Arvustus

Mõeldes „kellelegi teisele”

Aet Kubits 15.10.2023

Bernardine Evaristo
„Tüdruk, naine, keegi teine”
Rahva Raamat, 2022
Tõlkinud Heili Sepp

2019. aastal Bernardine Evaristo sulest ilmunud romaan „Tüdruk, naine, keegi teine” on rikkaliku tegelastegaleriiga teos, mis kirjeldab kaheteistkümne inimese elukäiku Inglismaa eri paigus enam kui saja aasta vältel. Selle lugemine on korraga nii hõlbus kui keeruline – laused on lihtsad, aga täis hulganisti eri alltekste. Evaristo kirjutamisstiil teenib narratiivi ja on kantud feministliku kirjanduse traditsioonist. Arvustuses kirjeldan ja analüüsin tegelastevahelisi suhteid, puudutades ka teose keelelist poolt.

Teose keskmes on ekstravagantse mustanahalise teatrilavastaja Amma lavastus „Dahomee viimne amatsoon”, mille esietendus raamatu epiloogis toob kokku kõik kaksteist tegelast: Amma, tema tütar Yazz, Amma parimad sõbrad Dominique ja Shirley, Shirley ema Winsome, töökaaslane Penelope ja õpilane Carole, Carole’i ema Bummi ning kooliaegne sõbranna LaTisha KaNisha. Teos jutustab ka Yazziga samas koolis õppinud Morganist, tema vanaemast Hattie’ist ning Hattie emast Grace’ist. Kes pole esietendusel kohal teadlikult, on seal juhuslikult. Kes pole kohal füüsiliselt, on seal kaudselt, kellegi teise kaudu, sest tegelasi defineerivadki eelkõige nende omavahelised suhted. Kui klassikalistes ilukirjandusteostes on naisi nähtud pigem suhete kaudu meestega,1 siis Evaristo teos mõjub lunastavalt, näidates, et maailm on inimestevaheliste suhete ja kogemuste poolest niivõrd palju rikkalikum. Jah, „Tüdruk, naine, keegi teine” läbib Bechdeli-Wallace’i testi suurepäraselt!

Kuigi tegelaste identiteediloomes on oluline roll neid ümbritsevatel inimestel (sugulastel, sõpradel, partneritel), on kõik karakterid siiski autonoomsed. Seda ilmestab hästi Evaristo jutustamislaad, mis ei piirdu vaid ühe tegelase perspektiivi avamisega. Meenub Mati Undi „Sügisball”, kus kõikidel tegelastel on suures loos oma roll kanda. Tegelastevahelisi kokkupuutepunkte märgivad väikesed argised (ja üllatavad) detailid – näiteks banaalne soodushinnaga riisikott, mida ostab ühel leheküljel üks tegelane ja paar peatükki hiljem teine. Muidugi leiab riisikotist suuremaidki ühisosi. Kaheteistkümne tegelase seas on sugulasi, (südame)sõpru, tuttavaid. Nendevahelised seosed avatakse lugejale aegamööda.

Tähtsamaid tegelasi liitvaid seoseid on sugu ja nahavärv. Nii on „Tüdruk, naine, keegi teine” tulvil lugusid, kus näidatakse, kuidas need tegurid tegelaste eneseteostust kammitseda võivad. Seejuures kostub taustal Simone de Beauvoiri mõte naisest kui kellestki Teisest, millele osutab teose pealkirigi: „Naine peab meeldima meestele, et naisena oma eluga toime tulla.”[2] Ta peab olema sümpaatne, aga mitte liiga naiselik; enesekindel, aga mitte liiga mehelik. Edukas naine peab olema ilus naine, aga mitte nii ilus, et see ei varjutaks tema tõsiseltvõetavust. Nii saab näiteks Carole’ist küll edukas firmajuht, kuid sellega eneseteostuse kohustus meeste silmis ei piirdu. Ta peab leppima meeste märkuste ning kutsetega ärilõunatele, mis ei pruugi kuidagi olla tööga seotud. Kolleegid imestavad Carole’i edu ja hea välimuse üle, mistõttu ta saab meeskolleegidelt kommentaare stiilis: „kui sul peaks kunagi kiusatus tekkima, ma pean silmas, et see keha nende ajudega” (lk 155). Evaristo tuletab meelde, et naine pole mingi müstiline abstraktsioon, keegi teine, kelle edu või väärtus peaks käima käsikäes ühiskondlike ilunormidega. Õigupoolest peaks ühiskond seda juba ammu teadma, ometi on diskrimineerimine paljude naiste jaoks endiselt osa igapäevaelust.

