Naljakas asjalugu
tlk Liisa Oks
Hiljem kandsime endaga sageli mõnda raamatut kaasas. Hiljem. Siis, kui olime viimaks ometi kasvanud natuke suuremaks, aga mitte veel sugugi nii suureks kui teised, kandsime raamatuid kaasas. Tihtipeale kohe õige mitut. Ja istusime koos nendega puu all murul. Õigupoolest ikkagi vaid ühe raamatuga. Jaa-jah, just nimelt ühega. Raamatuid oli mitu, aga alati üks korraga. Jajah, üks korraga. Suured raamatukuhjad ei meeldinud meile kuigivõrd, ei, ei meeldinud. Ei meeldinud ja ega ei meeldi siiani. Meile meeldib, kui on üksainus raamat. Jajah, praegu meeldib, kui on üksainus raamat, ja meeldis ka siis. Näiteks kadus meil ruttu, kohe üpris ruttu komme raamatukogust mitu-mitu raamatut laenutada. Jah. Jaa-jah. Nii oligi. Kõigepealt võtsime muidugi nii mitu, kui vähegi sai. Küllap oli see kaheksa tükki. Raamatuid on alati kas kuus või kaheksa või kaksteist, välja arvatud muidugi juhul, kui need pärinevad erihoidlast, mispuhul võib neid olla ka vaid neli. Ja alguses laenutasime korraga välja nii palju, kui saime. Just nii. Me võtaksime selle ja selle ja selle, ja veel selle ja siis tolle ka. Ja nii edasi. Jajah. Raamatud ootasid hunnikus leti peal, et uimane raamatukoguhoidja neile templi sisse lööks. Ja me ei lugenud neist mitte ühtegi lõpuni. See oli täiesti võimatu. Me ei suutnud neisse sisse elada. Ükskõik mis raamatut me ka kätte ei võtnud, ei suutnud me muud kui vaid aina mõtiskleda, mis sorti sõnu küll teistes raamatutes leidus. Selle vastu polnud midagi teha, ei miskit. Me mõtlesime ainult teistest raamatutest ja sellest, missuguseid sõnu neist igaühes leidus, ja kui me ühe neist teistest raamatutest siis kätte võtsime, et teada saada, mis sõnad seal siis on, kordus kõik samamoodi. Kõik kordus samamoodi, ükskõik mis raamatut me ka kätte ei võtnud. Seni, kuni oli teisi raamatuid, mõtlesime me vahetpidamata vaid sellest, missuguseid sõnu neis leiduda võis, ning olime seetõttu täiesti võimetud sukelduma sellesse raamatusse, mida käes hoidsime. Sellessesamasse raamatusse. Naljakas asjalugu. Jah, see oli üks naljakas asjalugu. Viskasime ühe raamatu käest ja võtsime uue ja viskasime siis selle kõrvale ja võtsime veel ühe ja muudkui niimoodi edasi ilma kuhugi jõudmata. Mitte-mitte kuhugi. Muudkui niimoodi edasi. Ja niimoodi käis see päris kaua, päris-päris kaua, kuni saime viimaks aru, et ainult seepärast, et meil on lubatud laenutada kuus-kaheksa-kaksteist-neli raamatut, ei pea me seda tingimata tegema, kohe üldse mitte.
