Seespool
Kõige valusam olemise seisund on tuleviku mäletamine.
Søren Kierkegaard
mu sündimata laste sõrmed on linnurohu õied
ka neil on hääl: inimkeelt matkiva lüürasaba hääl
ja kerjusnaise maigutav suu
mis avanes ja sulgus
hääletult
Tammsaare pargis
ja silmad on: langevad metsvindid
ja ka nemad on kirjutatud tiibade arheoloogiasse
ja keha on: pühaku pilt võõra aknalaual
millest alailma möödun
Magasini tänaval
julgemata peatuda julgemata mäletada
mu sündimata laste ripsmete šifooni
laps sa ei võrsu – ei kehas suus tüves
üksnes tumedad seeneväädid kihelevad mu koore all
laps sind ei uputata iialgi sohu
ent su vari voolab mu veres
oled vist sirelioks
mille sängi tõin
millega rääkisin hilisel tunnil –
mis järgmisel hommikul sinisel padjal
oli närtsinud
ja tuba oli hämar
nagu kätega kaevatud haud
Blandina
täna on metskitsi rohkem kui hämarat põldu
kas tõesti valgus naaseb
valusalt kerge nagu haige tütar
kas ta tõesti naaseb
valusalt kerge
nagu lahtiste juustega uppuv naine
kas tõesti on hääl veri ja voolab
ehkki tütar settib
jääjärve põhja
sookuresuline taevas ei huilga
see olen mina kes peab huilgama
maailm nõuab mu ohverdust
meenutades Blandinat – orjatari
vankumatu ka peale pikka piinamist
kurnatud piinajad tirisid ta amfiteatrisse
sidusid posti külge
ja lasid metsloomad lahti –
kuid loomad ei puudutanud teda
ja meenutades vene printsessi
kes visati vangikongi
rottidele eineks
kes karjus päevi ja päevi
kuni saabus vaikus
kuni kambriuks avati
ja printsessist oli järel
vaid ta pikad tumedad juuksed –
Blandina mu haav kasvab haavapuuks
kuid ma ei värise vaid huilgan
hämaral põllul
kus metskits haugub vastuseks
Kitsena
kitsena ekslen kasekoore
ja ohaka tühimike vahel
peatun kangestunud mullal
vaata valgus
uinub metsmaasikatena
lindude härma
*
põld on näljast udune
ja kased puhtad nagu koljud
nägin kuidas nälg tõusis ka
hangunud vennast
jäise kuuna
peatus ta jäätunud ripsmete kohal
*
unes oli vend järvesopp
jõin teda
kõrkjate vahel
ärgates haukus ta mu sees
*
linnuparve möödudes
kappasin põlluni
nuusutasin sulgi ja juurikaid
korraga lõid linnud loitma
kirjutasin sellest vennale
kase koljule
*
lumi ja sookurg
saabuvad koos
lehed varjavad uuesti
tammepuu oksi
harulised nagu isa sarved
veeõitsengu kihtide vahel
kumiseb kitsekujuline koelmu
Ojaäärne saladus
vaher on kärntõbe vältinud
……….sädelev rebasesaba
……………….lehed langevad nii vilkalt
…………………………..sõjapõllul kasvab veri takjaks
ojaäärses talus roomab
……….põldmarjaväät läbi akna
………………perealbumist on saanud herbaarium
…………………………..toonekurepesas võrsunud naat
padrunid on üles nopitud
………………miinid kaminast välja kraabitud
kas kuuled oja rahulikku vulinat –
……….sõja ajal sai mõnest lapsest
………………hatune nukk jõekõdus
……….hundi verine sülg vahutas mõne ema suus
nagu oja vahutab
………………rahulikult ja hämaralt
väikeste käte varjud liiguvad mu näol –
……….kuid mu kohal kõlgub vaid mädanenud vili
……………..kaunitega ühel oksal
ja oja vuliseb
…………….vuliseb kui lapse ehe naer
Laul
keha on heli mida veri laulab
……………..ja öösel keegi laulab
öösel keegi kumab
nagu valge luustik mustas toonekures:
see on tema kes naerab sest teab
kellega armatseb
…………….kui pommitatakse küla
ehkki kasekõhnad surnud ületavad põldu
ta teab
…………….ja tunneb õhus
armastatu keele sambla hõngu
ta nahk on nii ärkvel
…………….et jala külge takerdunud roosiväädist
…….saab okastraat
*
me ei tea kas ta juustest sai veri või lõõm
teame vaid et kehast sai aiamaa
ta põlenud võilillejuured lõhnasid
kui taimetee
……………ja nii tulid sõdurid
………………………mitte toonekured
ja muljusid enda sõrgadega roosivääte
ja jõid teed
……………jõid teda
