*
miski minus laagerdub
kasvatab talvekasukat
vaevleb unetuses
otsib pimedas prille kratsib
hüsteeriliselt pead valmistub
maandumiseks lõikab sõrme
seisab suure punase nupu ees ja ma
hingan välja
ning paber hingab sisse
ja see miski minus on laagerdunud
talvekasukaga
magab õndsat und prillid
peas
käed puhkeasendis turvaliselt
maandunud plaaster sõrmel
ja väga kaugel sellest suurest punasest nupust
*
nüüd lõpuks
on kõik su kastid ukse taga kõik
potid pannid kahvlid noad
veneaegne mööbel
vene raamatud ja ajakirjad
isegi telekas su lemmikseebiooperitega see
igivana tomatitaim
ja pilt vanaisast kõik
on siin
ja valmis minema aga
kus sina oled
(sisse)ränne
ei tulnud kured
tulid sõdurid
…………………………ja me kehadest sai künnimaa
…………………………hingedest kartulimugulad
ei tulnud kured
tulid sõdurid
…………………………me juurtest sai leek
…………………………mis näitas kurgedele teed
……………kuid ei tulnud kured
……………tulid sõdurid
*
mina ei tea mida
tähendab sõda
mina ei tea
mis tunne on kodust ära
joosta
sest kodudest
ei joosta minema
oma kodud
jäetakse maha vaid
siis kui kodu on
pimedus
ja sa pead koos kõigi
teistega võidu valgust
otsima
kodust põgenetakse siis
kui kodu su jalge all
põleb
siis kui valu
žiletiterana
kaela lõikab
kodu hüljatakse siis
kui
mujal on parem
sel hetkel kui kodu
ei luba enam
kodus olla
ning isegi siis
kui kodu jääb
selja taha
ei unustata teda
*
lume alt välja sulanud lehtedelt
vaatavad vastu surnud laste
silmad
nad silmitsevad
minu tervet puutumata nahka
minu ohutut teed koju
mida ma peaksin tegema et te
mu unenägude udus leiaksite
tee minuni
mida ma peaksin ütlema
teile kes te elate meiega igavesti
*
olen rääkinud
läbi tuhmunud
raugenud
kõdunenud väätide olen
neisse peitunud ära
eksinud
aga nemad
on nüüd minust
välja kasvanud ja
enam ma ei
mäletagi neid aga
saab ka ilma
mäletamiseta
rääkida
on valus
rääkida läbi unarusse jäetud
väätide
teeb haiget
uus päev saabub
ikka sama hooga kuid
see on
näpistava kahkja nõgese värvi
*
kusagil mägede taga
siis kui kõik on lahkunud voolid
sa ajale sõrgu
et see need mutta kinni tammuks ja
hetkeks peatuks
kuid ajasõrad ei mattu mutta vaid
lippavad aina edasi
nii sinuga
kui sinuta
*
seisad
hirmunult
öö aina pimenevas koridoris
kuusirp seljal
otsides nurka kus hüüan su nime
Lisete Talvar (16): „Mõtlen alatihti sõnadele, tõenäosusele, et ärkan homme üles tolmukübemena, ning anonüümsete jäätisesõltlaste tugigrupi loomisele. Samuti usun, et enese kirjeldamine on maailma kõige raskem ülesanne.”
