romaanikatkendid
prantsuse keelest Anna Linda Tomp
Uks avanes segamini stuudiokorterisse, mille ühes otsas oli spartalik köök, nii kitsas, et sinna oleks vaevu toolgi ära mahtunud. Tee tegemiseks olid vahendid olemas, aga muna praadimisega oleks juba keerulisem lugu olnud. „Siin ma kirjutan,“ kuulutas ta pidulikult. Ja tõepoolest, külmkapi ja kraanikausi vahele surutud tibatillukest lauda täitis virn valgeid pabereid ja kirjutusmasin. Tuba lõhnas viiruki ja tolmu järele. Läbi akna tuppa pugenud valguskiir osutas miniatuursele pronksbudale, mis oli asetatud puuduva jalaga postamendile, mida toestas raamatukuhil. Ülespoole suunatud londiga hale elevandike, nähtavasti meene India-reisilt, oli eksinud väikese Pärsia vaiba kõrvale parketile. Põrandal vedeles veel paar Tuneesia susse, raamatud, veel raamatuid, kümneid raamatuhunnikuid – eri värvi, kõrguses, paksuses, suuruses… G pakkus mulle istet. Ainus koht selles toas, kuhu mahtus kahekesi istuma, oli voodi.
Istusin nagu kivikuju, jalad põrandale naelutatud, peopesad kokkusurutud põlvedel, sirge seljaga, otsides pilguga midagi, mis võiks minu sealviibimist seletada. Vahepeal hakkas mu süda veelgi kiiremini peksma, kui just aeg ise ei olnud tempot vahetanud. Oleksin vabalt võinud ka püsti tõusta ja ära minna. Ma ei kartnud G-d. Ta ei oleks mitte mingil juhul sundinud mind vastu tahtmist jääma, selles olin ma kindel. Aimasin, et kohe hakkab midagi juhtuma, ent sellele vaatamata ei tõusnud ma püsti ega öelnud sõnagi. G liikus nagu unenäos, ma ei näinud teda lähenemas, kuid ometi oli ta järsku sealsamas, istus minu lähedal, käsi ümber mu värisevate õlgade.
Tol esimesel tema juures veedetud pärastlõunal näitas G minu vastu üles harukordset õrnust. Ta suudles mind pikalt, silitas mu õlgu ning libistas käe mulle kampsuni alla, palumata kordagi, et ma selle seljast võtaks, ehkki lõpuks tegin seda siiski. Nagu kaks häbelikku teismelist auto tagaistmel kurameerimas. Olin loid, ent kangestunud, võimetu tegema väikseimatki liigutust, ilmutama pisimatki julguseraasu. Keskendusin tema huultele, tema suule, hoides sõrmeotsi ta näol, mis minu kohale kummardus. Aeg venis pikaks, koduteele asusin õhetavi põsi, huuled ja süda enneolematust rõõmust hõõgumas.
[—]
G ahmis mu keha iga kord nagu näljane, pärast aga olime kahekesi tema stuudiokorteris, sügavas rahus, ümberringi peadpööritavad raamatuvirnad, ja tema äiutas mind oma käte vahel nagu rinnalast, sõrmed minu sasitud juustes, kutsus mind „kalliks lapseks“ või „kauniks koolitüdrukuks“, ning vestis mulle vaikselt noorte tüdrukute ja küpses eas meeste vahel sündinud tavatute armastuslugude pikka ajalugu.
Nüüd oli mul eraõpetaja, kes oli täielikult pühendunud minu harimisele. Tema silmaring oli muljetavaldav ja see kasvatas veelgi minu imetlust tema vastu, ehkki teadmised, mida ma pärast koolipäeva lõppu omandasin, olid alati teatava kallakuga.
„Kas teadsid, antiikajal mitte ainult ei soositud, et täiskasvanud noortele seksuaalset väljaõpet pakkusid, vaid seda peeti koguni auasjaks? Oled kuulnud, et 19. sajandil oli väike Virginia ainult kolmteist, kui Edgar Allan Poe temaga abiellus? Kui ma mõtlen kõigile vooruslikele lapsevanematele, kes loevad lastele õhtujutuks „Alice’it Imedemaal“, teadmata kõige vähematki Lewis Carrollist, tahaks ma kõva häälega naerma hakata. Kirgliku fotograafiahuvilisena pildistas ta kompulsiivselt väikesi tüdrukuid, sealhulgas ka päris Alice’it, oma elu armastust, kes andis inspiratsiooni tema meistriteose peategelase loomiseks. Oled sa neid pilte näinud?“
Riiulil kesksele kohale paigutatud fotoalbumist näitas ta mulle erootilisi pilte, mida Irina Ionesco tegi oma tütrest, kui too oli vaid kaheksane – jalad harkis, ainsaks kehakatteks üle reite tõmmatud mustad sukad, piltilus nukunägu mingitud nagu prostituudil. (Selle jättis ta rääkimata, et Eva ema kaotas hooldusõiguse ja tüdruk jäi kolmeteistkümneselt lastekaitse hooleks.)
Ühel teisel korral sarjas ta neid va ameeriklasi, kes oma sügavas seksuaalses frustratsioonis vaest Roman Polanskit taga kiusasid ega lasknud tal filme teha.
„Täielikud puritaanid, kes kõik ühte patta panevad. See plika, kes väidab, et teda vägistati, laseb end kadedate jutust mõjutada. Ta oli ilmselgelt ise nõus. Ja mis sa arvad, et David Hamiltoni modellid ronisid ilma igasugu tagamõtteta kaamerasilma ette? Ainult lihtsameelne jääks seda uskuma…“
Sellel litaanial ei olnud lõppu. Kõik need kõnekad näited mõjusid vägagi veenvalt. Neljateistaastasel tüdrukul on õigus ja vabadus armastada keda tahes. See õppetund sai mulle hästi selgeks. Kuid mis kõige tähtsam – minust oli saanud muusa.