Ei, kohe üldse ei pea. Nii et laenutasime edaspidi korraga vaid ühe raamatu. See ajas inimesed tõeliselt närvi. Jaa. Jaa-jah. Ikka korralikult närvi. Ei olnud nende ärritusel otsa ega äärt. Kas ainult selle võtadki, imestasid nad valjult. Mine too veel mõni. See üksainus, selle saad juba homseks läbi, ütlesid nad. Ja me ei hakka sel nädalal uuesti raamatukokku tulema. No ja mis siis. Nagu lugemine oleks ainus asi, mida raamatuga teha saaks. Just-just. Me võisime kaua aega, kohe kaua aega lihtsalt raamatu kõrval istuda ja seda üldse mitte avada. Vägagi võisime. Ja see oli väga valgustav. Vägagi. Me mõistsime, et juba enne avamist võib raamatust väga palju leida. Juba see, et raamat seal me kõrval pikemat aega lebas, oli erakordne. Eelkõige sellepärast, et me võisime mõtiskleda—jah, just nimelt mõtiskleda—selle üle, missuguseid sõnu seal leidub, ilma et oleksime end ogaruseni üles kerinud. Istusime koos üheainsa raamatuga, mis meie kõrval murul lebas, ja mõtisklesime, missuguseid sõnu seal ometi leidub, mõtisklesime väga rahulikult kõigest ja kõigist, nii et meie silme ette kerkisid ei-tea-kust täiesti omal algatusel selged kujutluspildid. See oli tore. Kohe õige tore. Kujutluspildid sarnanesid harva millelegi, mida olime oma silmaga näinud, aga samas polnud need karvavõrdki ähmased või unenäolised. Mitte karvavõrdki. Vahetevahel võtsime raamatu kätte—ehk selleks, et mitte lasta iseenesest teadvusesse ujunud kujutluspiltidel liialt kõrvale kalduda tekstis tõstatatud teemadest, selle stiilist ja ajastust—, avasime ta sealt, kuhu iganes pöial pidama jäi, ja lugesime üks-kaks sõna mis iganes realt, kuhu me pilk langes, ja neist ühest-kahest sõnast piisas täielikult, et meelde kerkiks veel enam kütkestavaid kujutluspilte, jah, täielikult.
Raamatut avades liiguvad meie silmad alati vasakpoolsele leheküljele. Just-just, vasakpoolsele, mis seni mõtestamata põhjustel tõmbab meid parempoolsest hoopis rohkem ligi. Kõigepealt langetame alati silmad parempoolsele küljele. Jajah, just parempoolsele. Parempoolsed sõnad tunduvad aga alati olevat liiga lähedal. Liiga lähedal üksteisele ja me näole. Tõepoolest, parempoolsed sõnad panevad meid alati kummaliselt palju oma näost mõtlema. On see siis tõesti meie nägu? Kas on? On või? Parempoolsed sõnad mõjuvad liiga pealetükkivalt, häbematult, lausa lipitsevalt, ja juba varsti otsivad me vaesed kurnatud silmad vasakul pelgupaika. Et vaadata parempoolset külge, peame silmad langetama, vasakpoolse lugemiseks tõstame aga pilgu. Tõstame, tõstame. Ja pea alati läheb meil parema külje lugemine hoopis kiiremini kui vasaku. Vasakul lehepoolel oleks otsekui rohkem aega. Jah, rohkem aega. Rohkem aega. Oleks nagu küll. Ja veel oleks vasakul otsekui rohkem ruumi, nii sõnade ümber kui ridade vahel. Ja vasakul on pea alati ka paremaid sõnu, või nõnda meile vähemalt tundub. Just-just, näiteks selliseid sõnu nagu ”hiilanud“ ja ”elukas“ ja ”šampanja“ ja ”räbaldunud“ ja ”tomp“. Sõnu, mis mingisugust seletust ei vaja. Sõnu, mis esinevad ühekaupa, selmet teistega kampa lüüa, et sind siis millessegi ebatõelisesse uskuma panna. Ei või ju olla, eks ole, et niivõrd erineva mõjuga sõnad on nõnda eksimatult vasaku ja parema külje vahel jaotatud. Ei, küllap mitte. Küllap on hoopis tõelähedasem, et oleme lihtsalt palju vastuvõtlikumad sellele, mida vasakpoolsel leheküljel loeme, sest parema külje lugemiseks langetame pilgu ja vasaku külje jaoks tõstame silmad. Tõstame-tõstame. Tõstame küll. See peab omakorda tähendama, et me ei hoia lugemise ajal raamatut paigal. Peab tähendama, just nimelt peab, et pärast parema lehe keeramist nii, et sellest saab taas vasak leht, upitame raamatut õige natuke ülespoole. Just nii, ülespoole.
