Läksime tol soojal septembriõhtul õue. Aeg polnud veel liiga hiline, kuid valgus oli juba kadunud ja maailm kõlkus pimeduse veerel. Suvel oli sel ajal veel hele ja erk, siis sättisime end alles metsajärve ujuma. Nüüd aga: pimedus. Ent see pimedus oli sooja maiguga. Põllu taga metsa ääres paistab igal õhtul üks kollane tuluke, seal elab jässakas karedahäälne naabrimees, kes oskab traktorite keeles tervendamissõnu lausuda. Hea on seda tema tulukest igal aastaajal vaadata. See on märk elust, sellest, et ka pimeduse saabudes hingab ja toimetab ikka kuskil keegi. Lükkab seal kaugel eemal kollase tulukese valguses eeskoja ukse lahti, paneb kalossid jalaga ja astub õue. Süütab suitsu ja asetab koertele süüa. Vaatab, kuidas paistavad täna õhtul Suur Vanker ja Linnutee. Meenutab midagi, kahetseb midagi, unistab millestki. Läheb siis tuppa tagasi, sulgeb enda järel ukse ja jätab koerad õue metsa poole vahtima. Aga tuluke põleb edasi, läbi öö hommikusse. Nii kaua, kuni see põleb, pole keegi päris üksi.
Kõndisime Vana Maja õue eest läbi. Õhtune vaikne palverännak: mees, naine, laps, koer ja kass. Koer traavis ees, ainult valge saba pimeduses helendamas. Kass hiilis järele, tehes kibuvitsahekis tasaseid samme, kuuldes kõike ja nähes kõike. Tammetõrud põksatasid vastu vana talumaja katust, lubamata maja tühjaks jäänud tubadel lõplikult uinuda. Mäeveerul sirutuvatelt vahtrapuudelt langes esimese sügispeatüki jagu lehti, krõbisedes aegluubis ja tasakesi, nagu hiiliks keegi mööda nõlva allapoole ja tahaks hiliseid kõndijaid endaga üles mäe otsa suurele kiigele kiikuma meelitada. Arutasime, et neid helisid ei tohi üksipäini ja liiga kauaks kuulama jääda, muidu keegi hiilibki ligi ja võtab sind endaga kaasa kiikuma. Nii et sa ise arugi ei saa.
Miski ajas koerad eemal haukuma. Mets kajas vastu ja helid liikusid läbi küla, kõige põhjapoolsemast majast metsani, selle taha, sinna, kus asub küla viimane maja. Paus, vaikus. Ja siis tagurpidi tagasi – haugatus, siis järgmine, sinna vahele mõni lühike ulg ning kaanon jätkus. Koerad olid ärevil, kikitasid kõrvu ja nuhutasid õhku – keegi oli täna liikvele läinud. Erakordselt soe ja mahe septembriõhtu oli kutsunud siia tagasi kellegi, kes oli siit varasuvel lahkunud. Aga tal oli tee ikka veel meeles, läbi laante saab siia külla tulla kavalalt lõigates. Peab ainult tuuli tundma. Ja tulla tahtma.
Me uskusime alati, et ta tuleb tagasi. Salamisi isegi lootsime ja soovisime seda, vähemalt mingi osa meist. Natuke ootasime ja samas natuke kartsime, just nii, nagu ootad ärevusega seda, mida uus eluaasta toob. Ootad, sest loodad kogeda midagi, mis vere värske hooga soontes käima lükkaks. Ja samas pelgad. Seda, mis võib saabuda. Sest inimilma haprus paneb sind kartma kaotusi ja hüvastijätte.
