Arvustus

Mittesürrealistlik elu, ae?

Elsbeth Hanna Aarsalu 19.08.2020

Tõnis Vilu
„Tundekasvatus”
Häämaa, 2020

Lugesin kaks talve tagasi Tõnis Vilu blogist Kanada Euroopa asunike ja kohalike pärismaalaste järeltulijatest métis’dest. Mõte liikus automaatselt mütoloogilisele okeaniidile Metisele, ent Vilu kirjutas hoopis menuloo „Red River Valley” kujunemisest.[1] Sain teada, et jõe ääres asus métis’te koloonia, mille ümber koondas ajutise valitsemiskeskuse Louis Riel, kes seisis esimesena selle rahva õiguste eest ning kes alistus rahumeelselt Red Riveri mässus Kanada valitsusjõududele. Laulus igatseb métis’ naine sõdurist armukest, kes peab pärast sõjaretke lahkuma. Red Riveri nimi asendatakse hilisemates versioonides küll New Yorgi osariigis voolava Mohawki, küll Kesk-Hispaania Jaramaga, ka kohandatakse vastavalt laulusõnu, aga näib, et alistuv rahumeelsus ja armsama (inimese-, kodumaa-, rahu)igatsus jääb ükskõik mis maailmanurgas loo põhiliseks sõnumiks. Blogipostitus kinnitas nii mõnigi kord ahastusse ajavat, aga vajalikku arusaama: selleks et hetkeseisust paremini aru saada – eeldades, et see soov on olemas –, tuleb minevikku vaadata.

Olin tolleks hetkeks juba mõnda aega jagelenud Aldous Huxley „Hea uue ilma” seitsmenda peatüki alguses oleva sõna isthmos eri tõlkevastetega: originaalkeeles „väin” (strait), saksa keeles „maasäär” (Isthmus) või „merekitsus” (Meeresenge), prantsuse keeles taas „väin” (détroit), vene keeles пролив ehk „väin, merekitsus”, saksakeelse tüve algkodus vanakreeka keeles aga „maasäär/-kitsus” (isthmos). Henno Rajandi tõlkis 1989. aastal selle merekitsuseks, aga ka see ei pakkunud lohutust: kuidas saab sama koht olla korraga nii maismaa kui ka vesi? Üritasin loo tegevuspaika, Mesa asulat (mis asub sellel kitsusel või kohal või meres (kuigi sel juhul peaks see ikkagi saar olema)), silme ette manada ning otsisin abi illustratsioonidest. Käisin veel kord läbi need tõlked, millest jõud üle käis, ja püüdsin välja lugeda, kas tegu on maa või merega.

Maakitsus maakitsuseks ja väin väinaks (kui jääda originaali juurde, siis küllap Mesa – saarele kohaselt – ühes väinas asub; hiljem taipasin vaadata, mida hispaaniakeelne mesa tähendab: lava- või mägismaa). Vilu blogipostitus tuletas meelde, et sõnade (tähistagu need etnilisi gruppe, rahvust, maakitsust jm) tähendus ajas muutub ja on kogu aeg muutunud: isthmos tähistas Kreeka-Pärsia sõdade aegu tõepoolest maakitsust, nooremates keeltes on selle tähendus liikunud maismaalt merele, igasuguse teadusliku tõe või punkti-pealt-nii-on-arusaamiseta – selline etümoloogia juba on. Veel ühes sõnastuses: mõnede asjadega tuleb lihtsalt leppida. Leppimise juures võib aga mõtlemisega (sealhulgas üle- ja seosmõtlemisega) ikka tegeleda. Vähemalt nii palju, kui see võimalik on. Huxley muid kirjutisi ja utoopilise jutustuse iseäralikkusi uurides jõudsin aja mõisteni, mis viib mõttearenduse Vilu loomingus esinevate küsimusteni. Nendele vastata püüdes tuleb leppida veel palju muugagi, kindlasti ka sellega, et on küsimusi, millele üht ja ainumast vastust polegi.