Meil on kombeks parema lehekülje viimaseid lauseid kiirustades lugeda, tõesti on. On selline komme. Meile meeldib lehti keerata, ja ootusärevus, mis meid selle eel valdab, on nõnda palavikuline ja segab keskendumist nii väga, et me lausa peame parema külje viimastest lausetest silmadega üle libistama, küllap ilma ühtki sõna tõeliselt mõistmata. Üpris sageli ei saa me kohe lugema hakates hästi aru, millest vasakpoolne lehekülg õieti kõneleb. Ei. Ei saa. Ei saa hästi aru. Ja alles siis, alles siis mõistame me natuke vastutahtsi, et me ei lugenud eelmise lehekülje viimaseid ridu korralikult läbi. Üpris sageli on selle tunnistamine, et lugemata read me arusaamist mõjutavad, meile nii vastumeelne, et loeme lihtsalt edasi. Loeme edasi, lihtsalt loeme, mis sest, et me loetust muhvigi ei mõista. Me loeme edasi, sest miski umbmäärane tundmus ütleb, et kui muudkui edasi lugeda, siis ilmneb meile kindlasti varem või hiljem see, kuis äsja loetud laused kõigi eelnevatega suhestuvad. Me ei jõua niiviisi kuigi kaugele. Ei, ei jõua. Peaaegu alati keerame me tagasi. Keerame jah. Ja peaaegu alati hämmastume selle üle, kui palju mahlakaid pisiasju mahtus eelmise, parempoolse lehekülje viimastele ridadele, ja hämmastume veel rohkem selle ei-tea-kust tulnud äärmiselt ebamõistliku mõttepoju üle, mis nimelt väidab, et selle raamatu trükiladuja pidi olema väga vastutustundetu, kui lubas nii olulistel lausetel päris parempoolse külje lõpus paikneda. Trükiladuja pidi ju teadma, et paljud inimesed armastavad üle kõige ikka muudkui lehti keerata, lehti keerata, ja neilt ei saa kuidagi oodata, et nad samaväärse usinusega parempoolse lehekülje viimaseid ridu loeksid.
See on ju igati mõistuspärane. Muudkui keeravad lehte. Keeravad lehte. Keeravad lehte ja upitavad raamatut õige pisut ülespoole. Ja põhjus, miks me raamatut upitame – kui me nüüd juba seda lahti mõtestama hakkasime –, on see, et pärast lehe keeramist tunneme tungi pead õige pisut kergitada ning ülespoole vaadata. Ja põhjus, miks me tunneme tungi ülespoole vaadata, on see, et oleme just keeranud uue lehe. Just nii, uue lehe! Me oleme keeranud uue lehe ja tunneme seeläbi end kohe nooruslikult ja äärmiselt avatult ja just sellepärast võtamegi iga kord, kui oleme lehte keeranud, iseeneslikult omaks igati peene, võib-olla ainult tsipake täispuhutud moega protežee elurõõmsa maneeri. Uue lehe. Jajah. Selleks ajaks, kui jõuame parema lehekülje lõppu, oleme umbes kakskümmend aastat vanemaks jäänud. Me ei hoia enam raamatut ülal. Ei. Ei-ei-ei. Raamat on selleks hetkeks meil juba käest langenud. Ka me näonahk on luudelt langenud. Põsed lotendavad. Lotendavad, just nimelt. Meil on lõualott. Just nimelt. Me halame enda pärast. Halame, muudkui halame. Me lõualotid vappuvad halamisest. Me oleme tõesti vähemalt kakskümmend aastat vanemaks jäänud. Nii pole mingi ime, kohe üldse mitte, et me ei jaksa enam parema külje viimseid ridu läbi lugeda. Ei. Ei ole ime. Ei ole mingi ime, et kibeleme lehte keerama. Ei ole üldse mingi ime, et ootame lehe keeramist nii palavikuliselt. Tegelikult lausa nõnda, nagu see oleks elu ja surma küsimus. Elu ja surma. Elu või surm. See ongi tegelikult elu ja surma küsimus. Jah. Jah. Jah, on küll. Muudkui aga keerame lehti. Muudkui aga keerame lehti. Lehte keerates sünnime me uuesti. Muudkui elame ja sureme ja elame ja sureme ja elame ja sureme. Muudkui aga jälle. Ja just nii peabki olema. Niimoodi peabki lugema. Jah. Jaa-jah. Muudkui aga keerame lehti. Muudkui aga keerame lehti. Ihu ja hingega.
