*
mu ema jättis oma esimese peigmehe maha
sest too ei teadnud
kus asub vladivostok
minu isa õnneks teadis
teadis jakutskit ja petropavlovskit ka
ükskord võtan kätte
ja sõidan kõik need kohad läbi
joon igas linnas tassi magusat musta teed
ja peidan kõige säravamate kuplitega kirikusse
ühe temast järele jäänud asja
tagasipöördumine
kaks nädalat hilissuvisel saaremaal
on sulanud kokku üheks pilviseks päevaks
nägime päikest vaid korra
õigupoolest ainult mina nägin
hetk enne loojumist
leisi püha olga kiriku ees
läksid üksinda sisse
mina jäin kirikuaias keksivaid varblasi vahtima
kurk suvelõpunukrusest valus
kui järsku kostis kirikust hõige
ja värvud paiskusid kisades õhku
sööstsid otse suure sinkjasmusta kupli taha
vajuvasse valgusesse
tiivad kui tules
ning viivuks näis mulle, et seisan iskorostenis
põlevas linnas
üle-eelmise millenniumi lõpus
ümberringi tuhat fööniksit ja karjed
suus väävli ja vere maik
kuni hüüdsid uuesti
nüüd juba kiriku ukselt
kas see, kas see oli päike
ja linnud, linnud, karjatus ja läinud
*
unes seisan
vahel siiani
kuremäe kloostri
pühal allikal
ja kardan kätt
vette pista
mäletamata
mida pelgan
võõra jumala
meelepaha
või pühadust
miski mu
paganlikus
lapsesüdames
liigutab nagu
uss kevadel –
ärgates võpatusega
pihk paistes
sõrmedel
vahaküünalde
kibemagus lõhn
*
sa paistad õhtuvalguses läbi
su luud hõõguvad punaselt
kardan sind vaadata
sa värised külmast
tunnen laugudel vibratsiooni
ka teisel pool tuba
sulle pole jäänud ühtegi sõna
ainult hirmunud pilk
taandud tagasi loomaks
nooreks isahirveks
sarved alles nahaga kaetud
minu silmad kui autotuled
akvaarium
keeran kõik kraanid korraga lahti
muudan maja akvaariumiks
kogu küla tuleb vaatama
igaühel viiesendine kaasas
õhtul hiilin viivuks verandale
korjan raha kiiresti kokku
hommikul on aed jälle inimesi täis
tuttavate seas ka võõraid
ujun akna alt mööda ja lehvitan
lapsed kiljuvad vaimustusest
valgele laudpõrandale sajab vaske
mündid ei mahu õige pea
enam kappidesse ja kummutitesse ära
vahel rühman terve öö
jään kõhnaks ja kahvatuks
hakkan päevatõusu pelgama
rahvast sigineb aga aina juurde
juba tullakse ka piiri tagant
kõigil higisesse rusikasse pigistatud
tükike kulda või hõbedat
oh oleks ühelainsalgi kivi
*
tõusen, magamata
kuust on jäänud vaid arm
piimjasroosasse taevasse
lasen vanni vett täis
leiget vett, ääreni
ma ei võta enam ruumi
siiski –
vesi loksub põrandale
iga liigutusega jälle
veidi tühjem, kergem
libistan end õlgadeni sisse
siit kumab aknast vaid udu
vesi on jahe
sulgen silmad
libisen pehkinud kaluripaadis
allavoolu, aerudeta
kaldad on uttu kadunud
jõgi hääletu
vesi paistab põhjani läbi
näen seal iseennast
mõranenud malmvannis
luuvalges, roostes jalgadega
leban kaelani vees
aknas mu pea kohal
sirab hommikupäike
kale, vahajas
vaatan üles
taevast pole, on vaid udu
valge lagi
vajun natuke veel
näen end lae all paadis
üksinda, keset vaikust
taevast ei ole, on vaid udu
ja külm vesi
udu langeb alla, vette
jõe põhja, minu poole
ei –
tõuseb minu seest
suust, ninast
väikeste verevate mullidena
kuni igaühest jääb
vaid tibatilluke haav
klaasselge vee pinnale
uinun, ärkamata
*
päike ei mahu
mu silma ära
kahvatukollane
vesine
jookseb mööda
põske alla
läheb suhu
maitseb kui
toores sügisõun
mulle meenub
üks õhtu
tühi aed
enne esimest
inimest
siis kui polnud
muud kui vaid
varjud
ja vaikus
valgus voolab
üle mu lõua
alles pooliku
maailma ääre
pimedusse
mis ei ole
ühtäkki
enam pime
koguneb
mu jalge ümber
järveks
keset ürgmetsa
juba tulevadki
esimesed
loomad
sest jooma
tuleme kunagi
ka meie
siis kui seda
metsa enam
ees ei ole
kui maailm
on lõpuks
valmis
ja me avastame
et alles polegi
muud kui vaid
päike
ja silmad
ja vesi
*
kirves läheb rooste
kui sinna enam tilkagi
puu valu
ära ei mahu
pane kõrv vastu külma tera –
kas kuuled kuusemetsa vaikust
või ainult iseenda hingetõmbeid?
vaata üles –
kas lund juba sajab?
vahel on tunne
et maailmas muud polegi
ainult lumi ja leevikesed
valge ja punane
tuisk varjab metsa musta
ja siis on ükspuha
et metsa on jälle natuke vähem
vahel isegi su enda ninaotsa
nii et sa ei saa arugi
et ka sina kahaned iga päevaga
Janika Läänemetsa (31) kodukülas elab rohkem hunte kui inimesi.