Olime teda kevadel ja suvehakul tasapisi tundma õppinud, tema uljust ja hulljulgust, tema mõrkjat lõhna ja käigumustreid. Kui ühel vihmasel aprilli varahommikul õue minnes nägime mesitarude tükke üle muru laiali pillutuna nagu hüljatud mänguklotse, unised ja hädas mesilased jõuetult selle laastamistöö kohal itkemas, tundsime esimese hooga imestust. Seejärel uskmatust. Vihaga segunenud kurbust. Korjasime tookord koduta jäänud mesilinnud kokku, lappisime kaks taru, läksime jälgi mööda kraavini ja tõime sealt ära veel mõned lõhutud kärjeraamid. Kui ta siis mõne nädala pärast uuesti tuli, ei sündinud sellest aga mitte raev, vaid uudishimu. Jälgisime teda mitu ööd, kuulasime, haistsime ja isegi kõnetasime teda, sest niivõrd unenäolised olid kõik need tema käimised. Sellised unenäod ei loo viha, ei. See on midagi muud, hoopis muud. Passisime noil kevadöil õues majaseina ääres, koera olime muidugi tuppa jätnud, tema kissitas akna juures silmi, märg nina vastu klaasi, ja oli pingul nagu väike sakiline viskevalmis kivi. Õues olid just kohale jõudnud esimesed tõeliste südakevadiste lõhnade ja häältega ööd. Peletasime pinisevaid sääski ja kuulasime suurte pehmete käppade samme üle põllu lähenemas. Tookord muutus meis midagi ja midagi muutus ka selles öises hiilijas. Tarud olid siis juba karjusega piiratud, nende kallal ta enam maiustada ei saanud, aga ta käis ikka edasi. Ennast näitamas või meid vaatamas – ei teagi. Tiirutas õue äärealadel, peatus hämara männiku varjus ja tegi vahepeal kiiremaid jooksusamme ümber kompostihunniku. See oli mingi piiripealne põnev mäng, mida me seal koos mängisime, mõlemad varjus, kuid ometi tajusime teineteist niivõrd erksalt. Ühel varasuvisel õhtul tuli ta aga viimast korda. Kuhu ta seejärel kadus, me ei teadnud. Kuulsime hiljem, et talle kuulutati jaht, sest tema uljus sattuda inimeste lähedusse oli aina kasvanud. Uskusime ja lootsime siis, et ta läks minema, kaugele ära. Et ta tajus ohtu ja lahkus. Suvi lippas mööda ja kevadised karuööd jäid õhku rippuma nagu ammu nähtud vana film. Ja ometi, ometi me teadsime, et veel enne talve ta naaseb. Mis kujul ja kunas täpselt, seda mitte. Aga teadmine, et ta siia tagasi tuleb, tuksus meil veres.
Sel soojal septembriõhtul virgus see teadmine elule nagu karastusvannist tulnud noatera. Praegu oli ta veel kaugel, tal läheb siiajõudmisega aega. Ees on kraavid ja ülesküntud põllumaa, siis noor kasetukk ja õrna heinaga aas, mille servas magab sookurepere. See teekond võtab aega, õhtu jõuab enne öisemaks muutuda. Me ei kiirendanud sammu, vaid jalutasime rahulikult läbi hämara soojuse vana lauda tagumises sopis asuva puutöökojani. Selleks olime ju tulnudki, et võtta siit paar asja ja lihtsalt kulgeda, vaadata kuud ja rääkida tasasel häälel neid jutte, mis just sellistel õhtutel rääkimist vajavad. Aga õue astudes ei või kunagi teada, kuidas su esialgne teekond lõpuks käänata võib. Keda sa kohtad või kunas tagasi jõuad. Külateed ja -lood on kummalised. Aimdus, et täna on üks neist eluhetkist, mille ma kirjutan vihikusse ja peidan vana riidekirstu põhja, oli saabunud esimese sõõmuga selle õhtu hingusest, mida me õues sisse hingasime – midagi oli tänane tulija endast siia varasematest kordadest maha jätnud, meisse istutanud, pannud meid enese saabumist ära tundma. Aga puutöökojas oli vaja ära käia. Teekond oli alles alanud, see oli pooleli. Oli vaja aina kasvavat hämarust natuke narritada ja vastata tänaõhtusele tulijale samasuguse uljusega, millega tema ise ühel kevadööl oli siia tuisanud. Kui ta otsustas täna tagasi tulla, siis nii olgugi. Ei kiirusta tema ega kiirusta ka meie. Igaühel on oma kulg ja toimetused. Kõik saabub omal ajal.
Puutöökojas oli jahe, maakivisein polnud jõudnud sügispäeva päikest endasse talletada. Heleda lambivalguse süttides sirises üks aknast sisse sattunud tiigilendlane meie peale pahaselt ja liugles lahtisest uksest pimedusse. Põrandal vedelevad puulaastud takerdusid mulle seelikusabasse ning laps korjas neid enda pihku nagu kergeid ja kangeid krussis taimi. Peitel sai teritatud. Ja tükike liivapaberit oli vaja tuppa kaasa võtta. Ühe ammu kadunud vana mänguasja leidsime, sellegi võtsime kaasa. Saab uuele elule ja rõõmustab. Asjad taskutesse pandud, astusime tagasi õue ja tõmbasime ukse õige nõksatusega kinni. Väike loperguse auguga võti sai riputatud salanaela otsa.