Tõlge pälvis Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni 2022. aasta tõlkevõistlusel inglise-eesti suunal I koha.
Tobe lugu
tlk Paul Nurk
Pärastpoole oli meil tihti raamat kaasas. Pärastpoole. Kui olime lõpuks juba natuke suuremaks saanud, kuigi kaugeltki mitte veel nii suureks kui ülejäänud, kandsime raamatuid kaasas. Oh, kuhjade viisi raamatuid. Ja istusime seal koos nendega puu all rohu sees. Tegelikult ikkagi vaid ühe raamatuga. Ühega jah. Ilmatuma hulga raamatutega, aga ainult ühega korraga. Just, ainult ühega korraga. Ega meile liiga ei meeldinud, kui oli rohkelt raamatuid, kas polnud nii. Ei, eriti ei meeldinud, ega meeldi ka nüüd. Meile meeldivad raamatud ükshaaval. Just, meile meeldivad raamatud ükshaaval praegu ja meeldisid ka siis. Näiteks läksime raamatukokku ja üsna pea loobusime, kas mitte, kombest võtta raamatuid rohkelt ja uhkelt. Just. Just. Nii see oli. Kõigepealt võtsime loomulikult nii palju raamatuid kui vähegi saime. Mida oli ilmselt kuskil kaheksa raamatut. Alati on see kas kuus raamatut või kaheksa raamatut või kaksteist raamatut. Kui see pole just mõni eriline raamatusari, misjuhul võib raamatuid olla ka vaid neli. Algatuseks võtsime me nii palju raamatuid kui vähegi saime. Täpselt nii. Me võtame selle ja selle ja selle, selle ja selle seal ka. Ja nii edasi. Jah. Kuhjas kõrge leti peal Tukkukukkujale tembeldamiseks. Ja lõpuni läbi ei lugenud me neist mitte ühte ka. See oli lihtsalt võimatu. Me ei võinud neisse süüvida. Ükstapuha mis raamat meil ka käsil ei olnud, lihtsalt võimatu oli hoiduda alatasa mõtisklemast selle üle, missugused sõnad täpsemalt küll just nende teiste raamatute sees on. Me ei saanud sinna miskit parata, ei saanud ju. Me lihtsalt ei suutnud end takistada mõtlemast teiste raamatute peale ja kõiksugu erinevatele sõnadele, mida igaüks neist sisaldab, ja kui me võtsimegi kätte mõne teise raamatu, et teada saada, siis olime jälle tagasi täpselt sealsamas, kus ennegi. Tõesti, lugu oli täpselt sama ükskõik millist raamatut me ka kätte ei võtnud. Niikaua kui oli teisi raamatuid, niikaua mõtlesime vahetpidamata, mis laadi sõnu need küll sisaldada võivad, ja olime seega jäetud hoopis ilma võimalusest süüvida just sellesse raamatusse, mis meil parasjagu käsil oli. Just sellesse. Tobe lugu. Jah, see oli tõesti üks tobe lugu. Heidame ühe raamatu ühele poole ja võtame uue ja see läheb teisele poole ja võtame juba järgmise ja nii üha edasi ja ilma et see meid kuhugi viiks. Mitte kui kuhugi. Üha uuesti ja uuesti. Ja nii jätkasime hea tükk aega, kas mitte, kuni saime aru, et kuigi meil on lubatud võtta kuus raamatut kaheksa raamatut kaksteist raamatut neli raamatut, ei tähenda see ju seda, ega ju, et teisiti ei saaks.
