*
mul ei ole täna kellegagi rääkida
pöördun oma käte poole
nad lihtsalt on
mu süles
ja
nad mäletavad
ma ootan künkal oma isa
viisin isegi koera tuppa
sest talle mu papa väga ei meeldi
armukadedus ajab haukuma
ma ootan
punane flanellkleit seljas
nii palav on
aga see kleit on mu lemmik
sest selles kleidis juhtuvad
alati head asjad
mu käed
lehvitavad tänasele minale
ma ei kuule sireene
ma ei aima halba
ma tahan lihtsalt issiga koju minna
ma ju viisin isegi koera tuppa
sekundid ootavad järjekorras
et edasi tiksuda
aga ma ei luba
need ei saa enne edasi liikuda
kuni MINA olen valmis
kuni MINA olen suuteline
liigutama oma käsi
vaatan oma isa
vähemalt ma arvan
et see on tema
näost ma ära ei tunne
aga ma tean ta lõhna
ja pea asendit
kui ta mind
oma plikat
vaatab
ja ma tunnen alati ära
oma isa käed
ma ei tea
mida ta näeb
ja kas ta usub perekonstellatsiooniteooriasse
et meie tunded, teod ja mõtted
on esivanemate vara
mida me alati ei taha
aga peame vastu võtma
ja veel ka kummardama?
ma ei käinud esivanemate
testamentide ettelugemisel
aga see kõik siiski
kukkus sülle
keegi ei vabandanud
mu isa käed on sellised
mida mulle pole kunagi meeldinud vaadata
ainult pea peal
ja seljal on need turvalised
aga need on koledad
küüned on lühikeseks näritud
käed on karedad
sest kui sind on kahe kušeti vahele seotud
siis kuidas sa saad elu enam tagasi siluda
paksud veresooned
sest köiega kinni seotud käed
siiamaani pumpavad verd normaalsesse rütmi
veri otsib kohta
vaatan meeste puhul alati esimesena käsi
kas ma lubaksin neid oma särgi alla?
kas ma lubaksin neil riiuli seina panna?
aga käsi minu suguvõsas
neid ma ei saa valida
kui minu vanaonu
on püüdnud võtta minu isa käsi
ja minu isa ehk minu
siis mida minu käed võtavad?
ma ei suuda lahti lasta
pigem haaran kõike
mõtteid
tundeid
sõnu
kõike
kõike
kõike
enne kui otsa saab
enne kui käsi enam pole
mis korduse siis olen siit pärinud?
hirmu
vanaonu käed
mis olid kurjad
ja sõnad
mis tapsid osa
minu naiselikkusest
panevad minu käsi
alati pipragaasi järgi haarama
teevad mind ettevaatlikuks
kui mõni mees mind liiga pikalt vaatab
tirivad mulle selga pikema seeliku
mu käed on rusikas
tähendab
mu isa käed on rusikas
tähendab
mu vanaonu käed on rusikas
kelle omad siis?
see peab kuuluma edasikaebamisele!
pöördun oma käte poole
need on minu käed
ja minu tulevaste laste käed
ja nende laste käed
ja nende laste käed
ja nende laste käed
ja need on vaja puhtaks pesta
sest vanadele fotodele albumis
ei tohi jääda näpujälgi
minu käed on proovinud terve elu
mu oma isa kaitsta
„sa ei ole selleks siia maailma sündinud“
ütles mulle terapeut
ja ma usun teda
aga hirm on läinud nii suureks
et pean nüüd võtma rohtu
suurte inimeste rohtu
aga see hirm minus on ju lapse hirm
need käed on vaja puhtaks pesta!
sellest hetkest
kui sekundid ootasid järjekorras
ma lubasin endale
kuigi ma tean
lubadus on võlg
et minu tulevase mehe käed
on ilusad
nii ilusad
nagu neid oleks aastasadu hoitud
õhtuti
kui mu mees oma sõrmeküüsi lõikab
tunnen kergendust
mu süda plaksutab
siit sellest punktist edasi
ei saa keegi mulle halba teha
ma ei pea enam jooksma
luban neid käsi igale poole
ja ma isegi ei mõtle
siiski
vahel ma tahan siiamaani
sekundeid ritta panna
„võtke järjekorranumber palun,
me kutsume Teid, kui oleme valmis!“
millal olen valmis?