 

Naer läbi pisarate

Nii nagu inimenegi, muutub aja jooksul ka sõnade tähendus. Kirjutades tuleb „aeg” kuidagi omaks teha, esmalt näiteks valida esimese või kolmanda isiku vaatepunkti ja grammatilise mineviku või oleviku, või kui keel lubab, miks mitte ka tuleviku vahel. Jutustada või hetke jäädvustada (kas see pole mitte klassikaline proosa ja luule erinevus?). Tõnis Vilu lugedes mõtlesin aja peale palju, aga esmalt tõi „Tundekasvatuse” pealkiri meelde Jean-Jacques Rousseau põhiteose „Émile ehk kasvatusest”. Nii nagu vastuoluline valgustusfilosoof alustab täitsa algusest, lapse kasvatamisest, jõuab ka täiskasvanud Vilu luulemina lapsemotiivi või teatud lapseliku algseisundi igatsuseni. Autori kolmandas luulekogus, virtuaalavarustes üles haritud „Uues eesti aias”, ehitub Ljuba-nimelisele lapsele teose viimase kolmandiku kirjeldusliin ja ka „Igaveses kevades” on lapse tegelaskuju(de)l oluline osa. Huxley teoses „Geenius ja jumalanna” sõnab loo jutustaja John Rivers, et lapsed tunnetavad kõike erakordselt intensiivselt: vaimustuvad rabarberist ja vahukoorest, naudivad kaarikujuhi kõrval istudes hobusehigi ja naha lehka, tunnevad naudingut hirmust, ja nii edasi.[2] Ilus oleks ka täiskasvanuna nii vahetult kogeda, aeg n-ö peatada. „Igaveses kevades” on lapse tegelaskujude taustal juttu pisut sarnasest, tardunud ja justkui igavesti olevikulisest ajast (ja seda värskendavalt virtuoosses vokabulaaris, nõnda et lugemisest on siiani kõlama jäänud tuumilessid, šatiimaõied, sasilee ja šeemot). „Uue eesti aia” kolmest looarendusest viimases kaob aga ajalikkus sootuks, suubudes ajatusse olekusse.[3] Pole ajavaba „Tundekasvatuski”, Vilu luulekogudest seitsmes, kus autori luulemina asub maailma ja iseenda kallale kahes ajaliinis ja kohas, Eestis ja Jaapanis.

Brita Melts mainib „Tundekasvatuse” arvustuses,[4] et autorile muidu nii omast „lugu” siin ei taju, kuid mul tuli teos kannatamatu lapse(!) kombel siiski ühe korraga läbi lugeda, nagu oleks tegu romaaniga. Oma roll võib olla dialoogivormil, vägagi tajutaval narratiivil, aga ka tõusva päikese maa elanike nagu varrukast puistatud tarkuseteradel: „Mõnikord piisab ka sellest, kui sa ei lase / endal muutuda halvimaks versiooniks / iseendast” (lk 30). Nii mõnigi kord kannab Vilu luuleridade esimene värss juhtmotiivi rolli, generaalbassina saadab teemaarendusi aga seesama aegumatu konstant, igavene häda, aga ka loomisalge – minevik. „Justkui oleks kõige peal / päiksekõrbenud nahk, üleminevik, / mis tuleb lahti katkuda. Lihtsalt sellepärast, et / ta on olemas.” (lk 63) Tahaks ka ühe meeldivalt rütmilise motiivi esile tõsta, on ju ajal muusikaski tähtis osa: „Pikaleveninud hommik tükeldab aju laiali” (lk 8). Motiive on veel, kuid „Tundekasvatus” jutustab – seda rohkem kui ainult rütmi ja muusikaga – luulele koduste vahenditega. Jutustava laadi eriti heaks näiteks on teose lõpus olevad dialoogid, ning siinkohal sobib proosažanrile kohaselt öelda, et jutustaja ja tema naise vahel (lk 81–83, 85–87).[5]

Selline tajumehhanismi pooldumine (lüüriline vs. jutustav laad) toimub ka lugedes: ühes liinis nopitakse vaatluslikes, tärniga tähistatud luuletustes muu seas lapsepõlvest mälestusi üles, teises, kaldkriipsuga märgitud Tokyo-ülestähendustes joostakse Tonisu-saniga Miyazaki-samale teed viima: „Miyazaki-sama, teie tee.” // „Oi aitäh-aitäh, Tonisu-san. Sul… on nii / tõsine ilme täna, ja ära ütle jälle, et sul ongi / selline nägu, ma tean, et see ei ole tõsi.” (lk 5) Kuigi luulemina on siin tõsise ilmega, siis leidub teoses koomilisust, ja Vilu varasemale loomingule mõeldes pole see üllatav.