Ei, loomulikult ei tähenda. Niisiis võtsime ühe raamatu. Ja loomulikult see pahandas inimesi. Just. Just. Pahandas tõesti. Iga kord. Kas see ongi kõik, hüüatasid nad. Mine ja võta mõni veel. Ainult üks—see on sul juba homseks läbi ju, ütlesid nad. Ja sel nädalal me siia rohkem tagasi ei tule. Mis siis. Nagu raamatutega ei saaks teha muud kui lugeda. Just täpselt. Me võisime istuda tükk aega, kas mitte, raamatu kõrval, ilma et me seda isegi avanud oleks. Kindla peale võisime. Ja see oli väga valgustav. Kindla peale oli. Oli täiesti võimalik, mõistsime me, saada raamatust kätte tohutu palju ilma seda isegi avamata. Juba seda tundide viisi enda kõrval hoida oli tõesti midagi päris erilist. Tegelikult oli see küll sellepärast, et võisime meeliskleda, võisime ju, mis laadi sõnu see endas küll sisaldab, ilma et oleksime ennast naeruväärselt üles kruttinud. Vaid üks raamat meie kõrval rohu sees, istusime seal ja mõtisklesime, mis laadi sõnu see endas küll sisaldab, ja seda niivõrd rahulikul ja kõikehaaraval moel, et õigupoolest võisid pinnale kerkida selged kujutluspildid, täiesti iseenesest ja kes teab kust. See oli kaunis. Tõesti oli. Harva sarnanesid need pildid millegagi, mida me ise näinud olime, aga siiski ei olnud need mitte karvavõrdki laialivalguvad või ülepakutud. Kaugel sellest. Aeg-ajalt, võib-olla kindlustamaks, et kujutluspildid, mis iseenesest meie juurde tulid, ei kalduks teemalt ja toonilt ja ajalt liiga kaugele meie kõrval oleva teksti poolt ette pandust, võtsime raamatu lahti, kus iganes meie pöial peatuma juhtus, ja lugesime ühe või paar sõna mis iganes realt, millega meie pilk ristuma juhtus, ja sellest ühest või paarist sõnast piisas täiesti, kas mitte, et vallandada veelgi enam kütkestavaid kujutluspilte.
Kui raamatu avame, hüppab meie pilk pea alati vasakule leheküljele. Jah, just – vasakul leheküljel, põhjustel, millel me kunagi varem pikemalt peatunud ei ole, on meie jaoks palju tugevam tõmme kui paremal leheküljel. Kõigepealt vaatame alati paremale leheküljele. Esmalt parem lehekülg, just nii. Aga parema lehekülje sõnad tunduvad alati nii jube lähedal. Liiga lähedal üksteisele ja liiga lähedal meie näole. Parema lehekülje sõnad tõesti teevad meid kummaliselt teadlikuks omaenda näost. On see meie nägu? Kas on? Noh? Parema lehekülje sõnad tunduvad kaugelt liiga hakkamist ja ennast täis, jah, õigupoolest mõnevõrra lipitsevadki, ja peagi põgenevad meie kimbatuses silmad paremalt leheküljelt, et otsida varju vasakul. Paremale leheküljele vaatame alla ja vasakule leheküljele üles. Tõsi jah. Ja pea alati loeme me vasakut lehekülge hulka aeglasemalt kui paremat. Vasakul leheküljel tundub rohkem aega olevat. Jah. Jah. Jah, tundub tõesti. Tundub, et vasakul leheküljel on rohkem ruumi, nii ühel kui teisel pool sõnu, nii iga lause kohal kui all. Ja tundub veel, et vasakul leheküljel on pea alati paremad sõnad. Just nii—sõnad nagu ”paistis“ ja ”olevus“ ja ”kiluvõileib“ ja ”räsitud“ ja ”müttama“. Sõnad, millel ei ole tõesti mingisugust seletust vaja. Sõnad, mis esinevad ühekaupa, mitte ei löö teiste sõnadega mesti, et panna sind uskuma millessegi, mida tegelikult ei toimu. Aga siiski ei või ju olla, ega ju, et need eriilmelised nähtused, mille sõnad ellu kutsuvad, on vasakpoolsetele ja parempoolsetele lehtedele kätte jagatud nii ilmeksimatult. Ei, ilmselt ei või. Ilmselt on tõenäolisem, et oleme õigupoolest palju vastuvõtlikumad kõigele, mida loeme vasakpoolsetelt lehekülgedelt, võrreldes parempoolsetega, sellepärast, et parempoolsele leheküljele vaatame alla ja vasakpoolsele üles. Vaatame küll. Vaatame küll. Mis peab tähendama aga seda, et raamat, mida loeme, ei püsi meie käes paigal. See peab tähendama, peab jah, et peale parema lehekülje pööramist, nii et sellest vasak lehekülg saab, liigutame raamatut väheke ülespoole. Ülespoole jah.
