pseudonüüm. Kümme korda lahku minna, kümme korda abielluda. Sõitsime edasi, muusika mängis vaikselt, sõbranna värises. Ütlesin, et läheme minu poole, võtame veini. Sõitsime mööda tühja Tartut, kojamehed töötasid häälekalt ja pühkisid ära lõputut vett, mis taevast alla kallas. Peatasin auto viiekordse paneelika ees, kus asus mu kodu, olin nüüd juba mõnda aega seal elanud, kena kant, rattaparkla, kesklinnale päris lähedal, saab kümne minutiga raamatukogusse kõndida, sealt laenatud raamatud ära kaotada, ja siis hullumeelset viivist maksta. Korteris valitses korralik kaos, aga see-eest olid naabrid vaiksed. See oli küll midagi uut. Ma ei julgenud seal korteris enam elada, sest sinna olid kolinud uued naabrid, kes armastasid valjult muusikat kuulata. Tõenäoliselt polnud see isegi vali, vaid mul on hüperakuusia, ülitundlikkus helide suhtes, juba väikesest peale, sain just hiljuti arsti käest teada, arst ütles visiidi ajal „fuuuuuck“ ja see oli minu meelest väga ilus, et ta nii ütles. Elus tuleb leida ilusaid asju. Tõstsin diivanilt asjad natukene eemale, seal olid puhtad sokid ja teksad ja raamatud, mingisugune positiivse psühholoogia raamat ja üks vanaema antud Salvesti püreesupp, vanaemale meeldib Salvesti poest kogu aeg odavalt asju osta. Küsisin sõbrannalt, et kas ta suppi ei taha, ta ei tahtnud, istus diivanile, sellese väikesesse auku, mis ma talle sinna tekitasin. Mina istusin voodile ja hakkasin sööma pähkleid, mida ma laua pealt leidsin. Seal istudes hakkas päris palav, mul oli jope seljas, suur paks sall kaela ümber ja saapad jalas, neid ma ära ei võtnud. Sõbranna kirjutas midagi telefonis, kogus informatsiooni oma tulevase eksabikaasa asukoha kohta. Ta oli väga ilus, kenad peenikesed sõrmed ja pikad küüned, selline femme fatale, mina sõin vasaku käega pähkleid ja paremat hoidsin kaelal, surusin seda vastu veeni, nii et veri jäi seisma. Korraks oli ühes kõrvas vaikus, aga kui sõrme tõstsin, hakkas jälle kohisema. Niimoodi sõbrannaga oli päris tore, ei pidanud üksi olema. Kui ma olin noorem, siis ma tahtsin kogu aeg üksi olla, ma ei tea, miks, võib-olla mulle meeldis mingisugust kontrolli omada, olin ebakindel. Või siis just vastupidi olin oma üksinduses tugev, teised vajasid seltsi, mina mitte. Seda ma ei tea, kas tugevus on oskus olla üksi või on tugevus oskus olla kellegagi koos. Ja kas sel on lõpuks mingit vahet. Sõbranna läheb lahku ja siis jälle kokku tagasi. Kardab, et mis siis saab, kui nad lahutavad. Ma pean tunnistama, et mulle natukene meeldivad sellised düsfunktsionaalsed suhted. Minul selliseid pole olnud, seda on põnev kõrvalt vaadata, kuigi ilmselt pole seal sees hea olla. Usun, et nad lõpuks lahutavad küll. Kes seda teab, et kuna. Ja äkki mina ka abiellun ja lahutan kunagi. Kas see poleks mitte põnev ajaviide. Tundub huvitavam kui pähklite söömine. Kuigi eks abielus tuleb ka seda ette. Või siis ma jälle idealiseerin. Mul on kleit juba olemas.
Ly Rebase (28): „Ma olen tänulik.“
