Juuli 2017
Kalju laundži kokkupakkimine. Meie ühine elu viimased kolm aastat Kalamajas hiiglasuures korteris on läbi saanud. Põhiline pakkimine toimus viimasel ööl. Panime muusika mängima, igaüks kuhjas oma kraami kastidesse; aeg-ajalt kogunesime keset elutuba, et kellegi kapinurgast välja tulnud hansat või marineeritud seeni pühalikult ringis jagada. Toomasega jätsin õhtul hüvasti: kallistasime pikalt ja sõnatult. Tanja ja Tambetiga pakkisime kella viieni hommikul, siis pikutasin kaks tundi ja tulin uuesti üles, et Berliini lennu peale jõuda. Tambet oli lõbusamas tujus kui mina ja ütles, et nüüd see algab: metropoliidi elu, kus alati on kuskil kaugel keegi, keda igatsed, ning süda on üle maailma laiali puistatud. Siis tuli Tanja teisest toast ja ütles: „Kus sa nüüd lähed …”, mille peale hakkasin nutma. Võimatu minna, võimatu jääda.
Olen Berliinis! Kuigi pidevalt on tunne, et kohe-kohe kukub see plaan läbi ja pean tagasi Eestisse minema. Korter asub Friedenaus, kogu mööbel on vist pärit IKEA-st, aknast kostab liiklusmüra, saadan WG-Gesuchtis 10 kirja päevas, et kahe kuu pärast, kui toaomanik naaseb, uus elamine olemas oleks. Sain toa Eesti maffia kaudu mõni nädal enne kolimist ning kui diil oli tehtud, kadus kogu Berliini kolimise ärevus ära. Püüan köögis vähe aega veeta, et ei peaks noorte saksa korterikaaslastega viisakusvestlusi pidama.
Oktoober 2017 – märts 2018
Saan WG-Gesuchtist üheainsa jaatava vastuse: tuba Sonnenalleel. Lähen õhtul vaatama, mind võtavad vastu kaks antropoloogiatudengit, olen strateegiliselt sõbralik ja osavõtlik. See mõjub: nad ütlevad, et mind on korterikaaslase kandidaadina raske üle trumbata. Üks neist läheb pooleks aastaks Mehhikosse välitöid tegema ja otsib allüürnikku. Tuba on imeline: puust põrand, suur voodi, kõrge lagi. Seinal on zapatistide tehtud maalide reprod ja unenäopüüdja. Asub Neuköllni südames, samal tänaval mu vana Berliini-kamraadi Sannaga.
Askeldan Sonnenalleel hommikul köögis, kui uus korterikaaslane Marta astub tuppa ja teatab, et tema töökoha hoole all oleva põgeniku pere uppus Vahemerel. Püüan tunnise vestluse jooksul talle ja kogu maailma ebaõiglusele kaasa tunda, siis toon töö ettekäändeks ja lähen oma tuppa. Sama intensiivsusastmega vestlused toimuvad pea igal hommikul enne kukke ja kohvi. Mõne nädala pärast tahab Marta muga rääkida: võiksin oma toa ust lahti hoida, kui kodus olen, sest muidu tunneb ta end isoleeritult. Hakkan hommikuti rutiinselt temaga „ära” suhtlema, et õhtuni oleks veidi rahulikum. Õhtud veedame siiski tihti köögis pastat süües ja feminismi ehitades.
Kas mul on nüüd kodu? Ma olen siin olnud mitu kuud ja olen veel mitu kuud. Imestan, et mu maandumine Berliini nii pehme oli; arvasin, et hülgan kogu turvavõrgu, aga nüüd naudin elu oma Neuköllni korteris.
Kuuenda kuu lõpus, viimasel nädalal, läheb Marta reisile, ning saan selle koduga täiesti üksi hüvasti jätta. Ühel pärastlõunal panen Луна mängima ja keeran puusad diivaniga risti, vajun õlad ees põrandale, ajan jalad üles köögikapile, teen tagurpidi kukerpalli ja tõusen püsti, virutan käed vastu põrandat, ajan selja sirgu, virutan käed vastu põrandat …
Aprill 2018
Frankfurter Allee: Ats tuleb Sonnenalleele, teeme pannkooke ja kivi, ajame ranitsad selga ja sõidame ratastega Friedrichshaini. Kuuajane peatuskoht. Enne seda olin kõige raskema kandami – raamatud – juba ülejärgmisesse kohta ära viinud.
