Arvustus

Õigus tühjusele

Mikael Raihhelgauz 6.03.2019

Tõnis Vilu
„Libavere”
Häämaa, 2018

 

Kui nullindate alguses konkureeris proosakirjanik Kaur Kender režissöör Quentin Tarantinoga, siis praegusaegse luuletaja suurim rivaal on ilmselt räppar Kanye West. Vahel võib küll märgata mõnd perifeerset keskkoolinoort, kes istub moodsas kohvikus Bukowski kogumiku taga, või tublit keskealist ärimeest, kes soetab Coheni laulusõnade raamatu, kuid üldiselt on luule lugemise kombest saanud kitsa kirjandusringkonna eripära. See ei tähenda, et janu poeesia järele oleks kadunud. Räpparfilosoofide Kendrick Lamari ja Lupe Fiasco tohutu edu näitab luulerenessansi võimalikkust – ning Tõnis Vilu võtab seda tõsiselt.

Esimene, mis „Libavere” puhul silma hakkab, on luuletuste voolav rütm. Lugemisel hakkab peas kõlama mahlakate bassidega rahulik biit, sõnad jooksevad ladusalt, silbid ja hingetõmbepausid satuvad loomulikul viisil õigetele kohtadele nagu hästi produtseeritud hiphoplaulus. Värsid vahetuvad nii sujuvalt, et mingi hetk võib tulla üllatusena riimi ja veelgi rohkem fikseeritud meetrumi puudumine. Vilu on keelekasutuse kallal kõvasti vaeva näinud. „Libaveres” pole jäänud grammigi tema debüütkogu enterluule hakitusest – see on hoopis loomulik jätk dünaamilistele vahepaladele raamatust „Kink psühholoogile”. Samas ei tulene voolavus enam plahvatuslikest maania– või enesehävituslikest depressioonihoogudest, vaid sünnib efektse sõnamängu tulemusel.

Vilu ignoreerib õigekirjareegleid, ta moonutab välteid ja sõnalõppe. Ta kõnetab lugejat laisa, veidi sarkastilise intonatsiooniga: „Taivas köhhib rögisedeseds ja /​päikene paistab minu seees” (lk 47). Tihtipeale kordab ühte ja sama sõna, muudab aga kirjapilti ja manipuleerib seeläbi teksti kõlaga. Kordus annab edasi ka emotsionaalset pingestatust, eriti koosluses tegusõnade dubleerimisega: „öeldasse üeldakse ööldaske /​ett minu nahk on Libavere /​amettlik lipp on” (lk 60). Omaette sõnamänguliseks võtteks saab trükiviga: „Vanhasti oli mõttepuhtus tähtis /​kuid tõttütelda mõteluhtus on /​lihtsalt kitsarinnaline” (lk 7).

Kasimata kõnekeele transkriptsioon (nõnda = nõnna, sõpra = sõberit, justkui = jüsku) edastab kummalist murrakut. Ebamäärane võõralt kõlav aktsent rõhutab minategelase soovi saada erakuks. „Libavere” on sisuliselt kogumik autobiograafilisi visandeid, mis püüavad mõtestada autori rolli ühiskonnas ja elus üldiselt. Juba esimestel lehekülgedel räägib Vilu maailmast võõrandumisest: „Anddsin kunagi vande et /​ei astu ühtegi asja liikmeks /​et ei kuulu kuhugi ja ei ole /​ka millegi osa , Ja nüit /​olen ku nõiutud” (lk 14). Ometi pole võõrandumine täielik, luuletaja ei suuda päris erakuks hakata – ikka tahab ta „kellegi puutumist .. reakida ja vaikida” (lk 25). Pigem taotleb ta õigust tühjusele, õigust „valida vaikselt pool ja mitte omada kogu aeg mingit agendat”[1].

Siinjuures on tühjusel kahetine tähendus. Ühelt poolt tähistab see võimetust, eneseusu puudumist, hirmu selle ees, et ei vasta omaenda kuvandile. Niisugune tühjus pesitseb Libaveres, mis on justkui vastik pime pööning, kust laastava ärevuse hetkedel tervitusi saadetakse: „De Fakkto on Libavere /​minu südämes kõikseaeg. Ma ole /​eimidagist, ma põle keegi ‚ma olen /​tyhi. Amettlikult Libaveret vast /​põlegi:: [ — ] A üts moment läheb se uks lahti /​jja säält valgubb .. /​minu salajajane LIBAVERE.” (lk 22) See on laastav ja ennastsalgav jõud, mis on ka kogumiku keskne probleem.

Paraku kukub sellest tühjusest otsesõnu rääkimine läbi. Klišeelik heietus „ma ole tyhi, ma ole pryki”, mis kordub eri sõnastuses üsna paljudes luuletustes, ei lisa võimsale ja müstilisele Libavere kujundile midagi juurde. Pimedus, mida luuletaja endaga kaasas kannab, on usutav ja tekitab uudishimu. Deklaratiivne enesealandus jätab aga ebaloomuliku mulje. Ühelt poolt kuulutatakse end prügiks, teiselt poolt peetakse enda luuletusi lugejale piisavalt huvitavaks, et neid raamatus avaldada.

