2007–2020
Aitasin lahendada probleeme, kuid iga kord pärast kellegi abistamist vananesin tavapärasest kiiremini. Need olid eri laadi probleemid alates haigustest ja lõpetades suhetega. Ühel hetkel avastasin, et ei oska enam aidata. Astusin peegli ette, olin surnud. Lilla ja turses, lagunemine oli juba alanud. Nahk oli paksenenud kude, mille all võis tunda vedelamat kudet. Peeglist vaatas vastu möödaniku kest. Lõhn tuletas meelde, et see kõik on päris. Tundsin hingamisteedes vere liikumist. Mind polnud füüsiliselt enam olemas, aga ometi nägin kuidagi kõike pealt! Kõik läks edasi: nägin kannatusi, püüdlusi, linna labürinti, põlenguid, vananemist, metsa, rõõmu ja armastuse virvarri. Kulgen selles sündmuste jões. Saabun kodukanti, igal pool on ootamatult palju rahvast kaootiliselt laiali ning siis kuulen trummihäält. Ärkan une sees. Teadvustan, et olen unenäos. Väljaspool unenägu on tavapärane maailm, mida mäletan, ent selles kehas olen ma uni, kuni keha kunagi lahustub. Kurbus ja igatsus rahu järele tekitab minus raevu, kuid kas minulaadne uneolevus saabki üldse midagi teha? Kulgen edasi teadmata suunas ja jõuan päikeselisse kohta. Vaikne rahulik koht. Kirikukellad tuules kõlavad aeglustatult, selles helis kulgevad ka õhtupääsukesed, esimesed nahkhiired, laste rõõmukiljed ja meie eluteed. Ma tulin siia tagasi.
*
Inspiratsioon on ainus, mis meil on, ja frustratsioon võtab kõik. Olen läbi, olen tühi, aga ometi liigub kõik edasi. Kulgen, tee peale jäävad tuttavad kohad, näen neist läbi kui röntgen. Mu kolju sees käivituvad mälestused, ühel hetkel polegi enam minevikul ja olevikul vahet. Inglihoov, Hingetänav, Valumaja. Õitsemine ja mädanemine kõrvuti. Selle vastuolu ilu on mõnus ja valus. See on meeldetuletus, et elu on habras, et rõõm väikeste asjade üle on helendav õis keset ööd. Killustunud maailmas kulgen edasi ning ainult mina ise olen see, kes tükid kokku korjab ja terviku moodustab. Minevik ei ole tingimata koorem. Olla inimene, olla eksinud, pidevalt kompida ja kulgeda kui Sisyphos. Niisiis, sellistel valusatel ja helgetel hommikutel on midagi öelda. Päevamaailm on nii ere, valgus on nii lähedal, et päike paistab hinge sisse. Natuke veel, ja me oleme kõik läbipaistvad.
*
Täna ma olin elus:
elasin koos surijaga.
Sinu kiud juba osakesteks lahustunud.
Kui sa laguned, lagunen ka mina. Veri ja maa
voolab mu käte vahel, mu rindkere ja kõikide kihtide sisse.
Ärkad minu sisse ja mina sünnin sinu sisse, taas.
Me oleme üks, ja siis, kui meid lahutatakse, igatseme.
Painaja ja päästja, kas viid mind läbi selle hetke?
Surm eelneb sünnile. Sünnin taas, vana inimesena, noorenen, kuni mind pole olemas …
*
Iga kogemuse kohta saaks kirjutada lühiloo: tühjusest, universumist, planeedi algusest, eelajaloost, ning tuua seoseid lähiajaloo ja tänapäeva elu vahel. Läheksin reisile isikliku eluloo kohtadesse, helidesse, tunnetesse, mõtetesse. Kodu algusesse. Kõik varasem laotub minu ees laiali ja see on muutuv kogum. Pole mõtet mingit kogemust lõplikult kinnistada, sest ta muutub ja õpetab. Piisab sõnadest ja maailmad avanevad: loodus, ajalugu, sugulased, sünd, isiklik lugu, elukaaslane, lapse sünd, uus ring. Tähed taevas, tuul. Heledad majad, tumeroheline loodus, varjatud loomad. Soe veri, selged mõtted, puhas hingus.
*
Tahan kujutada inimkudet,
hingekudet, ruumikudet, aega.
Liigeseid, lihaseid, taimi, õisi,
pimedust, liikumist, õudu, rõõmu. Arutelu. Pole enam tähtis,
kas minu looming on kujutis, sest ta on elu peegeldus.
Minu maal maalib nüüd mind.