Seal ootab mind hiiglasuur tuba baldahhiinvoodiga, lisaks raamatud, VHS-kassetid, riided, ehted, kostüümid, parfüümid, kangad, grammofon, maalid … Saan enamasti üksi olla, korterikaaslasi eriti ei huvita, kes ma olen. Pean ainult ühe öise köögivestluse maha kõhetu tüübiga, kes ütleb, et ta on marksist ja ateist. Kui olen seal nädala olnud, viskab mul üle ning pesen vannitoa põranda tolmust ja kellegi teise kubemekarvadest puhtaks. Juhuslikult märkan, et üks korterikaaslastest on pea kiilaks ajanud. Küsin, kas tal on pardlit. Jaa, näed, siin, toob ta vannitoakapist abivalmilt ühe aparaadi lagedale ja pistab selle mulle pihku. „Ma tavaliselt teen nii,” tõmbab ta kaks peeglitega kapiust lahti, nii et ta näeb ennast nii eest- kui ka tagantvaates. „Viel Spaß,” ütleb ta ja lahkub vannitoast. Mul on pardel ikka veel pihus. Astun peeglite vahele, valin pikkuseks 3 mm ja tõmban masinaga ühtlased tõmbed üle pea.
Mai–august 2018
Saksa keskkonnakaitsjate korter, kes otsustasid samuti minu kasuks kohe, kui nendega kohtusin. Reuterstraße, Sonnenallee korterist täpselt ümber nurga, aga veidi rahulikumal tänaval. Mu aknast kostavad pühapäeviti kolme kiriku kellad ning aknaalune pärnapuu tahab tuppa ronida, lepatriinud ronivadki. Rõdul kasvavad saialilled, till, basiilik ning üks kask on potti surutud. Elan koos paariga, kes plaanib endale parasjagu kuhugi maakohta kommuunimaja, kus mitu perekonda koos elavad. Ma teen päeviti oma toas tööd ning õhtuti, kui noorpaar koju tuleb, haaran raamatu ja teki ning sõidan rattaga Tempelhofile, sest kuigi, või ehk selle pärast, et korterikaaslased on nii konfliktivabalt nunnud, tunnen endas vastuolu. Tahan üksi olla ja mitte kellelegi aru anda, mida teen või tunnen.
Vahepeal käib jutt, et kui nad oma maja valmis saavad ja välja kolivad, võiks ma selle korteri üle võtta. Nagu päris ametlikult: ennast sinna sisse kirjutada ja ise Hauptmieter’iks hakata. See mõte tundub imeline tagavaraplaan juhuks, kui ma Kesk-Euroopa Ülikooli sisse ei saa ja sügisel Budapesti ei koli. Aga kõik panused on Budapestil, sest Berliinis tiksumisest on küllalt saanud: mu keha on Berliinis, aga pea on Müürilehe tööd pidi Eestis, mitu sõpra on vahepeal kas linnast lahkunud või otsustanud lahkuda ja kardan siia üksi jääda; peale selle tunnen, et kui ma endale oma asukohas mingit erialast väljundit ei leia, hajun pidetusse. Budapest on see võimalus: soouuringute magistrantuur Ida-Euroopas täidab kõik need lahtrid.
Juuni keskel, kui ma pole ikka veel teada saanud, kas elan paari kuu pärast Berliinis, Tallinnas või Budapestis, login rutiinselt ülikooli portaali sisse ja näen, et mu staatuse nupuke on roheliseks läinud. Võpatan ja vajun põrandale. Kui keha üle kontrolli taastan, rooman madratsile, koban pihku telefoni ning saadan Arole sõnumi: „Sain sisse.”
Kuna asun sügisest täiskohaga õppima, pean Müürilehe-töölt lahkuma ja jätma hüvasti ka regulaarse sissetulekuga.
Kolime kõik korraga välja: korterikaaslased Michendorfi, mina Budapesti. Nende sõbrad on hommikul kell 9 kolmanda korruse trepilt alla kolimisautoni inimketi moodustanud. Kaks sõpra tulevad mind lennujaama saatma. Teeme Reuterplatzi pargis kaare all ühe hilissuvise selfi, kus näeme välja nagu seitsmekümnendate lesbid.
September–oktoober 2018
Budapest. Laekun sõimehõumi Kirsi juurde, kes tuleb mulle Kálvin teri vastu. Kirss on täiesti minust sõltumatult Budapesti kolinud ja elab oma kallimaga 9. linnajaos. Neil on minu jaoks üks tuba ning ma ei vaevu sealt külalislahkust ära kasutades kaks kuud lahkuma, sest nii hea on vahelduseks elada kalli sõbraga, kes mind tunneb ja keda mina tunnen. Lähen Kirsiga ka samasse kõnekeskusesse tööle. Seal tuleb olla kell 7 hommikul platsis, nii et alustan varahommikuid üksinda köögis taburetil kohvi juues.