Meil on kalduvus, kas mitte, lugeda parema lehekülje viimaseid lauseid kiirustades. Jah, on küll. Me naudime raamatul lehtede pööramist ja seda nii palavikuliselt oodates hajub meie tähelepanu lausa sinnamaani, et me ei suuda hoida ennast parema lehekülje viimasest paarist lausest üle libisemast, haaramata tõenäoliselt ainsatki sõna. Päris tihti, kui vasaku leheküljega algust teeme, ei tundu see meie jaoks just eriti selge. Ei. Ei. Ei, tõesti ei tundu. Ja alles siis, kas mitte, mõistame, küll teatava vastumeelsusega, et me ei lugenud eelmise lehekülje paari viimast rida küllalt korralikult. Päris tihti on meil lausa niivõrd vastumeelne endale tunnistada, et see midagi muudab, et me lihtsalt loeme edasi. Loeme edasi tõepoolest isegi siis, kui me ei mõista ei ööd ega mütsi sellest, mida loeme. Loeme edasi sellest hoolimata, sest oleme ähmaselt veendunud, et kui jätkame, siis kindla peale saab parasjagu käsilolevate lausete seos kõigi nende lausetega, mida me juba lugesime, õigupoolest ise varem või hiljem selgemast selgemaks. Me ei jõua väga kaugele. Ei, ei jõua. Pea alati kiikame tagasi. Kiikame jah. Ja pea alati oleme üllatunud, kui palju märkimisväärset eelmise parempoolse lehekülje viimased read endas õigupoolest sisaldasid, ja meie üllatus kasvab veelgi täiesti alusetust mõttevälgatusest, mis tuleb meie juurde kes teab kust ja kostab, et raamatutrükkalist on ikka õige vastutustundetu lubada nii olulistel lausetel ilmuda välja alles parema lehekülje päris lõpus. Kindlasti peaks trükkalile teada olema, et paljudele inimestele valmistab äraütlemata suurt mõnu lehtede pööramine lehtede pööramine ja seega ei või neilt oodata iga parempoolse lehekülje paari viimase rea lugemisel üdini küündivat hoolsust. Võiks ju arvata. Pöörame lehte. Pöörame lehte. Pöörame lehte ja hoiame raamatut väheke kõrgemal. Ja põhjus, miks me seda teeme, kui nüüd järele mõelda, on selles, et kui me lehekülge pöörame, siis kipume lõuga kergitama ja pilku tõstma. Ja põhjus, miks me kipume pilku tõstma, on omakorda selles, et oleme keeranud uue lehe. Uue lehe!—just nii. Me oleme keeranud uue lehe ja seega tunneme ennast hetkega noore ja ülimalt avarameelsena ja võtame seetõttu päris loomulikult omaks hästikasvatatud, tõsi küll, kergelt ärahellitatud soosiku ülendatud hoiaku iga kord kui lehte pöörame. Keerame uue lehe. Jah, just. Selleks ajaks, kui jõuame parema lehekülje lõppu, oleme jäänud umbkaudu kakskümmend aastat vanemaks. Me ei hoia enam raamatut üleval. Ei. Ei. Raamat on vajunud alla. Meie nägu on vajunud alla. Meile on tekkinud lõualott. On küll. Meil on lottlõug. Tõsi ta on. Me püherdame. Püherdame. Püherdame oma lõualottides. Me oleme tõepoolest vähemalt kakskümmend aastat vanemaks jäänud. Pole ka ime, et me sel juhul paremat lehekülge päris lõpuni ei loe nagu kord ja kohus. Ei. Ei ole. Pole midagi imestada, et me seda nii kannatamatult ümber pöörata tahame. Pole ime ühti, et meie ootus pöörata ette järgmine lehekülg on nii kohutavalt põletav. Justkui oleks see tõepoolest elu ja surma küsimus. Elu ja surma. Elu ja surma. Õigupoolest ongi see elu ja surma küsimus. Jah. Jah. Jah, on küll. Pöörame lehti. Pöörame lehti. Lehte pöörates sünnime uuesti. Elame ja sureme ja elame ja sureme ja elame ja sureme. Uuesti, ikka uuesti. Ja tõesõna, nii see peakski olema. Nii peakski lugemine käima. Jah. Jah. Pöörame lehti. Pöörame lehti. Terve oma eluga.
