„Ma olen vanaks jäänud,” mõtlen endamisi, kui kuulen yhe[1] endast ligi kymmekond aastat noorema inimese suust, et ta ei kasuta sisuliselt yldse Facebooki – kui, siis ainult (vana)vanematega suhtlemiseks. Alles see oli, kui kõik sinna oma seisan-põllul-päikeseloojangu-taustal-stiilis pilte postitasid või Candy Crushi ja Farmville’i staatuseuuendusi jagasid. Nyyd on tekkinud uus põlvkond, Z-generatsioon või zuumerid, kes ei tea, mis asi on Vine või 9GAG, ei kanna kitsaid teksapykse või kes 😂 asemel kasutavad 💀. Nende igapäeva ymbritseb Snapchat ja Y2K-hõnguga mood, nad ei kommenteeri sõbranna pildi all „kõige ilusam (lllll)”, vaid „yaaass slayyy queen 💅”.
Pean tõdema, et selline mõtteviis tekkis mul alles paari aasta eest. Ei teagi, kas mind tabas See Mystiline Veerandeakriis, ent minu aktiivsesse sõnavarra lisandusid järsku sellised väljendid nagu „vanasti” ja „minu ajal”. Hakkasin neid usinasti kasutama, et vastanduda endast noorematele, eriti teismelistele. Märkasin põlvkondlikke erinevusi kõikvõimalikes pisiasjades, näiteks meemides ja soengutes, aga järjest rohkem ka keelekasutuses. Nii võisin näiteks öelda, et minu ajal kasutasid kõik teismelised XD[2] emotikoni, või et vanasti sai inglise keel selgeks ikka Cartoon Networki, Nickelodeoni ja Disney Channeli, mitte YouTube’i ja TikToki abiga. Mõni minust vanem inimene võib jällegi mõelda, et ah, mis ma ikka torisen, me ju kõik kuulume samasse (noorte)patta, aga ei! Arvestades, kui drastiliselt on maailm viimase paarikymne aasta jooksul muutunud, annab selgesti tunda, kas sinu synniaasta jääb sajandivahetusest ette- või tahapoole.
✨👦🏻👴🏻✨
Selle kõige taustal viskaksin õhku kysimuse, millest mul sageli juhe kokku jookseb. Kui kasutame sõnu noor või teismeline, siis keda me tegelikult mõtleme? Pealtnäha on nende sõnade tähendused ju iseenesestmõistetavad.
Alustame näiteks EKI yhendsõnastikus leiduvate definitsioonidega. Noor omadussõnana tähendab, et keegi on „suhteliselt lyhikest aega, vähe elanud”, nimisõnana on see „inimene, kes on täisikka jõudmas või suhteliselt hiljuti täisealiseks saanud”.[3] Teismeline nii omadus- kui nimisõnana on „noor inimene, kes on umbes 11–17-aastane”.[4] Nendest definitsioonidest lähtuvalt võiksime olla yhel meelel, et mõlema sõna tähendusvälja kuulub näiteks keegi, kes on 16-aastane. Okei. Aga kust tõmmata see ylem- ja alampiir? Millal saab lapsest teismeline, millal teismelisest aga täiskasvanu? Kas neid piire yldse ongi?
Pigem on nende sõnade tähendusväli ysna suhteline. Esiteks, see varieerub inimesiti: näiteks teismeiga algab inimestel erinevas vanuses. Meenuvad põhikooli klassipildid, kus mõni klassikaaslane näis välimuselt sobivat veel algkooli ja teine jällegi gymnaasiumisse (eriti selge oli see kontrast poiste ja tydrukute vahel). Teiseks on tähendused kontekstitundlikud: näiteks akadeemias kutsutakse noorteadlaseks ka neid, kes muus kontekstis oleksid juba keskealised. Või siis mõnes firmas kannab inimene noorspetsialisti staatust ka siis, kui ta Lux Expressiga enam noortesoodustust ei saa; pigem kaob see prefiks ametinimetusest kindla tööstaaži täitumisel. Hea näite võib ka noppida siitsamast n o o r e kirjanduse ajakirjast, mille vahelt sa seda teksti loed:
Ootame kaastöid kuni 33-aastastelt autoritelt.
Noorus võib olla ka mitte pelgalt kindel vanusevahemik, vaid hoopis vaatenurk või seisund. Olen näiteks märganud, et mida vanemaks saavad inimesed, seda enam tugevneb olen-passis-vana-aga- hinges-noor emotsioon. Sellistel puhkudel ei identifitseerita end oma bioloogilise vanusega, vaid rõhutatakse sarnasusi oma noorema minaga.