millal olen suuteline?
liigutama oma käsi
millel on tegelikult juba
küüned lõigatud
*
mulle läheb hinge
kuidas sa
alati
enne magamaminekut
mind enda sisse voldid
aga
kuidagi juhtub nii
et ma ei lähe kunagi
kortsu
vaid jään hoopis magama
minu piirjooni oskad
ainult sina näha
võib-olla sellepärast
ma ei kortsugi?
sa voldid mind enda sisse
ka siis
kui su külmik
mu peale uriseb
ja su veekann
mu välja vilistab
*
sa
ei öelnud mulle
et tahad
minu sisse
kaduda
ma lubaksin
kui teaksin
et
sa minu
külalislahkust
ei kuritarvita
aga su
saapad
on alati
mustad
häbiga kaetud
vabandustega
kinni seotud
sa laotad end
alati laiali
aga mul
on kõrini
sinu
osade otsimisest
klaveri alt
pistikupesadest
ma tahaksin
lihtsalt
tee
lauale tuua
homme
ostan sulle
uued
paelteta saapad
teed
joon
üksi
häbi
ei tunne
*
hingame sisse sooja läppunud
seksijärgset õhku
nende kuudega pole su toas
midagi muutunud
isegi su T-särgid
on samas virnas
kas sa oled üldse vahepeal elanud?
ma silitan sind magama
voldin end sinu vahele
ja vaatan rõduaknast välja
seal ei ole kuud
ega päikest
vaid punane kuma
tulekahju, mis neelab absoluutselt kõik
meie kehad tõusevad istukile
ja sa ei haara mu käest
haarame mõlemad klaasid voodi kõrvalt
veega
mis neis kuid seisnud
viskame tulle
mis isegi silmi ei pilguta
AUTORIST: Kelli Kiipus (29)
Oled öelnud, et kirjutamine on olnud võimsaim teraapia lapsepõlvetraumaga tegelemisel. Räägi sellest natuke lähemalt – kuidas aitab kirjutamine minevikku käsitleda? Kas oled proovinud ka muus vormis kirjutamist või on luule selleks parim?
Mulle tundub, et traumadega on see lugu, et me kirjeldame neid kui mingisugust tunnet, kehamälust tulenevat salapärast pilve, milles tihtipeale ei olegi sõnu. Ongi külmutatud. Aga kui see sõnadesse panna, siis hakkab mingi energia liikuma ning liikuma hakkab ka valu selle ümber. Põnev on see, et saan trauma kirja panna, aga teksti lõpetada nii, nagu mina tahan. Ümber kirjutada. See ei võta traumat ära, aga teeb ta helgemaks ja paneb n-ö säästurežiimile. Seetõttu oligi „Tundekasvatuse“ filmis loetud teksti „Isa käed“ kirjutamine tõeliselt tervendav. Nüüd, kui minevikusündmustele tagasi vaatan, näen, et need on liblikateks pööratud!
Ma ausalt öeldes ei ole muus vormis kirjutamist proovinud, maalinud olen, aga praegu on luule jäänud põhiliseks vormiks. Võtab samal ajal nii palju kui ka vähe ruumi.
Sind valiti eelmisel aastal lavaluule Eesti meistriks. Kuidas erineb luule laval ja paberil? Kas samad tekstid on kuidagi erineva iseloomuga sõltuvalt kandjast?
Paber reageerib teisiti, visuaalselt. Aga publiku kaasahingamine, nipsutamine ja vahetu reaktsioon on see, mis mind ikka ja alati lavale kutsub. Ette lugedes töötab luule täiega! Samad tekstid on kindlasti erisuguse iseloomuga – mul on ka mitmeid tekste, mida ma lihtsalt ei oskakski ette lugeda. Nagu tekiks düsfunktsioon. Mõned tekstid jällegi ongi ette lugemiseks, sest etlemisega saab neid juhtida.
Mõni hiljutine lugemiselamus?
Kolm viimast lugemiselamust olid kindlasti Bessel Van Der Kolki „Keha peab arvet“, Fredrik Backmani „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“ ja luulest Tõnis Vilu „Kink psühholoogile“.