Tõlge pälvis Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni 2022. aasta tõlkevõistlusel inglise-eesti suunal II koha.
Liisa Oks (20), Paul Nurk (20)
Siin ilmuvad tõlked valmisid EKLi 2022. aasta tõlkevõistluseks. Mida tõlkevõistlusel osalemine sulle andis? Kui palju oled varem tõlkimisega kokku puutunud, mis tundeid (ilukirjanduse) tõlkimine tekitab?
Paul: Ei mäleta täpsemalt, aga ehk jõudsin tõlkimiseni umbes niisama mõlgutades mõtteid, et kui huvitab humanitaaria, filosoofia ja kirjandus, keel, siis mis sellega peale hakata võiks? Endal küll sellele vastamisega probleemi ei tekkinud: mida teha peale ülikooli lõpetamist? – järgmisse minna. Aga endiselt nõudlikele pilkudele vastamisel avastasin, et õpetamise ja arvamusartiklite/esseede kirjutamise kõrval ühendab tõlkimine ju need alad samuti ideaalselt. Ja kui siis sattus minu ette tõlkevõistlus, polnud vaja pikemalt mõelda.
Ja siin tahaksin tegelikult tänada tõlkijate sektsiooni tõlkimise edendamise kava, millest äsja Tõlkija Häälest ülevaatlikumalt lugesin. Tunnen, et just tänu sellele jõudsin tõlkimisele nii palju lähemale: tõlkevõistlus, millega uusi inimesi kaasa haarata, ja siis suvekool, et pakkuda tõsisematele huvilistele võimalust veidi sügavamale tõlkemaailma piiluda. Ja järgmiseks jääb ju veel meister-selli programm… Nii selge ja aina innustav teekond ja kui vahvad inimesed selle peal kõikjal olid ja on! Aitäh!
Tegelikult andis ka Värskes Rõhus väljaandmise jaoks tõlkevõistluse teksti toimetamine hea uue kogemuse. Aga tiba hirmutas, mis sest, et tore oli, sest nägin, kui kaua aega võttis juba ainuüksi 5-6 lehekülje tõlkimine-toimetamine, mis pani järele mõtlema, mida tähendaks vähe pikema tervikteksti tõlkimine…
Ja eks õiget teksti tundub ka nii raske leida, sest kui tekst juba vaimustab, siis tundub see nii tabamatult kaunis, et puudub vähimgi aim, kuidas see eesti keelde ümber panna…
Liisa: Tõlkimine on ühekorraga kauge lähemale toomine ning viis näidata, et miski siin maailmas polegi nii kauge. Et kui britt või brasiillane räägib vihmasajust või armastusest või tont teab millest, on need needsamad vihmasadu ja armastus, mis Eestis. Tõlkides ja tõlgitut lugedes saab niisiis võidelda maailma lõhenemise vastu ”meieks“ ja ”nendeks“, kaotamata samas oma kultuurilist identiteeti. Lisaks on tõlkimine lihtsalt üks äraütlemata tore, mänguline tegevus.
Mingil viisil olen tõlkimisega tegelenud algklassidest peale, kui saime inglise keeles võimaluse lihtsamaid raamatuid lugeda, nüüdseks olen rinda pistnud Austeni, Orwelli, Shelley jt autoritega. Jah, lugemine ei ole tõlkimine, ent minu jaoks neil suurt vahet pole – usun, et tean mingit võõrkeelset sõna vaid siis, kui oskan öelda ka selle eestikeelse vaste (või täpse tähenduse). Minu esimene ametlik kokkupuude tõlkimisega oli 2021. aasta tõlkevõistlus, kus sain teise koha. Peale selle, et mul oli võimalus tegeleda millegi väga põnevaga, sain hulga põhjalikke näpunäiteid professionaalidelt, julgust katsetada ning soovi edasi areneda. Olen väga tänulik saadud tagasiside eest ning nõustun igati, et tõlkijad on äärmiselt huvitavad, sõbralikud ja särasilmsed inimesed.