Mustanahalise naise jaoks, kes on teine kahes mõttes, on eneseteostust leida kaks korda keerulisem. Evaristo teos on feministlik – see ei tähenda pelgalt naiste võrdseid õigusi meestega, vaid laieneb ka klassi ja seksuaalse orientatsiooni võrdõiguslikkusele. Autor toob rambivalgusesse mustanahalised naised, kes mängivad argielus kõrvalosi valgete keskklassi naiste kõrval. Näiteks asutas Amma ise oma teatrikompanii, kuna tal sai kõrini orjatüdruku rollidest – ainsatest osadest, millele mustanahalised naisnäitlejad kandideerides loota võisid. Amma tahtis ise peategelast mängida. Esiplaanil on juhtumid, kus tegelased on teised mitmes astmes: teine tähendab olla teine mehe kõrval, teine seksuaalse sättumuse, teine rassilise kuuluvuse järgi.

Kuigi „vale” sugu ja nahavärv võivad tegelaste eneseteostust igal sammul takistada, püüdlevad nad kõik hariduse ja harituse poole. Haridus on inimesi kannustav, vahel ka paradoksaalsel kombel kammitsev või lähedastest äralõikav, kuid siiski elulootust pakkuv jõud. See tõmbab august välja, aga omandama utsitavad seda teised – Carole’i ema Bummi ei luba tütrel ülikoolis alla anda, Amma tütre Yazzi sõbrad motiveerivad üksteist õpingutes kõvasti pingutama. Hariduse inimlikku poolt ilmestab ka kurblooline, kuid lootustandev näide: 13-aastaselt vägistatud Carole’i aitab taas jalule karm õpetaja Shirley. Õpilase ja pedagoogi omavaheline suhe on ambivalentne – Carole leiab, et Shirley tahab tema edukuse enda arvele kirjutada, samas kui õpetaja ei tunne, et tema teeneid oleks piisavalt väärtustatud. Selliseid poleemilisi suhteid on raamat täis: sõprus pole üheselt mõistetav, abielud on seesmiselt haprad, perekondlikud sidemed purustatakse aegamisi. Raamat on siiski kantud naiste solidaarsusest – hariduse vajalikkust mõistavad eeskätt teised naised, sest erinevalt meestest pole neil eluredelil tõusmiseks muud valikut.

„Tüdrukust, naisest, kellestki teisest” õhkub haridust ja haritust ka muul moel, nimelt on teos ääretult intertekstuaalne. Lugesin kokku raamatus mainitud otseseid viiteid eri raamatutele, filmidele, väljaannetele, ajaloosündmustele, performance’itele, nimekatele popkultuuritegelastele, rassilise ja soolise võrdõiguslikkuse eestkõnelejatele, muusikutele jne – neid tuli kokku üle saja! Juba viidete poolest võiks teost hõlpsasti feministliku kirjanduse alla liigitada – Judith Butleri, Gloria Steinemi, Simone de Beauvoiri jt klassikute mainimist ei pea kaua ootama. Viide „Teisele sugupoolele” on juba pealkirjas, kuid väikseid vihjeid ja ühilduvusi on tekstis ka peidetud kujul. Näiteks kasutavad nii Evaristo kui de Beauvoir Dahomee naissõdalaste lugu. Kui „Teises sugupooles” ilmestab markantne naissõdalaste legend seda, kui vähe leiab ajaloost naiskangelasi,[3] siis „Tüdrukus, naises, kelleski teises” aitab naissõdalase narratiiv märgata, kuidas osa inimesi peavad oma saavutuste eest võitlema oluliselt rohkem kui teised.

Viidetest ja vihjetest enamgi tõmbab tähelepanu Evaristo keelekasutus. Loost väljas seisval kõiketeadval jutustajal on juurdepääs kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele ning ka sellele, kuidas tegelased räägivad ja miks. Nii annab autor igale tegelasele unikaalse hääle sõltuvalt tema etnilisest taustast, meeleseisundist või suhtluskaaslastest – mõned tegelased räägivad standardses inglise keeles, teised kasutavad kõnekeelt: „ee! ee! mis ull jutt nid sis! karjus Bummi, kuulen ma oigesti vai sa taha ma kasi tikuga oma korvasi?” (lk 145) Võrreldes Suurbritanniaga, kus hääldus võib anda aimu inimese sotsiaalsest ja geograafilisest päritolust, on keelekasutuse eripärade roll identiteedis Eesti kontekstis veidi vähem tajutav. Kuigi ka siin võib inimesi kuulates aimata, kust nad pärit on või milline sotsiaalne kontekst neid ümbritseb, on Eestis murded muutunud pärandkeeleks, mille loomulikke kõnelejaid on vähem nii argielus kui kirjanduses.