Vanuse kasvades syveneb ka yks teistsugune nähtus – igayks istub oma mätta otsas ja näitab näpuga endast nooremate inimeste suunas, samal ajal hõigates: „Siia mätta otsa saate te alles siis, kui teie elukaare seier näitab minu vanust!” Tolle mätta otsast hakkab inimene tegema noortele kõiksugu etteheiteid, neist yks peamisi see, et nad pole sellised nagu „kunagised noored”: nende väärtused on teistsugused, nende suhtumine on muutunud, nad on LuMeHeLbEkEsEd.
Jälgin põnevusega kogu seda arutelu hoopis keeleteemade kontekstis, sest noorte keelepruuk on ehk selle vanuseryhma yks iseäralikemaid tunnuseid. Ilmselt on meil kõigil vaimusilmas ettekujutus sellest, kuidas räägib tänapäeval teismeline. Kui luua mingisugune mõtteline skaala, millised on avalikus arutelus sõnavõtjate hoiakud noortekeele suhtes, tekib kaks äärmuspunkti: vasakus otsas räägitakse eesti keele hävingust, paremas aga rikastumisest. Kõrvaltvaatajana näib mulle, et selle skaala mood on natuke rohkem vasakule poole kaldu. Kardetava hävingu taustal muretsetakse enim, kuidas noored oma emakeele yldse selgeks saavad, sest sotsiaalmeedia (ja sellega kaasnevalt ka inglise keele) kiire levik mõjutab märkimisväärselt nende (suulist ja kirjalikku) eneseväljendusoskust. Muret tunnevad nii noortega otseselt kokku puutuvad lapsevanemad ja pedagoogid kui ka need, kellele lihtsalt läheb korda eesti keel. Sest noored on ju eesti keele tulevik.
Minu enda asukoht sellel skaalal on viimaste aastate jooksul järjest rohkem paremale nihkunud. Millest siis selline perspektiivivahetus?
✨🙅♂️👌✨
Kui ma yhel oktoobrikuisel pärastlõunal oma juhendajaga esimest korda magistritöö teema osas mõtteid vahetasin ja avaldasin huvi uurida mitmekeelsust, palus juhendaja seda uuritavat mitmekeelset natuke piiritleda. Otsustasin, et ta võiks olla teismeline. Miks? Meenutades tundus esiti, et see valik oli tookord ysna juhuslik, ent sygavamal sorkides leidsin yles selle õige mälukillu. Kui mõned aastad varem erasmuslasena Rootsimaal seiklesin, kutsus yks yhikakaaslane mu oma lavastust vaatama. Nägin seda kui võimalust rikastada oma rootsi keele pagasit, seega mõeldud-tehtud, vedasin end kohale. Kui lavastus lõpuks kummarduste ja aplausideni jõudis, sain aru, kui sygavalt see mulle tegelikult imponeeris. See oli esimene kord, kui kuulsin kedagi päriselt förortssvenska’t[5] pruukimas. Olgugi et see kõlas justkui tulnukakeelena ja dialoogidest noppisin välja vaid käputäie tuttavaid sõnu, pakkus mingisugust kirjeldamatut rõõmu kuulda õpikurootsi keelest rikkamat keelt. Kuna mainitud keelevariant levib just noorte seas, sain järsku pihta, et noored = huvitav keelekasutus. Ja uurimiseks otsitakse ju huvitavat ainestikku.
Tol hetkel ma muidugi ei teadnud, kui palju uuringuid oli noortekeele vallas juba läbi viidud.[6] Olgugi et vanuselt noor, olin tollal noortekeele alal täielik võhik. „Nii, noored kasutavad hästi palju slängi, palju parasiitsõnu, neil on palju keelevigu, nad kasutavad palju koledat estonglish’it…” mõtlesin endamisi, kui proovisin ette kujutada, missuguse keeleainestikuga töötama hakkan. Tagantjärele võin öelda, et tol hetkel piirasid minu mõttemaailma stereotyybid noorte kohta. Istusin magistritööd kirjutades (yksi) oma mätta otsas ja ootasin mingisuguse slängisõnadest ja võõrkeelsustest pakatava hordi saabumist. Pidin pettuma. Olin justkui autsaider, kes arvas kõike teadvat, aga tegelikult ei teadnud eriti midagi.