Kaugete majade koerad ei haukunud enam, oli täiesti vaikne, kui tagasiteele asusime. Meie laiguline peni püsis ligi ega tikkunud enam kaugusesse sööstma, kass oli juba koju tagasi hiilinud, istus tihedasti ukse ees ja teadis. Muidugi, kassid ju teavad. Sest nemad näevad, mis toimub pimeduses.
Viivitasime ikka veel, sest õhtu oli mahe ja ilus. Täiesti ajatu ja nimetu aastaaeg! Teejupike Vana Maja juurest meie hütini on mulle alati kuidagi meeldivalt nihkes tundunud; see on üks kummaline lõik, mida mööda käies jääb aeg seisma ja valgus muutub. Külast välja viiva tee kohal hõõgus madalal taevas poolkuu, triipjad pilved ülal-all. Lehed veel puudel, aga pimeduses ju ei tunnista, kas need on rohelised või kollased, ning kuna õhk oli septembri kohta tõeliselt soe ja tuuletu, oligi tunne, et … Enam ei tea! Ei tea, mis hetkes ja kelle elus sa viibid. Kes sa üldse oled ja kuhu parasjagu suundud. Kas on suvi? Jaanipäeva aegu, kui õueradadel õitseb kummel ja kogred naksutavad tiigis? Või on varakevad ning päeva pikenemine alles kogub õiget hoogu? Või on see siiski sügis ja kuskil kaugel silmapiiri taga panevad end valmis lumepilved, et luikede rännu algust ära tabades kohale sõuda? Selline ajatu teadmatus naelutas paigale. Vabastas ja lubas hetkeks kõigest lahti öelda, lahustuda septembriõhtu pehmusesse ja muutuda killukeseks kõigest, mis meid parajasti ümbritses: väikseks kiviks, mis koera käpa all riutsatas; hiliseks uniseks maamesilaseks, kes oma pesaavaust taga otsides kiigemäe samblasel küljel ukerdas; vaikseks ja üksnes vaevu aimatavaks suvelõpu tuulehooks, mis lapse taskusse puges ja seal end liblikaröövikuna rõngasse keris. Selles hetkes olemine uinutas ja äratas ühteaegu. Vaatasime neid varje ja seda isemoodi valguskuma, mida kuu kahele poole kruusateed heitis, valades sireliheki, vanad õunapuud ja kreegivõsa üle hõõgavate kollakasroheliste toonidega, mis kumasid muidu tuttavas maastikus kuidagi võõralt ja kõike salapäraselt moonutades. Oli tunne, nagu seisaksime mingite dekoratsioonide keskel, hämaral laval, vaikivas misanstseenis, publik hiirvaikselt saalis hinge kinni hoidmas ja ootamas. Jah, nüüd oli vaikus, koerad olid päris tasa, ainult mõni õun potsatas pehmele niitmata rohule. Nüüd oli aeg. Aeg koju minna. Enam ei saanud viivitada. Kiirendasime sammu, laps hüples minu kukil, koduõue tuttav sõõr vehkis juba kutsuvalt käega ja olimegi maja ees. Astusime peaaegu korraga üle läve, kass ja koer jalgade juures esimesena tuppa trügimas. Koduust me siin haaki ei pane, ka sellistel naasmisõhtutel mitte, see oleks solvav ja üleliigne. Kustutasime tuled ja sättisime end köögiakna juurde istuma. Hütt ohkas korraks, sest tema ikka muretseb oma elanike pärast; nüüd oli tal hea meel, et õigel hetkel tema rüppe tagasi jõudsime. Üks hämarusest üles aetud ja segaduses tihane lendas aknast nii lähedalt mööda, et riivas tiivaga aknaklaasi. Kuid seejärel käis üle õue ja läbi maja mingi jõnksatus ning peale seda saabus vaikus nagu vaakum. Lapski oli nii tasa, nagu lapsed muidu kunagi ei ole.