*
Olen kui putukas veepinnal, ent olen tõeliselt eksinud. Eluperioodid on kui pooleliolevad raamatud. Tahan selles kõiges lahustuda, aga samas leida tugipunkti. Soov täitub ja upun enda sisse. Kaon. Mind pole enam olemas. Kitsad koridorid. Puust labürint. Kõik oksakohad on kui galaktika kettad eri nurga alt. Kulgen läbi selle ruumi metsa poole, segadus ei hääbu. Kriuksumine. Rändan õhtukumas kuusikusse. Alguses autoga, kus raadiost tuleb müra, edasi jala. Peas on peatumatu mõttevool, müra, tunnete ja mõtete põrkumine nagu elekter. Jõuan järve äärde. Järves on putukate parv. Olen kui putukas veepinnal, ent tõeliselt eksinud. Eluperioodid on kui pooleliolevad raamatud. Tahan selles kõiges lahustuda …
*
Lahustudes varjunditega, lahustudes öövalgusega, rõõmustajad tumedas.
Pöörates end ümber, hirmu suunas, valu poole,
nähes elueitust, kurbust – rõõmustajad tumedas.
Helendades ja käest kinni hoides
valupõllu ees, samm edasi valu sisse, endiselt hingates, rõõmustajad tumedas.
*
Ronitaimed, kitsed, koopad, ürgruum. Saar ookeanis, Haanja, Córdoba, Kolgata, Gulfoss. Kõik teised kohad, tuttavad ja võõrad. Tuul kannab kaljustiku varjud taevalõuendile. Valgusõied öötaevas on kui rõõmustajad tumedas. Enne ööd on nad kui lendlevad eosed kohas, mis on üle valatud ürgse valgusega. Kajade vahel vastamata küsimused, lõpetamata mõtted, maalimata hetked. Enne kui tuul uuristab minu sisse käigud, avan oma elu peatükkideks ja kriipsutan kõik läbi, sest kõik on kui vesi. Elufresko ees olen kõigest hetk. Taevakõrb on kui mälu, lõputu, täis detaile. Puud on kui jõed taeva poole. Taevas päästab nöörid valla, need on kui vihmajooned taeva ja maa vahel. Majade, käikude, tubade ja ajastute vahel on varjud. Valguselained värelevad. Maa keerleb edasi, põlvkonnad vahetuvad. Vari on valguse osa. Valgus langeb samm-sammult läbi kõikide kihtide rakkudesse. Tahan enne nostalgiat koguda kokku eluepisoodid ja lasta neil voolata. Hingata sisse nende lõhna ja kulgeda koos nendega mööda tuttavaid kohti, kuid praegu veel ilma nostalgiata. Armastada esimest korda kive, nägusid, putukaid, käsi, heli. Mängida põõsas pulmi, enne kui mesilased kohale jõuavad, enne kui õhtukuma ja jahe taevas lähemale tulevad. Koguda kokku eluepisoodid ja lasta neil voolata, hingata nende hingestatud ilmet ja kulgeda koos nendega uute poole.
*
Me oleme läbipaistvad ja mälestus on kehaosa.
Emad ja isad, keda ei olnud,
lapsed, kes ei hinganud,
metsad, mis ei kasvanud,
mered, kus vett ei olnud,
mitte kõrvalmaailmas ja mitte kujutluses,
vaid katsutavas aegruumis sünnivad, võimalikkuses, korduvalt,
kõik valmis elama.
Kohtumised on kui heliread,
luues eba- ja kooskõla.
Läbides mäluruumid,
me kulgeme ja elu hingab meist läbi.
Hirmu hing on rõõmu hing.
Helluse nägu on viha nägu.
Elu jaatus, elu eitus
ja kõik, mis on vahepeal,
hinguses.
*
Järjekordne magamata öö. Väsinud. Hommik on vallutanud maailma. Ma olen roiskunud olend, kes igatseb värsket olekut, aga selleks peab magama. Tean, et ärgates on keha ja vaim veelgi räsitumad ning ümbritsev maailm on millegipärast teravam, valusam, kurvem, eufoorilisem. Nendel eredatel, helgetel, kuid haigetel hommikutel on midagi öelda.
Esiteks on see magamata öö. Võib-olla peaksin lihtsalt välja magama?
Teiseks ei saagi pikalt päikse käes olla. See on ju kiirgus. Ka minu mõtted on kui kiirgus, ei saa liiga kaua nende käes olla.
Kolmandaks, kõik, kes tormavad, ei jõua endani. Nad tormavad elust läbi, endast mööda, süvenemata.
Neljandaks, tahakski mitte magada, võtta vastu seda elueufooriat, paistab, et adrenaliin ja kortisool on mu vallutanud.
Viiendaks, need haiged hommikud … magama, äratus, tööpohmell. Mis edasi? Tegemata asjade nimekiri pole enam tehtav. Kellele ma elan? Hoia sõpru lähedal, see on ere valgus.
Kuues ja põhiline: empaatia on valgusallikas, ka see on kiirgus ja kuumus, samuti kui päike. Empaatiaga on maailm helgem. Pandeemiad, sõjad, nälg, vägivald, vargused. Ükskõiksus ja tuimus. Asjade kontrast on see ere valgus, ka vari on tumedam. Kas näed seda?
