mul on mu ema silmad ja isa naeratus
pyhapäeva hommikud lõhnasid pannkoogirasvaselt,
isa kõhul lebades pohmeluse lehk ninas
ema kaisus kohvihapune hingeõhk sõõrmeis
mul on mu ema kohvine hingeõhk ja isa pohmelline kurk
ime siis et temake suudleb ja sõnab
”sa maitsed nagu koni“
syydistan pärilikkust ja paratamatut ettemääratust
olen vanematele tänulik
sest muidu oleks piinlik
kui ma väike olin siis isa rääkis mulle kuidas maailm lõppeb
et päike neelab meid kõiki
meist kõigist saab päikesetolm
jumala kõrgusest vaatan varbaid
pettun ümara maa teoorias
tormilinnud hõljuvad mu all
lained kynnavad ookeanipõhja
kõige kaugemal olles tunnen end kodus
ma ei lähe enam kunagi tagasi
mäekyljel kõrbevad okaspõõsad
sürakuusad ja libamaasikad
aga õnneks päike neelab meid kõiki
meist kõigist saab päikesetolm
ilusad hetked taanis
kolletav päike ja kollased põllud
kolme triibuga pykstes mees yle kõnnumaa kõndimas
väike jack russell pyyab musti linde sinitaevast alla hammustada
rongi aknale kraabitud fuck swag
rohkem ilusaid hetki taanist pole ma kukkusin esihambad katki
fakk kapitalism ma võtan lehmad
haisen üle kogu hektari ja lasen võilillel vohada
kasvatan kahhelplaatide vahel metsmaasikaid
vaatan koledad kummikud jalas päikesetõusu
kõrvetan keskpäeval põsesarnad rosinateks
kustutan vihmase pangeveega lõkke
ja tõuseb kuu
lehmad võtku mind
ja et kurat kah võtaks
mul on käed ja palju sõrmi
vahel pistan nad autoaknast välja
päike kumab oranžikalt läbi liha
tuul vuhiseb kõrvus ja
mängib mu sõrmeluudega
meelespeasinine taevas naerab oma üksiku valge hambaga
nii on mu käed ja paljud sõrmed
rohkem elus kui mina ise
mul on veel jalad ja palju varbaid
löön neid toolijalgade vastu sõstraplekilisteks
kiusan neid männiokastega
aga mõnikord astuvad nad jahedasse kasteheina
nad tunnevad sammalt ja kruusa
pehmeid linu, villaseid sokke
nii on mu jalad ja paljud varbad
rohkem elus kui mina ise
mul on süda ja palju tukseid
harva juhtub kui unustab rütmi
siis hingan uuesti sisse ja välja
vaatan oma elusaid sõrmi ja varbaid
oma kumavaid sõrmeluid
ja sõstraplekke
nii on mu süda soe ja elus
nagu ma ise
palavik
I
vajun kirsipuu alla
kirsside käärind mahl tilgub mu juustesse
ja ritsikad närivad mu sääri
II
kirsiveini rauane maik tegi suu kohevaks
värvin laiade pintslitõmmetega vana maja
võõpan praod veiniseks
puusilmad verevaks
käed veriseks
tumepunane mahl voolab mööda mu randmeid
valgub jäsemeid mööda mullani
maalin seinale freskosid
mina olin siin
minu kirsivein oli magus
meie maja mäletab
Vana Tallinn
kunagi tahan olla vana ja kortsus nagu loetud ajaleht
tahan kitkuda kulme ja kissitada oma kunstripsmeid florida päikesepaiste all
suits suunurgas loen kellegi
synnikaardilt õnne ja õnnetusi
elan vagunelamupargis ja kasvatan puusalt ymberkaudseid jõmpsikaid kellel pole kindlat uneaega
ostan oma kassile ainult kallist toitu ja kastan lilli yle
kohaliku nurgapoe myyja teab mind nimepidi, mäletab mu lemmiklikööri
paratamatult olen syndinud floridast kaugele
eestis kastab taimi minu asemel üle vihm
ja lemmikliköör on kõigil üks
*
suvi pole alanudki
aga minu põlved on sinikaid täis
justkui oleks mustikais palvetanud
merel laiutab hilisõhtune taruvaik
luiged sõuavad pilliroogu
paitan neid pilguga
kardan puurilinnuna taassyndida
Lotte Triin Ugandi (19) on veevalaja ja krooniline hilineja.