Märkamatult oli üle põllu laotunud uduloor. Oli tuuletu ja pilveräbalad hoidsid kuud ahnelt enda embuses. Pliidi kohal kuivavad piparmündikimbud levitasid me väiksesse kööki õhkavate unenägude lõhna. Me ei pööranud pilke aknalt, külg külje vastas olime kivistunud üheks nagu üks kunagine suur ja vana rahn selle küla ääremaadel. Eemal pimeduses võis aimata tänase tulija kogu. Näha, seda mitte. Ent see aimdus oligi see, mille järgi ta ära tundsime. Ta tuli just nii, nagu oli kevadelgi tulnud, sellel teisel tulemisööl, kui ta ennast meile näitas ja uhkustas oma kõikvõimsusega. Kevadõhtu oli olnud aga heledam, siis nägime ära selle momendi, mil tume keha laskus metsa ääres lookleva kraavi kaldast alla ja hüppas siis nagu ilmutis teisel pool kraavi jälle nähtavale, peaga madalalt ja aeglaselt küljelt küljele õõtsutades. Nüüd oli aga pime ja meie pinevil silmapaarid, mis köögiaknast öösse vaatasid, aimasid ainult mingit värelust ja võbelust, mis end meie poole tulema oli sättinud. Lükkasime köögiakna ettevaatlikult paokile, et kõrv võiks tabada tuttavaid helisid, okste tasast raginat ja kuivanud heina kaardumist kellegi raskuse all. Aga ühtegi sellist heli ei kostnud. Tundus hoopis, et keegi lööb kauguses summutatult lamedat trummi. Tume metsaviirg silmapiiril võnkus sellele rütmile kaasa, männilatvade kummalised küürus lummutised oleks justkui samuti tahtnud liikvele minna. Ta tuli ja tuli, näitamata oma karukeha ja toomata kuuldavale loomahääli, seda pilti ja heli, mida mäletasime tema külaskäikudest kevadel. Sõnu vahetamata mõistsime korraga, et see naasja siin ei olnud meile tuttav karu. Ei olnud, kuid ometigi oli. Midagi temas oli siiski äratuntav ja oma – jah, see aimdus temast –, aga kõik muu oli midagi ebamaist ja kauget, midagi, millest inimestel oli kunagi ammu õigus teada ja osa saada, kuid mis siis unustuse hõlma oli vajunud. See kevadine karu ei olnud lahkunud kaugetesse laantesse, nagu olime lootnud ja soovinud, ei. Ta oli kütitud ja leidnud hilissuvel oma lõpu. Nüüd tuli ta siia tagasi, naasis nõidkaruna sellesse ainsasse kohta, kuhu teda tagasi oodati, lunastama ja lunastust tooma, midagi lõpetama, et võiks alata uus. Kevadel oli siit läinud noor ja uljas karu, esimest aastat omapäi olev loom. Praegu, sügisel, lähenes meile aga mingi ürgne vaim, koondkuju kõigist nendest karudest, kes on elanud liiga lühikest aega, kes on pidanud noorelt oma karukeha maha jätma. See nõidkaru veeres koos uduga hääletult üle heinamaa meie õuele. Siia jõudes näitas ta end, keris ennast lahti nagu kookonist väljuv liblikas, kõrgus üle tiigi ja jäi seisma tarude kõrvale mändide alla. Seal alustas ta tantsu, mida me lummatult toast vaatasime. See oli salajane pinnaalune lainetus, mida võib metsajärvel märgata vaid suve vaiksetel õhtutel. See oli tähtede ajatu lend üle taevavõlvi. Talveöine tihe ja keerlev lumesadu oli see, karge ja kaduv, valusalt hinge lõikav. See oli kärgatus, mille saatel murdub vana põlispuu keset sügisraju. Ebamaine ja iidne võbelus, mis toob kevadel esimesed soojad udud üle maa ja paneb auravad rabalaukad sinakalt kumama. Nõidkaru võnkles ja taarus, sirutus ja kummardus, tõusis tagakäppadele ja haaras pimeduses helendavad valged tarud õrnalt kaenlasse, puhudes tarude lennuavast sisse kuuma auru ja kutsudes nii mesilased endaga septembriöö poolkuuvalgusesse tantsima. See oli õrn ja samas metsik sülemlemine, milles kaks igipõlist vastast, karu ja mesilinnud, said korraks üheks tukslevaks kehaks. See oli mõistmine