Koomilisust on raske seletada, aga usun, et sellel on Vilu loomingus oluline koht. Meenub Nora Pärdi „Ööülikoolis” peetud loeng Athose püha Sofronist[6], kellelt ühes teiste staaretsitega küsiti, miks nad nii palju naeravad. „Sest öösiti, kui me üksi oleme, me nutame,” vastas Sofroni. Ja nii ei pruugi naeratamine tähendada seda, et naerataja oleks rõõmus: „Tahtsin talle öelda, et kunagi ma naeratasin vaid / sellepärast, et mul polnud rõõmu, mida varjata ja / iseendale hoida” (lk 17). Teksti on hõlbus visualiseerida: „Mõned aastad tagasi isa juubelil jõin ennast tooliks. / Tunne oli nii nurgeline, et olin selles täiesti / kindel.” (lk 52) Aga visuaalsetest kaadritest ja nende salvestamisest ei piisa, kui elul puudub tegemisi ümbritsev vorm. Üks Vilu luulemina Jaapanisse mineku põhjuseid näibki olevat eluisu (mis on ka ju teatud sorti vorm) kadumisest tuleneva tühjuse (ehk siis tühja vormi) täitmine, ja seda „[j]ust siis, kui üldse midagi teha ei suuda. / Nagu kivist läbi vajuv kivi.” (lk 89) Mis hääled jäävad ka eemal olles kõnelema, mis püsivused ja pained minekut saatma?

 

Keele mitu palet

Koomika on tihedasti seotud keelega, ja sellest vormuva tähenduse jälile „Tundekasvatuses” ka minnakse. Nii tuleb Vilu luuleminal tõdeda, et „eluperioodid vahelduvad nagu erinevad keeled / ja iga kord olen uues keeles näljane” (lk 11). See võib olla märk rändavast hingest, hirmust ühe ja õige tähendusvälja ees, aga ka soovist rohkem kogeda. Tunnetamise kasvatamisele viitab ka luulekogu enda pealkiri. Värve tajuvad inimesed erinevalt, inimsuhete perspektiivierinevustest rääkimata: üks mõistab nii, teine naa, ja kindlat tähendust olukordadel, aga ka tundmustel, polegi. Tähenduste paljususes tiksub looval inimesel sees ikkagi oma, tähendustest vaba(m) või vabaks murda sooviv keel, mis Vilul leidis kujundlikema väljenduse 2018. aastal ilmunud „Libaveres”.[7] Selles kasutatud keel – ehk siis teatud mõttes vorm – rõhutab sisulist mitmetähenduslikkust ning luulekogus käsitletud armastuse-, poliitika- ja üksinduseteemad jäävad keele tugevasse mõjupiirkonda. Võib-olla just „Libavere” järelkajana kostab nüüd (keeleliselt korrektse) „Tundekasvatuse” ridade vahelt: „Ma kardan natuke seda tähenduste sügavtrükki. / Kõik keeled juba inimeses olemas, õõh…” (lk 12) Juba jälle meenub Rousseau – millisena inimene sünnib, mis on talle kaasa antud ja mis hakkab kasvavat isikut mõjutama? Perekond, kool, väärtused, ühiskondlikud olud, ühesõnaga tabula rasa – jah, ei? See küsimus võib jääda õhku rippuma – mina ei oska, Vilu ehk ei soovi vastata –, aga keele kaudu maailma küsimuse alla seadmine tuletab meelde, et tähendusnäljas inimene loeb tekstist alati midagi välja, erinevus on selles, mida. Ja lõpuks võib ka ümbritsevat maailma „tekstina” tajuda: inimeste kogemusväli on lai ja isegi kui lugedes (elades) tekstist (maailmast) midagi kindlat välja ei loe, siis kogemine ise on ju ka väärtus. Optimist lisaks, et sel kogemise teel ette juhtuvad arusaamatused, millele „Tundekasvatuses” nii Eesti kui ka Jaapani ülestähendustes viidatakse, annavad elule jumet ja tuletavad meelde, et kõigest ei olegi võimalik aru saada, tuleb leppida.

Keel jääb siiski vahendiks, mis võimaldab mõtteid sõnadeks vormida, seepärast tundub õigustatud Vilu luulemina küsimus: „Miyazaki-sama, kas jaapanlane loeb Saigyōd / kuidagi teisiti kui näiteks mina?” (lk 54) Ja mõnikord annab keeletus, keeleoskamatus teatud rahu („võib-olla oleks vaja hoopis sellist umbkeelse / ukraina keevitaja moodi und, / et need maa-alused torud lõpuks ometi vett / pidama hakkaksid”, lk 14). Koha keelt oskamata on seal elada mingis mõttes lihtsam, aga see lihtsus lõikab isiku kogukonnast ära – on ju arusaamisihalus inimesele päris sagedasti, kui mitte enamasti, ikka omane. Keele juurest tuleb aga liikuda ühiskondlike küsimusteni, sest nii päevapoliitilistel teemadel kui ka kogukonnal on „Tundekasvatuses” oma koht.