Ysna kiiresti sain aru, et vähemalt noortekeele uurijate ring istub sootuks teise mätta otsas. Nad ei kõnele sellest, kui „valesti” noored räägivad; nende kirjeldustes kohtab teistsuguseid märksõnu: innovaatiline, trenditeadlik, kohanemisvõimeline. 1997. aastal ilmus yhes Põhjamaade noortekeele kogumikus artikkel,[7] mille esimeses lõigus võtab Penelope Eckert tabavalt kokku minu mätta tuumprobleemi: „Noorust nähakse sageli probleemse seisundina, haigusena, teatavat tüüpi hullusena. Täiskasvanute komme vaadelda noori huvitavate, arusaamatute ja mitte kuigi ratsionaalsete isenditena näitab, kui tugevalt üldistab ja moonutab noorteuuringuid keskealiste hoiak.” Eckert kasutab noorte kui keelekasutajate kirjeldamiseks väljendit linguistic movers and shakers (otsetõlkes „keelelised liigutajad ja raputajad”), ja toonitab, et keeleuurijad vajavad noori rohkem kui noored keeleuurijaid.
Vajutasin ajus Ctrl + N ja alustasin uuesti.
✨🧠💡✨
Juuli kakskymmend kakskend kaks.
Viin doktoritööks läbi intervjuud. „Kogu see Gen Z on väga kaootiline,” kommenteerib yks noor. „Me oleme seda näinud nagu nende boomer’itega, et nemad on nagu „Ah, ma ei saa noorematest generatsioonidest aru!” ja nüüd on meil need, millennial’id on nende nimed, on ju, et vaatavad, et „Ah, noorematest generation’idest [ei saa] aru!” ja siis on meil Generation Z, kellel ei ole veel nooremaid generatsioone, kes on lihtsalt nagu Among Us. Üks hetk tuleb see ka kindlasti.”
„Aga ta jutus on ju iva,” mõtlen samal ajal. Kas see pole mitte igipõline probleem, et iga põlvkond vaatab järgmisele ylevalt alla?
Zuumerid kasutavad väga palju sotsiaalmeediat – ega asjata kutsuta neid sotsiaalmeedia põlvkonnaks.[8] Me tegelikult ju ei tea, mis mõju see nende keelele avaldab, seda näitab aeg. Samas teame, et täiskasvanud on muretsenud tehnoloogia (ja koos sellega ka võõrkeelte, eriti inglise keele) mõju pärast tegelikult märksa kauem kui viimased kymme aastat. Praegu kardetakse, millist mõju avaldavad koolikirjandite kvaliteedile nutiseadmed (näiteks räägitakse tujukujude pealetungist), ent paarikymne aasta eest valmistasid peavalu hoopis välismaa telekanalid ja SMSid (mis omakorda tõid kaasa lyhendid ja võõrkeelsused).
1998, EPL: „Koolinoorte kõnekeel on pungil ingliskeelsetest fraasidest, filmides kõlanud roppustest ning telerist kuuldud reklaamlausetest.”[9]
1999, EPL: „Nende sõnul ei oska praegune lõpetajate põlvkond end korralikult suuliseltki väljendada, kirjalikust rääkimata. Ka hindajad näevad aasta aastaga üha rohkem töödes „ü” asemel „y-it” ja „ks” asemel „x-i”, slängi kasutamisest rääkimata.”[10]
2007, Sakala: „Vähe sellest, et noored on eesti keele üle külvanud slängiga, me asendame oma igapäevases kõnes varsti juba iga teise sõna võõrkeelest laenatuga. [—] Eesti keele saatus ripub juuksekarva otsas.”[11]
Tegelikult peabki noortekeelt dokumenteerima, et teaksime hiljem võrrelda, kas ja kui palju on midagi muutunud. Mahukaid andmed Eesti kontekstis sisuliselt napib. Saab kyll lugeda 1980ndatest ja 1990ndatest pärinevaid slängiylevaateid,[12] ent need ei peegelda tolle aja noorte terviklikku keelekasutust, vaid nopivad välja kõige kirevamaid juppe. Noortekeele stereotyyp põhinebki nendel värvikatel näidetel. Teate kyll, see „Ma surrend’in selle tunde ja ma release’in selle, et kuidas ma saan seda teha ilma, et ma express’iksin seda.”
Veebruar, samal aastal.