ja arusaamine, leppimine ja andeksand, vana nõiduslik riitus, mis peab ikka kord sajandi jooksul ühes väikses metsataguses külas aset leidma, et mingid asjad püsiksid ega kaoks päriselt meelest. Ja selles tantsus olid pausid, üksnes sekundi murdosa vältavad hämarad vilksatused, mil karu vaatas madalal pilgul meie poole. Pead tõstmata saatis ta meile aimdusi une- ja ärkveloleku vahel asuva maailma koputusest. See koputus kaikus meis ja kaikus hüti vanades seinapalkides, luues omalaadse karukirja, mis juba kord tekkinuna enam ei kao, vaid püsib jonnakalt oma sängis nagu üraski kirivöö puulõhkumispaku koore all. Ja samuti kui kevadistegi käikude ajal, muutus ka nüüd meis midagi. Ja muutus selles naasjas. Aeglaselt keerutas tants end lõpuks kokku, pimedus ei saanud enam muudmoodi, kui et laotas end täielikult üle ilma. Mesilased tõmbusid tagasi tarudesse, õrn sumin, mida lahtisest aknast kuulanud olime, vaibus. Jäid üksnes summutatult kõmisevad trummipaitused taevakaare taga, mis samuti hääbumisrütmi olid võtnud. Karu laskus taas neljale käpale ja hakkas tagurdades eemalduma. Kõik ümbritsev oli mattunud pimedusse, kuid karu kohal immitses justkui tuhm prožektor, see oli mee- ja taruvaiguvärvi tuluke, mis lasi uhkele loomale veel viimase pilgu heita ja lubas temal meie akent silmas pidada. Rohkem hõljudes kui käies taganes karu üle uduse põllu, jäädes aina väiksemaks ja kaotades selged piirjooned. Kraavini jõudes oli suurest karust saanud noor karupoeg, kes pööras end nüüd ringi ja hüppas justkui nähtamatu kaaslasega mängides üle kraavi. Ja kadus siis metsaäärse vana linaleotiigi kaldataimestikku. Korraks tundus, et seal kõrguva tumeda kogu, allikakuuse juurestiku vahelt sirutas end midagi hiiglaslikku ja heledalt kumavat, mis sõbralikult väikse karu enda embusesse võttis, vajudes siis taas maapõue nagu suure emakaru kumer turi, mis karupere talvekoopa sissekäigu tasase loitsu ja kindla tõkkena suleb.
Külamaastik oli pime. Alles nüüd märkasime, et põllutaguse naabri kauge õuetuluke ei põlenud enam. Sellist vaatepilti me ei tundnud ega mäletanudki, sest see tuli oli õhtuti alati silmapiiril ja mõtetes olemas olnud. Nõidkaru naasmine oli selle tulukese kustutanud ning lubanud üheks hetkeks meenutada ja maitsta seda üksindust ja üksiolemise võimsat haprust, mida inimmaailmas vahel kartma kiputakse. Aga just neis hetkis võib sündida ja toimuda midagi, mida hing vajab. Lihtsalt vajab. Nüüd klõpsas kollane tuluke taas kauguses põlema, justkui oleks keegi kuskil nähtamatu märguande peale lülitit vajutanud. Tule süttimisega ärkasid ellu ka endised tuttavad külahääled: kuskil haugatas koer, siis teine. Kasesalus vantsis üks rebane ja kriiskas sügisöösse oma kummituslikult kentsakat rebasenaeru. Läksime vaikides magama, südames magusalt pitsitamas. Olime tasa ja arvasime üksteist juba uinunud olevat, ent tegelikult vaatasid hõõgavad silmapaarid veel tükk aega aknast õue. Ja sügavale enda sisemusse.
Ühes teises külas, ühes teises majas, suure halli järve ääres, kus liivaselt kaldaribalt võib hommikuti leida tillukesi nõelteravate turvistega kalamaime, magas kivise katusega majas vana sõbralike silmadega karukütt. Üks unenägu äratas ta täna üles ja tuletas midagi meelde. Võpatades ajas ta end istuli, vaatas aknast pimedusse, tajus seal järve tasast laineteloksu ning mõistmata isegi täpselt, miks, olid ta põsed korraga märjad ja suus kibe soolane maik nagu püssirohul, mis on ikka olnud musta värvi nagu öötaevast sõelutud peen pulber.
