*
mu sõber põleb pliidi all
suure raginaga viskab sädemeid
visiseb, ägiseb, lausa karjub
jaa, mul oli puid, mul oli tikku ka
tõmban tikku, tsahh, paber süttib
pea süttivad halud ja sõber juba põlebki
panen puid juurde, las põleb ägedamalt
vinge, põlebki ägedamalt
jaa, sõber põleb, võtan kapist kohvipoti
täidan veega, kohviga, panen pliidile
sõber on mul täitsa vahva
aitäh, sõber, kohvi eest
jaa, elaval tulel keedetud kohvi igaüks iga päev ei saa
mind on jäetud üksinda
täitsa üksi kohe iseenda ja sõbraga
kõik on ära läinud, põrgusse internet
nõme võrk on inimesed endasse kudunud
kedagi päriselt enam pole
toksi sisse salasõna, pane mask ette
tahaks kalli, käed haaravad õhku
tühja õhku, põlev sõber praksub pliidi all
peale kohvi saab valmis pastagi
Altamurast Ellamaani söövad üksildased sama toitu
penne, pesto ja parmigiano
sõber põleb, vähemalt on kedagi kuulata
sügavas üksildases sügises on tuli väga hea seltskond
*
VÄLJA, VÄLJA, KÕIK VÄLJA
minge ära, minge välja
rütmist välja, uksest välja
uksest välja, aknast välja
mängust välja, endast välja
kinni, kinni, kõik on kinni
seni veel hästi kõik, kui hing on kinni
hing on kehas kinni
kehastuda välja, andke mulle nupp, ma vajutan
uks, uks, uks on kinni
küüned kraabivad seina
näpuotsad verele, küüneotsad kulunuks
siin pole uks, siit ei saa välja
ei taha välja, minge ära
päike paistab pähe, tuletab olemasolu meelde
päike paitab hinge, teeb haiget
nigu puhuks tolmu vanalt maalilt
ja järsku kohtud jälle sellega, et polegi Rembrandt
on külakunstniku kritseldis, oleks siis lapse esimene joonistuski
tühja sellest, lähen pooleks
pool tahab välja, teine ukse taha tuppa
pool ei taha, taha tuppa
teine uinuda tagatuppa
ennast sügavale voodisse peita
voodi on pehme, põrkab, hüppan, juhhuu!
päike ikka paistab, paistva päikesega ei saa voodis lebada
lähen kööki, teen kohvi
välja, välja, kõik välja
minge kõik välja
toast välja, rütmist välja
endast välja, mängust välja
mäng on läbi, mina kaotasin
PÄIKE AJAS MU ÜLES
*
ma vaatan ennast vaiba pealt
kusagilt sealt kiudude vahelt
mis oleks kui pistaks pea välja ja puudutaks saabast
paelad on jälle lahti
Tähe tänaval, Toomemäel, paelad lähevad ikkagi lahti
ma vaatan ennast vaiba pealt
ikkagi ülevalt alla
kosmiline tolmgi teab rohkem kui mina
kõigi maade tarkus tühine
kui ma kohtan ennast vaiba peal
piilun oma kleidi serva alla
mitte et seal oleks midagi, mida veel näinud pole
teed luristades, jalad maas
kohkun endasse tagasi
*
saagu, saagu, ma sajatan!
kuri sõna jääb kurku kinni
vandesõna huuli vahele
kasvatan päid kandvad kaelad
ma olin pime, ei näinud siis
ega osanud kahtlustadagi, ehk ongi hea
söögilauas mõnitas Pete kasutütart
kas laps oma pühad päevad kalendrisse märkis
mees sai nime kõva kivi järgi
kivi ta ongi, jookseb kõik vastu ennast puruks
kasvatan pead kõvaks, kivikõvaks, kaelad kangeks
enne külla minekut ütles
mis sa sest rinnahoidjast ikka ülle paned
ja kui laps end ikka nii riietas nagu laps tahtis
rikkus oma tujutsemisega kõigil külaskäigu ära
ühel hetkel sai tütrel pilastamisest küll
läks kaugele kooli, veel kaugemale ülikooli
viimaks kolis teise riikigi, ehk olid tondid ikka kannul
kasvagu mulle uued kaelad, sinna uued pead
Pete leidis omale poole noorema naise, abiellus uuesti
me teised jäime ikka sinna söögilaua taha
seda rokka ei pese ka issanda padukas ära
kõik saime määrituks, kuid kuri mees läks uude kuusistusse
kallis, sa ütlesid, et sa ei saa süüdistada
sest tol hetkel olid ise vaikijaks vandenõus
ühe korra piisanuks sul appi karjuda, me olime kõik seal
see polnud paneelmaja, et keegi ei hooli
oli su oma pere, olime meie
ah et Pete oli ka pere?
ja et kui ma kellelegi sellest räägin
keerad kaela mul kahekorra
nüüd võta ja keera nad kõik!
pööra mu pääd päeva poole
kääna mu kaelad koidupoole
kui sul sellest kergem hakkab
*
mies piab auus olema, tüöd tegemä
kiegi ei ole üteld, et mies piab viina juoma
ega ta viina juondki, lausa viskas
isa ütles kodust minnes
kui vanaisa sae käima tõmmab, jooske kohe minema
me ei joost, aga ta ei tõmmand kah
endal oli kõrval naine, ümber kolm armast last
kui mängis, siis täie panga peale
ebaausat võitlust võrreldamatu vastasega
niigi jaksasid kaua, ühe viis viin, teise morfium
süögilauas õppisin, leiged on ja tuhlitramp
sõnad tean, aga laused jäävad lõpetamata
*
seisan üksi keset tühermaad
pakis on viimased riisiterad
tassis on roostes kraanist tulnud vesi
kumb on jäänud vaeseks hing või keha ei tea
kõht on tühi vahel enam isegi ei valuta
hing on tühi vahel enam isegi ei hooli
Päiv Dengo (31): „Elan Tartus, õpin folkloristikat ja kirjutan. Käin teraapias, teen ja kuulan lisaks muusikat, mis aitab kõik väga palju. Tänavaid pidi kulgen enamasti tatsates, see on
tervislik ja aitab mõtteid koondada ja pingeid maandada. Naudin seda vabadust, mis inimestel on, aga võtan ka kanda sellega koos käiva vastutuse.“