Mõlemad tõlked on suurepärased ja samas ka väga erinevad, kõnelevad isikupärase häälega—mis tõestab veel kord, et ei saa olla ühtainsat ”õiget“ tõlget. Kuidas leidsid oma tõlke eestikeelse hääle?
Paul: Eks lugesin ja lugesin teksti valju häälega ette, proovisin uurida autori tausta ja mida kriitikud temast arvanud, lisaks uutele tähelepanekutele sain sealt kinnitust oma sisetundele. Mõneski kohas mõtlesin, et kui autor juba nii mänguline on, ehk lubab mul samuti olla, mõtlen isegi, et pigem loen autori vaimus tõlgitud teksti kui autori sõnu eesti keeles – kui autor lõbutseb keelega ja voolib kujundeid kokku, siis mitte tõlkida sõnu, vaid võimalikult autorlikult eesti keelega lõbutseda. Järele mõeldes tundub mängulisus aina olulisem märksõna, tõesõna, muidu oleks ju igav nii tõlkida kui lugeda, kas mitte?
Ja eks mõeldes, juureldes, setitades nii üksi kui koos toimetajaga, mida ikkagi teha nende komade ja ainsusliku meiega? Kuidas edasi anda seda unelevat, pea hingamispausideta, lõbusalt ninakat ühele ja teisele poole uitavat mõtterodude rodu?
Liisa: Austusest autori vastu teen alati enne tõlkimist eeltööd, kuid Bennetti kohta oli infot väga vähe. Nii jäid mulle tõlkimiseks ka pisut vabamad käed. Kõlab ehk kummaliselt, aga Bennetti teksti lugedes tuli mul tegelikult kohe silme ette ”Sõrmuste isanda“ Guglunk. Muidugi üritasin jutustajat ette kujutada ka inimesena – nägin elutarka, humoorikat, peenutsevat, pedantset, pöörasusele kalduvat ja mõnevõrra õnnetut natuuri, keda on õnnistatud või neetud võimega tajuda maailma hoopis teravamalt kui teised.
Palun üks hea kultuurielamus või -soovitus viimasest ajast!
Paul: Kui viimasest ajast, siis Tolkieni esseed, täpsemalt tema ”On Fairy-Stories“, see oligi see tabamatult kaunis tekst ja ta ei vaju kordagi sinna tuima akadeemilisse stiili, mis maailmalt kogu võlu tahab võtta!
Teiseks üks dokumentaal Hermann Vaskelt, ”Why Are We Creative: The Centipede’s Dilemma“ läheb käib põnevate kunstnike juures ja annab neile paberilehe selle küsimusega ja rohkem polegi vaja, imeline film.
Liisa: Pole just värske soovitus, kuid Betti Alveri ”Tolm ja tuli“ väärib lugemist. Alveri mõttekäigud ja keelemängud on loomulikult geniaalsed, aga inspireeriv on ka tema luuletustest õhkuv ellusuhtumine. ”Maailma saatust alati vaekausil määrab gramm [—] Kõik oma teras sulata ja nõtkeiks noolteks tao“ — igaühes on sisemine vaimne jõud, mille abil võib korda saata väga palju. Ja kuigi naudin õppimist-töötamist ning ei pelga rutiini, üritan mitte ära kaotada ka bettialverlikku julgust olla ”õnnelik, vaba ja laisk“.
Briti proosakirjaniku Claire Louise Bennetti romaan „Kassa nr 19“ („Checkout 19“, 2021) on kummalise isiksuse kujunemislugu, kus läbi õhu vihiseb unustatud teetassidele kasvanud hallituse pitslinikuid ning loetakse ja kirjutatakse raamatuid, raamatuid, raamatuid.
