*
Mis nii viga:
istuda teise õhtu saunalaval,
palvetada põskedelt punaseid marju
põrandale kukkuma.
Raudrohi ja saialill.
Leidnud ennast suurest suvest,
mis, ehkki külmast on sinine,
häbeneb mustikapuhmaste vahel.
Järsku vabanenud kohustustest,
nägu viimasest maskist klaar.
Kellele, kuidas ja miks
siin elus peaks elama?
Vaikin. Ehk süda teab vastust.
Aga südame hääl ei kostu
halgude praginast üle.
*
Ritsikate sirin on mu unelauluks
vihmaniiskel augustikuuööl.
Matan kasvuhoone taha
kartulivagude vahele
oma nukra viisi,
et mind julges armastada
kellegi teise mees.
Porgandipeenrasse kaevan
tema sigaretihõngu,
tomatite kastmise vette
uputan ilusad silmad,
mädaste õunte sisse
peidan enese süü.
Aga augustiööd on pimedad
ja ritsikad valjud…
Võin hingata kummelist hõrku hellust,
leida saialilledest kire
ja uskuda siin,
et armastada on õnn.
*
Kas mäletad mind hommikuvalguses,
kui pea joodud viinast veel ei tuika?
Või jääbki alkoholiunustusse
tunne, mis meid siin näib valitsevat?
Ära peida silmi, nii tühiseks mind
tolmuna kokku pühkida ei saa.
Hoida teineteise kätest kogu öö,
sulada häbelikku suudlusse.
Tähti taevalaotuses punastamas
näeme, noored, arutud südamed.
Hommik haarab meid võimatult kiiresti.
Surun su kaelale magusat luulet
veel teadmata, kas köieks või lipsuks.
Sina surud mind enese vastu,
korraks näib, et sa hommikul mäletad.
*
Kange punane vein ja sigarillod
enne neeldumist argipäeva,
kombinatsioon noori inimesi
laotud veeta väiksesse vanni.
”Aga mis on siis elu mõte?“
naeran võõra mehe embuses
ja tõstan viinapitsi suule.
Kõik. Me igatseme armastust.
Tuulelippudest neiukesed
suudlevad teineteist homsesse,
kus enam keegi ei mäleta,
kas nad iseend armastasid.
Päike särab unenägudes kõrgelt,
surudes paratamatuse mõrkja tee
hommiku saabudes minugi maksa.
Argipäevahall valab pitsi triiki
kohustuste kibedat korduvust.
Enam ei muretse keegi, kui
see karikas ajabki üle.
Sügis
Äädikakärbsed ronivad akendel,
aga mina ei tapa, mina ei valeta,
ei himusta ligimese meest.
Jalutan õhtuti pargis. Üksinda.
Ei hoia kellegi kätt ega huuli.
Minul on sihid selged,
et metsast võiks leida seeni,
rääkida baarides—kus ma ei käi—
võõrastele meestele mürgistest
ilusaid valesid. Õnneks ma ei valeta.
Pühitsen pühapäeva.
Öösel juba alustasin Jeesuse verega
N-laeva peal tantsides.
Kui Jumal annab andeks,
et ma eevaülikonnas
ilma asjata
suhu võtsin—ta nime muidugi—
siis luban järgmisel sügisel
kõik õunad ussidele jätta.
Getter Dolgošev (21): „Kirjutan oma lastelaste jaoks mälestusi üles, luulevormis.“