Asun vaatama yhe Eesti juutuuberi videoid. „Teadus on ikka lahe värk,” mõtlen endamisi. Ei saa ju iga päev öelda, et ma vaatan YouTube’i mitte prokrastineerimise, vaid hoopis yhe uuringu[13] tarbeks! Kirjutan järgemööda yles kõik videotes kostvad ingliskeelsused: päris mahlane episood, subscribe’ige-laikige-pange bell notifications, eesti parim reality, see on liiga nasty, juba on error… Näen mustrit. Inglise keel = sotsiaalmeedia sõnavara.[14] Korraldan peas paraja ajugymnastika, pyydes need väljendid eesti keelde tõlkida. Mõnele leiutisele näitaks pöidlaga yles, teisega jälle vajuks pöial alla. Näiteks mulle ei meeldi, et subscribe’i tõlgitakse „tellima” – mingist tähendusvarjundist jääb vajaka.
Yks hetk kolivad vanasti ja minu ajal naabruskonda sellised väljendid nagu cap, for real, slay, sus, NPC ja type beat. Tõmban alla TikToki, kuigi paar aastat tagasi lubasin endale, et see on yks koht, kuhu ma põhimõtteliselt ei roni. Aga saan aru, et kui tahan mõista noorte keelt, peab minust saama insaider. Ma pean hakkama orienteeruma selles online-kultuuris, milles paljud nyydisaja noored pesitsevad. Ja seal polegi nii hirmus, ausalt ka!
Yheksa kuud hiljem.
Leian end mõtisklemas: „Kyll on ikka hea, et meil on praegu eestikeelseid sisuloojaid.” Ma ei mäleta, et minu teismeeas oleks see kogukond nii suur olnud. Jah, vahel kasutatakse ka võõrkeelseid väljendeid, ent ometi on nende osakaal kõikvõimalike eestikeelsuste kõrval märgatavalt väiksem. Olen ysna mitmelt noorelt kuulnud etteheidet, et eestikeelset meelelahutust napib. Tõsi, seda on palju vähem kui ingliskeelset. Kui olin noorem, siis leidus näiliselt rohkem eestikeelseid saateid, filme, raamatuid, ajakirju, mis olid just noortele suunatud. Aga ajad muutuvad. Keegi ei lehitse enam Spunki, vaid kõik scroll’ivad TikTokis. Seega tulebki suunata fookus sellele, kuidas eesti keel TikTokki tuua.
Aprill kakskymmend kakskend kolm.
Transkribeerin doktoritöö intervjuusid. „Minu eesti keel on nii paha,” kostab yks noor. Kysin: „Miks?” Ta väidab, et näeb seda isegi ning ka täiskasvanud noomivad teda. „Ma ei taha öelda midagi valesti,” sõnab yks teine noor. See teeb mind kurvaks.
Kuidas saab toita emakeelearmastust, kui noorele inimesele heidetakse ette seda, kui „valesti” või „vigaselt” ta räägib? Tagajärjeks võib ju olla vastupidine efekt – noorel tekibki oma emakeelega negatiivne seos. Tal ei pea olema nööbid kurguni kinni, talle peab jätma ka hingamisruumi. Sekundeerin yhe kaasdoktorandi mõttele, et „keel on mänguväljak, mitte lahinguväli.”[15]
Viskan täiesti teadlikult oma keeleväljakult välja sellise mõiste nagu vigane keel.
✨💬✍️✨
Mida ma olen praeguseks noortelt õppinud?
Nad on isikupärased. See vanuseryhm on vägagi heterogeenne. Kõigi sõnavara on natuke erinev, noortekeel pole kõiki noori hõlmav keelevariant. Nii nagu on noori, kes on nutiseadmetest sõltuvuses, leidub ka neid, kes haaravad telefoni asemel kätte raamatu. Inglise keelega on neil samuti armastuse ja vihkamise piiril olev suhe.[16] Toon näiteks oma doktoritöö informandid. Yks teismeline väljendas selgelt, kui väga ta inglise keelt ei salli ja väldib selle kasutamist igal võimalusel. Aga yhe teise noore inglise keele oskus teeks silmad ette nii mõnelegi täiskasvanud poliitikule, kes oma tööpostil peaks oskama inglise keelt.
Nad on loovad. Noortele meeldib oma keelekasutusega mängida, seetõttu võtavad nad uusi sõnu agaramalt omaks kui täiskasvanud. Samas on nad ysna võimekad looma uusi keelendeid, mis täiendaksid eesti keele sõnavara ja nii mõnelgi juhul asendaksid võõrkeelseid väljendeid. Meenutagem, kust tuli näiteks suunamudija. Mu lemmiknäide on kringli taaskasutus – noortekeeli tähistavat see midagi cringe’i.[17] Noored on aaviklikud keeleuuendajad.