Romaanist leiab hulgaliselt ka neti- ja suulise keele jooni: suurtähti kasutatakse vaid nimede ja uue peatüki märkimiseks, murtakse ridu, tekst on täis pragmaatilisi markereid (noh, vist, võib-olla) ja lausekette. Tegelikult ongi kogu tekst üks lõppematu lause. Sellised vahendid kannavad endas vahetu suhtlemise, aga ka ajajärgu märke – infoühiskonnas, kus lugejat on aina raskem lõa otsas hoida, võib taoline kirjutusviis lugejale hoomatavam olla. Ridu murdes rõhutab autor olulisi tekstikohti, näiteks lk 138 kirjeldatakse ohvri vägistamisjärgset meeleseisundit:

………..„möödus minuteid või tunde või aastaid või mitmeid
eluigasid
……..ja siis see lõppes
………..ise tahtsid seda, nii et ila jooksis, ja muide, sa olid
………..suurepärane
………..siis olid nad kadunud
………..ja
………..tema
………..oli
………..ka.”

Raamat on kirjutatud kindla sooviga panna inimesi laiemalt mõistma, kui keeruline võib olla naise, eriti mustanahalise naise elu. Evaristo kirjeldab meestegelasi taotluslikult šabloonlikult (nii nagu naistestki on sajandeid kirjutatud), mistõttu ei mõju nad inimlike ja väljaarendatutena – nii jäävad lugejale kättesaamatuks näiteks Shirley abikaasa Lennoxi motiivid ja mõtted ning mehest tehakse kiiresti patuoinas. See aga ei tähenda automaatselt autori kitsarinnalisust või mustvalget maailmapilti, vaid vastupidi. Tema tegelastel, naistel, kellesse valdavalt empaatiliselt ei suhtuta, on endalgi empaatiaga probleeme ja nad võivad ka ise teisi tegelasi, nii mehi kui naisi, kohati šabloonlikult näha.

Vahel esineb hetki, kus jutustaja pöörab eelisõiguste suhtelisusele teadlikult tähelepanu. Näiteks kui Yazz arutleb valgete selge privilegeerituse üle, vastab Courtney talle, et: „Roxane Gay hoiatas, et ei tohiks pidada „privileegide olümpiamänge,” ja kirjutas „Halvas feministis”, et privileegid on suhtelised ja sõltuvad kontekstist, ja ma olen nõus, Yazz, sest no tõesti, kus see kõik lõppeb? kas Obama on vähem privilegeeritud kui valge maamats kuskilt kaguosariigi kolkast, kes on kasvanud üles haagiselamupargis narkarist üksikema ja vangis istuva isa järeltulijana?” (lk 75)

„Tüdruku, naise, kellegi teise” esmane eesmärk on siiski aidata lugejal mõista teisi inimesi. Evaristo jutustab lugusid, mis seni on ajalookirjutuses teisejärguliseks jäänud. Köitvaks tervikuks lõimitud lood toetavad lugejaid, kes on kokku puutunud sarnaste raskustega, ja veelgi enam – annavad probleemi olemusest aimu nendele, kes taolist alavääristamist teadlikult kogenud ei ole.

Jõuan ringiga raamatu esimese lauseni tagasi – see raamat on kõikidele:

„Õdedele & sõsaraile & sõtsedele & sistah’dele & naistele &
naiskadele & wimmin’ile & womyn’ile & meie vendadele &
meie vennastele & meie velledele & meie kuttidele & meie meestele
& meie meesperele & inimperekonna LGBTQI liikmetele” (lk 3)

 


[1] Meenutagem, mida kirjutab Virginia Woolf „Oma toas”: „Oli kummaline mõelda, et kõiki kuulsaid ilukirjanduslikke naisi kuni Jane Austeni ajani välja mitte ainult ei nähtud teise sugupoole silmade läbi, vaid nähtigi üksnes suhetes selle teise sooga. Ja kui väikese osa see naise elust moodustab!” (Virginia „Oma tuba” – Loomingu Raamatukogu nr 44/45, 1994, lk 66. Tõlkinud Malle Talvet.)

[2] Simone de Beauvoir. „Teine sugupool” – Tallinn: Vagabund, 1997, lk 444. Tõlkinud Mare Mauer ja Anu Tõnnov.

[3] „Teine sugupool”, lk 488.

 


Aet Kubits (21) ei tea ise ka, kuidas oma nime korrektselt käänata.

eelmine / järgmine artikkel