 

Häda kalli kodumaaga

Keelega saab poeetiliselt mängida, aga keel on ka võimul olevate inimeste tööriist. Mingis punktis pole enam tegu eksperimendiga, vaid sõnadesse pandul on riiklik kaal (mitte et luulel seda ei oleks, aga natuke teistmoodi). Poliitilises avalikkuses kõike päris otse näkku ei öelda, aga äkki kuluksid mahlakamad ja siiramad sõnad ka juhtpositsioonidel olevatele isikutele marjaks ära?[8] „Tundekasvatusest” leiab otseütlemist küll: „Helmed on munnid, Kuusik on munn, Põlluaas / on munn, Kaalep on munn, Reitelmann on munn, / Järvik on munn, kõik nad on munnid / [kaja: munnid, munni’, munn…]” (lk 45), millega meenub üks viisike – midagi lapsepõlvest –, mida laulsime õega väiksena pikematel autoreisidel, vanemate ees tuli üks koht ära muuta: minnikene, mannikene, monnikene, mu-uu-nikene, muunikene, monnikene, mannikene, minni-kene jne.

Autoreisiga küll vähe seotud (ehkki kui tarvis, saab alati midagi kas siis vanemate, iseenda, lugeja või laiema avalikkuse eest varjata, sõltub ainult ümbersõnastamise oskusest), ent minu ja Vilu ühisel kodumaal on poliitiline olukord mäda. Lugejale probleemi täpset sõnastust ei esitata ja küllap luulega seda ei tehtagi, viidatakse üksnes häiriva olukorra olemusele: „Okei, päris isiklikus elus puutusin kokku pigem / karulaugupesto rahvuslusega – selline suht ohutu / maitseainete segu. Aga räpane tunne oli ikka. / See tähendab üldisel tasandil.” (lk 30) Vahemärkusena tuleb öelda, et kritiseeritud kodumaa on väga ülikoolilinnakeskne, mis pole halb, aga võib vaatlust kitsendada. Emajõe Ateena toob luulesse nii Mihhail Lotmani kui ka meie seast mullu suvel lahkunud Marju Lepajõe. Kriitikas jõuab Vilu ka kogukonnaküsimuseni: „Lugupeetud kogukonnaentusiastid, isiklikul / tasandil teie süsteem ei / tööta. Mõiste „kommuun” on nagu liiga / realistlik eriefekt mõnes õudusfilmis. / Kõik, mis mulle loomupärane, on eraomand / kuskil kaugel Jaapani mägikülakeses.” (lk 33) Siinkohal meenub Margit Lillaki dokumentaali „Südamering” viisaastak, kus ökokogukonna loomine päädib armukolmnurga ja vaenupuntraga, kogukonnatunne jääb üksikisiku tunnete varju. Ja tõesti, kust küll leida see kogukond? Või ongi inimene lõpuks üksi? Igatahes on ükskõik mis vormis ühiskondlikus korralduses tasakaalu leidmine raske, nii nagu on raske üksikisikut ja ühiskonda käsitlevalt luulelt oodata probleemi selget sõnastust: „Indiviidi positsioon ühiskonnas on katki, aga / oleks siis teada, mis on see positsioon ja mis / täpsemalt on katki” (lk 13).

„Tundekasvatuse” ülelugemise järel leidub selgitus selle kohta, mis ja kes on Eestis vildakil. Seda ridades, kus Vilu luulemina ütleks, kui vaid oskaks, valitsusele: „[V]aiba alla lükatud inimesed ja kitsed tähendavad / reetlikku jalgealust” (lk 69). Mõistsin neid ridu nii, et inimene ei saa Eestis kaasa rääkida. Seitsmekümne esimesel leheküljel on juttu välistest põhjustest, mis on inimese murdnud. Eesti teemaga teos ka lõppeb (taas nende mu-u-unnide juures). Seega on pidanud tekstide kirjutamise eel ja ajal kodumaal valitsev olukord autorit päris korralikult pitsitama.

 

Isiklik lepituskatse

Vabadus on keeruline. Vabadus otsustada ja tegutseda, mitte otsustada ja mitte tegutseda, olla ja olemata jätta. Samas poleks ükskõik mis muu piirav variant etem. Jean-Jacques Rousseaule üleöö kuulsuse toonud arutluse „Kas teaduste ja kunstide taassünd on aidanud kaasa kommete puhastumisele?” kirjutamise eel tabanud teda deliiriumilaadne seisund, millest toibumise järel visandas filosoof kirjatükis oma õpetuse tuuma: inimene on loomult hea, aga ühiskond ja tsivilisatsioon on ta laastanud. Essee esimeselt lehelt leiab kirjakoha, et kõigil aegadel leidub inimesi, keda kammitsevad nende sajandi, riigi ja ühiskonna arvamused. Kui tahes ajast ja arust Rousseau mõned arusaamad ka polnud, on see tõdemus oma üldsõnalisuses tõepoolest kestev. Arutluse eessõnas öeldakse, et selle pealkirjas on sõnastatud üks tähtsamaid ja kaunimaid küsimusi, mille üle eales arutletud. Sest küsimus on inimese õnne kohta.