Nad on keeleteadlikud. Noored kipuvad võõrkeelsusi sageli käänama, pöörama ja väänama nii, nagu seda kirjutab ette eesti keele grammatika („Kui ma kuulan lyrics’eid, siis ma väga ei saa relate’ida.”). Lisaks sellele kohandavad nad oma keelekasutust vastavalt suhtlusolukorrale; selle kaudu peegeldab noortekeel keele kylluslikkust ja mitmeotstarbelisust, keel on justkui mitmetasandiline ökosysteem.[18] Näiteks kõneleb noor omaealisega ja täiskasvanuga erinevalt. Esimesel juhul peetakse estonglish’it ja lyhendeid omavaheliste vestluste loomulikuks osaks, teisel juhul on noore eneseväljendus palju hoolikamalt yles ehitatud. Yks uuring muuseas leidis, et kuigi noored ja täiskasvanud märkavad keelekasutuses põlvkondlikke erinevusi, tajuvad eriti just keskealised, „et eri inimestega ja eri olukordades nad oma keeletarvitust ei muuda.”[19] Seega võiks justkui spekuleerida, et noored on erinevate keelevariantide suhtes vastuvõtlikumad.
✨🪞😈✨
Ma syndisin 1996. aastal. Kuigi ma tahan mingis mõttes vastanduda Z-generatsioonile, on mul hea meel, et meil on ka midagi yhist – me kasvasime kõik yles nutiajastul. Kui minu vanemate põlvkond saab ilmselt oma nooruspõlve meenutada päevikute ja yksikute fotode abil, siis minu andmevaramu on kõvasti suurem. Kui MSNi ja Mängukoopa[20] aegadest säilitasin endale vaid paar symboolsemat vestlust, siis keskkooliaegadest on ainest palju rohkem: olen talletanud kõiksugu tšätivestlused, postitused, sõpradega klõpsatud fotod ja filmitud videod. Ma saan päriselt kuulata ja lugeda, missugune oli mu keel kaheksa või enam aastat tagasi. Teaduslikust vaatest pole selline lähenemine just kõige optimaalsem, ent väike eneserefleksioon aitab vähemalt yksikisiku näitel näha, mis ja kui palju on muutunud.
Yhest kiiksust sain lahti yheainsa märkuse mõjul. Nimelt korjas 13-aastane mina netisõpradelt (ehk kollidelt – kes teab, see teab) yles harjumuse kirjutada kirjavahemärgid tyhikute vahele. See nägi minu hinnangul väga a e s t e e t i l i n e välja. Õnneks ytles minu emakeeleõpetaja (ole Sa tänatud), et ma jätaks selle esteetika sinna arvutisse ega tooks seda rohkem oma kirjanditesse. Leppisin kyll kaotusega, kuid sain ka teismelisena olulise õppetunni. Vigade tegemine on okei, sest nende kaudu saame targemaks.
✨🤝🧗♀️✨
Igayks on yks hetk kuulunud Kringlite Liigutajate ja Raputajate Klubisse. Vanadel kaladel tuleb hakata tajuma tänapäevaste noorte biite ja võbesid.[21] Tsiteerides siinkohal restorani Pepe’s (kunagist) teenindajat Mihklit, on meil kõigil valik seda teha kas „ainsuses või mitmuses”. Kui me hakkame noorte keelekasutust üldistama üksikute näidete (näiteks tänaval juhuslikult kuuldud sõpradevahelise vestluse) põhjal, on stereotüübid lihtsad tekkima; tegelikkuses on pilt palju kirjum ning nende keeles leidub rohkelt variatiivsust. Siinkohal ehk tõesti pädeb võrdlus lumehelvestega, sest nii nagu lumeebemed on ainulaadsed, on ka seda noored.
Mitmust vajame ka teises mõttes – mida rohkem inimesi on noorte keelekasutuse suhtes avatud, seda tõenäolisemalt muutub valitsev „noorte keel on halb” diskursus. Nii nihkub fookus laimu külvamise asemel teistele, olulisematele teemadele: näiteks küsimustele, kuidas toita noorte eesti keele huvi või rikastada nende keelepagasit. Ainsuses jäämegi eri mätaste otsa istuma, mitmuses vallutame aga (Munamäest suurema) mäe.