Seitsmendaks, ere valgus, raske fokuseerida. Üks suur udune pilt, täis valgust. Oleme varju sees, koos vastusega. Kontrast kiirabi ja pereelu vahel, kontrast loomeelu ja ühiskonnaelu vahel. See kõik on tervik. Millist vaimset ja füüsilist hinda maksan selle kõige eest?
Kaheksandaks, valgus paistab alati.
Üheksandaks, kõik koosneb osakestest, kõik on seotud. Inspiratsioon on ainus, mis meil on, ja frustratsioon võtab kõik.
*
Alustan samm-sammult, aeglaselt, abielu iseendaga. Nüüd, kui mul on mingi teekond läbitud, saan järeldada, et pean ennast armastama, ja seeläbi on maailm helgem ning mina ise vähem raevukas. Leidsin lahenduse raevu nõiaringile: peab olema empaatia mitte ainult teiste suhtes, vaid ka enda suhtes, sest meie seest algab idee ja sellele järgneb tegu. Kui juur on haige, on ka taim haige. Kui juur on terve, on ka taim terve. Kui taim on haige, võib juur ka haigeks jääda. Pean iseennast kastma veega, muidu ma ei kasva. Kui ma ei hinga, pole ka hapnikku kehas, pole toimivat vereringet. Jah, lähen kannatustega kaasa, ka vahel nii-öelda musta auku, aga mul peab olema nöör, et tagasi tulla. Muidu kaongi sinna. Niisiis, ma ei ole iseendale andnud aega nende asjade lahtimõtestamiseks ja lõpuni tunnetamiseks ning siis imestan, miks mul on raske edasi minna ja lahti lasta.
*
Sügavalt pime. Väike laik hommikukumast joonistab välja tigude kontuurid, nad liiguvad kuivanud laava peal. Ärkan. Sügavalt pime. Olen iseenda ruumis. Tõusen istukile. Väike laik hommikukumast joonistab välja askeetliku korteri kontuurid. Näen enda peegeldust kaugemal peeglis. Keha pole värske. Valgus läheb eredamaks. Ma ei lase lahti, see on minu probleem. Mängin uuesti ja uuesti läbi mälestused, alustan neid slaide aina uuesti, kuni joobun nendest, olengi nendes kohtades, olengi sinu embuses, olengi puu otsas, olengi lasteaia hoovis vihma käes, olengi ranna ääres, vanaisa õpetab mind ujuma jahedas vees, ma olengi seal.
*
Võtan lahti märkmed, foto Otto Dixi ühest maalist, jään vaatama tegelasi, kes on ülevalgustatud. Grünewaldi messia ümber on halo, see on justkui meie planeedi halo. Näen seda valgusevirvendust, kui kissitan silmi, kogu selle valguse sees näen suuri sündmusi, universumi loomist, inimkonna kannatusi. Pidevaid küsimusi selle kohta. Mis on kujutlusvõime, kui mitte üks peeglitest meie sees, mis peegeldab kõike, mis on elus? Pakin asjad kokku. Loputan näo merevees ning sõidan rattaga mööda kaljuteed päikese sisse.
*
Lähen randa. Meri, päike, askees. Kõik tingimused on täidetud, et olla õnnelik, kuid puudu on õnnetunne, on ainult mõte sellest. Keha ja hing, mõistus on nagu kaljumaastik. Ent ma tunnen, et mu sooled ja aju on täidetud mälulintidega, palju müra, palju häirivaid pilte. Mälestus moondub kujutluseks ja tagasi, lõpuks pole neil vahet. Kas see ongi mõtete ja tunnete, kõikide aju- ja kehaosade abielu?
*
Oleme rannas, paks roheline jää ulatub kaugele, sinna, kus on esimesed lained. Vanaisaga koos. Ta haarab mu käest ja siis hingest kinni, et ma ei vajuks läbi jää, ja ristib mind vees, kalju varjus, kajade ja külma veelina peal. Aastaid enne, aastaid hiljem, aegruumis lähen üle nõgesepõllu tema poole. Kõrvetavad mälestused loksuvad minus valujärvena, ideede kogum säriseb närvikoena kui puuladvik, hingamise asemel on nüüd muusika ja ta tuksub minus, aga mina murdun, lasen valgusel sisse imbuda. Kaugenenuna enda kujutisest kukun kui laps, kui puu, mis välgu saatel murule langeb. Kukun kui eakas, aga tõusen lapsena. Kui keegi kuskil sureb, siis kuskil mujal keegi sünnib. Vari langeb vestlejate peale: sina ja mina elame nagunii edasi hoolimata meie hävingust. Kõik eluosad moodustavad terviku. Meie olemegi valgusehetk.