*
Emale ei olnud olukord esialgu sugugi meeltmööda. Esimesest hämmastusest ja šokist üle saanud, arutas ta asja sõpradega ja küsis siit-sealt nõu. Nähtavasti ei teinud lugu mitte kellelegi erilist muret. Aegamööda andis ta oma põikpäisele tütrele järele ja leppis olukorraga. Võib-olla pidas ta mind tugevamaks ja küpsemaks, kui ma tegelikult olin. Võib-olla oli ta liiga üksi, et reageerida teisiti. Võib-olla vajanuks ka tema enda kõrvale meest, oma tütrele isa, kes astuks vastu sellele anomaaliale, sellele hälbele, sellele… asjale. Kedagi, kes võtaks ohjad enda kätte.
Abiks oleks olnud ka see, kui kultuuriline kontekst ja ajastu ei oleks pakkunud nii soodsat pinnast.
Kümme aastat enne kui ma G-ga kohtusin, millalgi seitsmekümnendate aastate lõpus, asusid nimelt paljud ajalehed ja vasakpoolsete vaadetega intellektuaalid kaitsma täiskasvanuid, kes olid olnud „taunitavates“ suhetes teismelistega. 1977. aastal trükiti Le Monde’is avalik kiri pealkirjaga „Ühe kohtuprotsessi asjus“, mis väljendas poolehoidu alaealiste ja täiskasvanute vaheliste seksuaalsuhete dekriminaliseerimisele ning millele kirjutasid alla ja avaldasid toetust mitmed väljapaistvad mõtlejad, psühhoanalüütikud ja nimekad filosoofid, oma hiilguse tippu jõudnud kirjanikud, enamik neist vasakpoolsed. Allakirjutanute seas olid muuhulgas Roland Barthes, Gilles Deleuze, Simone de Beauvoir, Jean-Paul Sartre, André Glucksmann ja Louis Aragon. Tekstiga reageeriti kolme mehe kinnipidamisele, kes ootasid kohtumõistmist kolmeteist- ja neljateistaastaste alaealistega seksuaalvahekorda astumise ja selle pildistamise eest.
„Nii pikk eelvangistus, et saada selgust lihtsas „kõlblusjuhtumis“, kus lapsed ei kannatanud vähimagi vägivalla all, vaid vastupidi, kinnitasid kohtunikule, et nad olid ise nõus (ehkki kehtiva õiguse kohaselt puudub neil õigus nõusoleku andmiseks), näib meile skandaalne,“ võis kirjast muuhulgast lugeda.
Petitsioonile on alla kirjutanud ka GM. Alles 2013. aastal avaldas ta, et tema oli kirja algataja (ja koguni koostaja) ning pidi allkirjade kogumisel leppima vaid üksikute eitavate vastustega (neist märkimisväärsemad olid Marguerite Duras, Hélène Cixous ja… Michel Foucault, kes oli ju ometi varmas rõhumise kõikvõimalikke vorme hukka mõistma). Samal aastal ilmus Le Monde’is teinegi petitsioon pealkirjaga „Üleskutse karistusseadustiku läbivaatamiseks seoses alaealiste ja täiskasvanute vaheliste suhetega“ ning too kogus veelgi enam toetust (eelmistele nimedele lisandusid ka Françoise Dolto, Louis Althusser, Jacques Derrida, kui nimetada vaid mõned, ent kokku pani avalikule kirjale käe alla kaheksakümmend vaimuinimest, kes kuulusid vaieldamatult oma aja silmapaistvaimate hulka). 1979. aastal avaldati ajalehes Libération petitsioon Gérard R-i toetuseks, keda süüdistati kooselus kuue- kuni kaheteistaastaste tüdrukutega, ning seegi sai mitmete tähtsate kirjandustegelaste toetuse osaliseks.
Kolmkümmend aastat hiljem asusid kõik ajalehed, mis soostusid niisugustele enam kui küsitavatele seisukohtadele kõlapinda andma, üksteise järel patukahetsuse teele. „Väljaanne ei ole muud kui oma ajastu peegeldus,“ kuulutasid nad.
Miks kaitsesid kõik need vasakpoolsed mõtlejad tulihingeliselt seisukohti, mis tänaseks tunduvad jahmatavad? Sealhulgas karistusseadustiku alaealiste ja täiskasvanute vahelisi seksuaalsuhteid puudutavate sätete leevendamist ja seksuaalse enesemääramise vanusepiiri kaotamist?
Sel põhjusel, et seitsmekümnendatel peeti kõlblusruumi avardamise ja seksuaalrevolutsiooni nimel vajalikuks seista igaühe õiguse eest oma kehaga vabalt ringi käia. Seega nähti alaealiste seksuaalsuse pärssimist ühiskondliku rõhumisena ning seksuaalsuse surumist ühe vanusegrupi piiridesse tõlgendati kui üht segregatsiooni vormi. Võitlus ihade vangistamise ja mis tahes rõhumiste vastu kuulus ajastu vaimu juurde ega pannud kedagi kulmu kergitama, kui ehk mõni puritaan ja tagurlik kohtumõistja välja arvata.
Vääritimõistmine ja pimestatus, mille eest peaaegu kõik neile petitsioonidele allakirjutanud on hiljem vabandust palunud.