[1] Olgugi et eesti normikeel soosib üütamist, kehastun siinsete ridade vahel aga yytajaks. Ning ei, seda mitte Aaviku, vaid hoopis tšätiregistri mõjul. Tšätid on koht, kus suhtlen sõpradega. Niisiis, austet lugeja, sina kehastud järgnevatel ridadel minu (keeleentusiastlikuks) sõbraks.
[2] Või ka selle variante: xd, xD, Xd.
[3] Vt https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/noor/1.
[4] Vt https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/teismeline/1.
[5] Rootsi keele variant, mida kõneldakse peamiselt kõrge sisserännanute osakaaluga linnaosades. Sarnaseid keelevariante kohtab ka mujal riikides, näiteks Saksamaal, Taanis, Suurbritannias ja Hollandis.
[6] Vt Sali Tagliamonte. „Teen Talk: The Language of Adolescents” – Cambridge: Cambridge University Press, 2016; Kristiina Praakli. „Sissevaade noortekeele uurimisse Eestis: üldist ja üksikasjalikku.” – Keel ja Kirjandus, nr 11, 2022, lk 1014–1030.
[7] Penelope Eckert. „Why ethnography?” – Ungdomsspråk i Norden. Stockholm: Stockholm University, 1997, lk 52–62.
[8] Andra Siibak. „Digipõlvkonnast sotsiaalmeedia põlvkonnaks. Põlvkondlikku enesemääratlust kujundavad trendid Eesti noorte internetikasutuses.” – Methis. Studia Humaniora Estonica, nr 21(26), 2020, lk 17–34.
[9] Kristel Kirss. „Inglisekeelsed väljendid trügivad koolinoorte igapäevakeelde” – Eesti Päevaleht, 21.11.1998.
[10] Malle Pajula. „Julmalt aus lõpukirjand” – Eesti Päevaleht, 04.1999.
[11] Gerly Nugis. „Eesti keele saatus ripub juuksekarva otsas” – Sakala, 10.03.2007.
[12] Vt eki.ee/dict/slang/sissejuhatus.html.
[13] Kristiina Praakli, Mari-Liis Korkus, Aive Mandel, Elisabeth Kaukonen, Annika Kängsepp, Triin Aasa, Kristel Algvere, Helen Eriksoo, Marion Mägi, Getri Tomson, Liina Lindström. „„Mis keeles ma räägin, I don’t know ”. Eesti sisuloojate inglise keele kasutusest YouTube’is.” – Philologia Estonica Tallinnensis, nr 7, 2022, lk 263–291.
[14] Vt ka Juhan Hellerma. „Doktoritöö: noorte inglise keele lembus väljendub ennekõike laensõnades” – ERR Novaator, 30.04.2021.
[15] Lydia Risberg. „Metamorfoos. Mälestuspilte neliaastakust Värske Rõhu keeletoimetajana. Lydia Risbergi päevik.” – Värske Rõhk nr 83, 2023, lk 38.
[16] Virve-Anneli Vihman, Kristiina Praakli, Maarja-Liisa Pilvik, Mari-Liis Korkus. „Kas noored on inglise keelega obsessed? Millest räägivad korpusandmed?” – Philologia Estonica Tallinnensis, nr 7, 2022, lk 292–322.
[17] Vt ka Helena Aadli. „Puust ja punaseks: cringe” – Müürileht, 08.2021.
[18] Marja Vaba. „Elujõuline keeleaed ei vaja suuri kärpeid” – ERR, 07.2023.
[19] Miina Norvik, Renate Pajusalu. „„Mina räägin kõigiga ühtemoodi, omas stiilis”: Eestlaste arvamusi keelest ja keelekasutusest.” – Akadeemia, nr 7, 2022, lk 1202–1238.
[20] Vt Anett Peel. „Mängukoobas – 2000ndate laste safe space” – 4dimensioon, 01.2021.
[21] Võbe tähistab vibe’i. Vt Tuuli Põhjakas. „Toomas Hendrik Ilves usub eesti keele elujõudu” – Postimees, 15.03.2023.
Mari-Liis Korkus (27): „Mu esimene sõna oli мясо, mu (praegused) lemmikud eestikeelsed sõnad on komakurat ja keelemudija, mu lemmik võõrkeelne sõna on schvjo (vt Norrlandi murret), mu lemmik slängisõna on hetu, mu lemmiklühend on naq ja mu lemmiktujukuju on 🙃.”
