*
mööda taevanõmme võid näha siledaid hukerjaid kalu
kõpitsavalt torkiljate kõpitssilmadega lõhestavad lõkerdades lõhiklikult kõike
tikati-tukati-tikk
laulab vihm
tupati-tapati-tapp
karjub vihm
tokerjad, tikerjad, piimjad valgelised angervaksade pühalikud õied naeravad ikaldaselt igavesti igavlevalt kaasa.
TSIULI-TRAHH
murdub oks
TSAHHARDI-KÕKS
langeb järgmine
kõpitsev kala on halastamatu
siidipuhmas siidjad sokerjad oksade rohelised tikits tikandid saadavad nad teele
verdtarretavalt mustav nutsjas metsatukk tukslevalt tukitsalikult tungivalt ütleb hüvasti
mina lehvitan lehvitsevalt lehelikkulises õrris õrnuses neile veel viimaseid kõpits krabadi-krahh soove õhkavalt õhiklikus õhtuhämaruses.
*
ma roogin kalu kesk aeda täis meelespäid
kus tulpidel nii veider jutuviis ja kus
nukrad õunapuuõied mul meenutavad aegu häid.
on kadund aeg ja läinud rutt
vaid aed täis meelespäid
ja kalad kes lendavad
taeva.
*
laena mulle ometi
neid elevandikõrvu
et ometi
saaksin lennata.
et ometi saaksin puhuda minema kõik need katused
kuhu alla te end peidate.
et ometi saaksin kaduda taeva
kus pole enne nähtud minusugust pilvikut.
laena mulle need tiivad ometi
ja ära end ma teie silme alt viin.
*
tänava surevas valguses
kukub liblikaid väikseid ja suuri
kõik nad sinu poolt eile veel
võõbatud tühjaks
värvitud valgeks
loodud lumeks.
viin nad ära.
peidan põue ja rattakuuri.
*
oma suust sünnitasin ma sitasitika ehk
skarabeuse
kes ronis välja köögiaknast
kus vaaritasin kartuleid
kes laulavad mulle Viidingut.
*
tol õhtul sõime sihvkasid
sul oli seljas su sinine teksajakk
ja mul olid jalas ema vanad tossud.
sa väitsid
et sul on taskus, su sinisinise teksajaki taskus igavese petetud õnne vein
kuid millest tilkagi ma oma kuivavasse kõrisse ei saanud.
paar sõna puhusime taeva
need kihistasid ja kadusid.
kui õnnelikud tähed ja valelikud hetked.
siis mõned valgelt toonikad hundid jooksid üle maa
ja ulgusid maikuu lõpmatu kuu poole.
Sa tõusid, kummardasid
ei tea küll kellele
ja läksid.
ma teadsin, ka sina käid hundiks.
eelmine / järgmine artikkel