Hoopis sisukamaks muutub jutt negatiivsest tühjusest luuletuses „Huvitav kuida mu psihhologne harakter”, milles seda vastandatakse n-​ö heale tühjusele, mida autor ei karda, vaid soovib saavutada: „raudpoltt inmesed mõtleva et ma ole /​mingi mõttetu udujuttu-​mees [ — ] /​ma ole tyhi prüki , mittekeegi. /​Ma tahagi olla jüst udu ise ja et mu /​karahterri süda oless nigu Fuji mäggi /​selle udu seees.” (lk 50) Tühjusest saab relv enese upsakuse ja kiusajate rünnakutega võitlemiseks: „Enese tühjaks mõtelmine on /​ühe umaetteollija /​eneskaitse::: /​1.ei lähhe ennast täis /​2. ei lööö kusi pähhe /​3 ja keegist en saa enämb /​sind alandada sest sa olegi /​juba tyhi.” (lk 62). Just sellisest võimest oma nõrkused pea peale pöörata paistab läbi autori sisemine jõud, tema võime seista erakliku individualismi eest maailmas, kus „on aeg valida pool ja ilma valimata ei saa enam läbi”[2].

See hoiak määrab ära autori eetilise positsiooni. Ta väldib näpuga näitamist, hoidub lahmivast ideoloogiast, koguni mõttekaaslasi küüniliselt vastastega võrreldes: „Head mõtsakaitsjad põle nivõrd kaitsjjad /​ku proffesionalsed majandajajad, lhtsalt /​teismoodu ku metsaärikkad, a nad on /​peris sarnased ka ikkagist – sama ala..” (lk 39) Nendele eelistatakse passiivset heatahtlikkust, unelmaid ilusast maailmast, kus kedagi ei kiusata taga ja kõigil on piisavalt süüa; unelmaid, mis ometi millekski ei kohusta. Autor ei püüa end välja vabandada. „Pass ei kõlba süüa, sa piad olema /​midagist veel” (lk 35) – ta mõistab, mida talt oodatakse, ja julgeb seda ignoreerida. Tõsist vastupanu osutab Vilu üksnes „lõugavatele lõusstadele” (lk 36), kes püüavad kõike ümbritsevat oma halli keskpärasuse alla suruda.

Emotsioonid lähevad refleksioonist kaugemale ja ajendavad tegudele ka narratiivsetes tekstides. „Libaveres” demonstreerib Vilu meisterlikku oskust anda paari värsireaga edasi keerulist lugu. „Masu aegu jõime isaga /​kohvkus kraani-​vett. Ta oli /​linna tulnd et ütella mule /​et „poja mul põle enam miskit anda” (lk 40) – nelja reaga antakse edasi lootuste põrumine, perekondlik draama. Järgmises luuletuses saabub sama lakooniline lahendus: „„ poja kas mul ika on /​oma nägu peas ? ” ja äkkist /​maimäletand ennam neid /​silmi-​suud-​nina.” (lk 42)

Kui Lamar – Vilu suuresti inspireerinud artist – läks räpiga luuleliseks, siis Tõnis Vilu läks luulega räpiliseks. Ta on suutnud luua erakordselt hea flow’ga konkurentsivõimelise poeesia, mida ei ole igav lugeda„Libavere” tegelane on eneseteadlik, tunneb oma tugevusi ja nõrkusi, vahel langeb enesepõlastusse, harvem naudib eraklikku üleolekut. Autor mõistab, et ei sobi oma passiivse individualismiga tänapäeva maailma; kahtleb, kas suudab midagi teistele pakkuda; leiab aga ometi jõudu teekonna jätkamiseks. Ta on kahtlemata kummaline kangelane, aga see-​eest läbinägelik ja sügavustesse süüviv. Vilu luule vajab veel lihvimist – hüperboolsete avaldustega tasub ettevaatlikum olla ja kujundlikud seigad võiksid olla põnevamad, et õigustada niivõrd mastaapset hinge lahkamist. Kuid tal on kõik šansid saada kirjanikuks, kes toob luulekogud kultuurseima kvantiili raamaturiiulitele tagasi.

 

[1] Vt http://​www​.sirp​.ee/​s​1​-​a​r​t​i​k​l​i​d​/​c​7​-​k​i​r​j​a​n​d​u​s​/​t​u​h​i​/.
[2] Vt http://​www​.sirp​.ee/​s​1​-​a​r​t​i​k​l​i​d​/​c​7​-​k​i​r​j​a​n​d​u​s​/​t​u​h​i​/.

eelmine / järgmine artikkel