Tõnis Vilu luule tekitab minus hulgaliselt küsimusi, aga küsimine on hea. Alates sellest, kuhu tõmmata žanripiirid, kuni kodumaakriitika laiema tähenduseni. „Tundekasvatuse” lugeja visatakse avakosmosesse ja nii ei jää üle muud kui seal – orientiiri leidmata ja natuke segaduses – ringi vaadata. Lõpuks tähendab luulekogu enim selle kirjapanijale endale – kirjutamisprotsess ise vastab küsimustele, ja kui selle käigus ühiskonna kohta nii üht kui ka teist avaldub, siis nii on.[9] Lugejana proovin nende küsimustega lihtsalt leppida, mis sest, et autor sedastab: „Ekslik on mõelda, et mõtete äramõtlemine on / mõtete ära mõtlemine” (lk 25). Ja selginemisihalusele pisut teises sõnastuses kaasa noogutab: „Sürrealistliku kunsti (laias) tähenduses puhul on / ülimalt tore see, et totalitaarsed režiimid / enamasti vihkavad seda. Nad lihtsalt ei saa / sürrealistliku kunstiga hakkama ja seega on see / hea relv. // Sürreaalne elu aga (laias tähenduses) nii mõnus / ei ole.” (lk 8) Kui väga vastuseid ka ootaks, ühte kindlat tõde pole ja ehk pidigi „Tundekasvatus” seda meelde tuletama. Nii nagu siinse kirjatüki alguses visandatud maakitsuse ja väina vastasseis ning ühe põlisrahva laulu lugu. Selle loo sõnades tajutav igatsus ehk siis tunne on aga universaalne küll. Tunnetega muudmoodi nagu ei saakski.

 

*

Pikema mõtiskluse järel olen jõudnud arusaamisele, et „Tundekasvatusest” ei leia tekste, mida loeks igavikuliste teemade üle järele mõtlemiseks, pigem tekitavad nad positiivset tuska ja tugevdavad tegutsemisindu. Iseenda ja oma ajaga rahutegemise, kodumaamure, üksinduse, isthmos’te, Achilleuse kanna ja indiviidi staatuse, üle kahe ja poole sajandi taguste filosoofiliste esseede ning palju muu kõrval ongi tegutsemine ise kõige tähtsam. Ja toredam.

 


[1] Vt http://ilmavilus.blogspot.com/2017/09/uhe-laulu-lugu.html.
[2] Aldous Huxley. „Geenius ja jumalanna” – Tallinn: Varrak, 1995, lk 21–22. Tlk Pille Runtal.
[3] Hasso Krull nimetab Vilu luule n-ö tühja aega utoopiliseks. Vt Hasso Krull. „Tardumusse venitatud avaus. Tõnis Vilu utoopiline aeg” – Vikerkaar, nr 9, 2016, lk 100–108.
[4] Brita Melts „Kuidas tunda täpsemini, peenemalt, huvitamalt?” – Sirp, 03.04.2020.
[5] See võib olla ka üks hääle kaikumine ja mõttearendus, nõnda et dialoogina esitub hoopis üks kahekõneks vormistatud monoloog. Igatahes pakuvad need vestlused lugemisnaudingut.
[6] Vt ylikool.ee/et/13/nora_part.
[7] Keele tähendustevabadus on muidugi üksnes näiline: „Keel kyll ei hooli puhtusest ja / graciast , a ta kohe kindlapääle / hoolib psükologilisist südämetun- / ndest. Seda o lausa kuulda kohe.” (Tõnis Vilu. „Libavere” – Tartu: Häämaa, lk 44.)
[8] Meenub, et keegi pakkus Saksamaal poliitikute inimlikumaks muutmisel lahendust nad kõik kord kuus või vähemalt aastas kaasaegse tantsu töötuppa saata, raputagu end seal selgemaks.
[9] „Luule nagu üldse kunsti funktsioon on kahe otsaga: ta kas aitab ühiskondlikke sidemeid tihendada või hoopis meid sidemetesüsteemist vabastada, ta kas näitab tegelikkuse alternatiive või lepitab meid tegelikkusega.” – Märt Väljataga. „Mis on luule I” – Keel ja Kirjandus, nr 3, 2013, lk 154.

eelmine / järgmine artikkel