November 2018 – märts 2019
Otsin tuba. Käin Bartok Béla tänaval ühte vaatamas, kus peaksin korterit jagama ühe ungari noorpaariga, kellele tundun tore ja korralik. Siis lähen Rákóczi tänavale vaatama ühte teist, kus võtab mind pärast pikka hilinemist vastu üks vanem ungari paar. Korteris on kolm tühja magamistuba. Vannituba on kardinaga poolitatud, et teha läbikäik kolmanda magamistoani, kuhu muidu ei pääseks. Ungari korterite kiiks. Vanapaar on väga sõbralik ja vannub, et korteris on internet ka. Lähme natukeseks alla tänavale, et eelmised üürnikud, kellega suhted lõppesid halvasti, saaksid oma kohvrid korterist välja tuua.
Lähen Mariaga deidile ja ta kinnitab mulle, et CEU ühikas, mis asub kesklinnast kaugel ühe metrooliini lõpp-peatuses, on täiesti okei elukoht. Hakkan kaaluma ühe CEU koolikaaslase Margo mõtet, kes pakkus mulle oma tuba ühikas. Kirjutan talle. Saame jutule. Vahetame oma üliõpilaspiletid ära, et ma tema kaardiga tuppa sisse saaksin ja et tema saaks minu kaardiga raamatukogus käia. Tuba on väike, aga valge, mu aken on puulatvade kõrgusel, kirjutuslaua taga istudes vaatan kauguses asuvat metsatukka ja paneelmaju. Koristaja käib iga nädal voodilinu vahetamas. Erinevalt bakaaegsest Tartu Ülikooli ühikast, kus betoonpõranda ja kuue dušipeaga pesuruum asus keldris, on mul siin oma isiklik kapselvannituba. Ainult kööki jagan koridoriga, nii et õpin hommikuti tõhusalt köögis käima: valan keeva vee kohvipuru ja kaerahelveste peale ning tõmbun ruttu oma tuppa tagasi.
Teeme Margoga diili, et maksan kaks esimest kuud üüri ja kolm järgmist enam ei maksa, sest siis läheb tema Itaaliasse välitöid tegema ega vaja enam üüriraha. See on väga tore, sest taipan, et mul polekski olnud raha, et üüri maksta. Käime Mariaga aeg-ajalt üksteise tubades koos õppimas, enamasti olen omaette. Ainult kooli minek ja koolist (või öösel peolt) tulek on tüütu, sest alati on (öö)bussis mõni koolikaaslane, kellega kas kell pool üheksa hommikul või kell neli öösel tegelikult ei viitsi, aga nagu peaks mõne sõna vahetama.
Masha küsib, kas tahaksin terve aprillikuu elada tema korteris Buda poole peal ja tema kassi hoida.
Margo arreteeritakse Itaalias ja tal keelatakse riigist lahkuda. Ta kirjutab mulle, et kuna ta ei saa oma magistritööd kaitsma tulla, külmutab CEU võib-olla tema õppestipendiumi, sh õiguse sellele majutuskohale.
Aprill 2019
Võtan Masha pakkumise vastu. Viin suurema kohvri tagasi Kirsi juurde ja sõidan bussiga Budasse. Kass Fransis on kõige nunnum kass maailmas. Pehme lühikarvaline mõuk. Toas on kirjutuslaud, mille nihutan tolmusest nurgast enam-vähem toa keskele, vaatega aknast välja. Rõdult piilub sisse kaks oravat. Köök on pisike ja trööstitu, aga – kass!
Kahjuks teen Fransisele liiga ja jätan teda sinna Budasse tihti üksi, sest ööbin kolm-neli korda nädalas Imre juures tema kesklinna korteris.
Mai 2019
Lähen kolmeks nädalaks Kirsi juurde tagasi. Arutame rõdul maailma asju, vaatame „Selgeltnägijate tuleproovi”, teeme köögis salatit. Suveks Berliini kolimise plaan pole end veel päris lahti rullinud. Imre, kes on selleks ajaks juba Berliini kolinud, helistab ja ütleb, et tal on praeguse Weddingus asuva korteri asemele võib-olla üks teine variant tekkinud, nii et selleks ajaks, kui ma jõuan, võib ta juba olla sinna kolinud ning siis ma võiksin ise tema Weddingu korteri üle võtta. Istun tühjas koolikoridoris korra maha. See kõlab nagu hea uudis, aga mind tabab rammestav igatsus ja mure. Aga siis ma ju ei maandukski esimese asjana Berliinis Imre kaissu? Temast on hakanud immitsema kodutunnet.
Lendan Berliini. Imre on jõudnud täpselt samale tänavale, kus ma metroopeatusest maa peale tõusen. Elan viis päeva tema Weddingu toas. Siis kolin Alt-Treptow’sse queer house’i, kus mind võtavad vastu üks USA transmees, üks saksa lesbi oma kallimaga, üks prantsuse lesbi ning kaks koera. Köögis on ümmargune laud ja palju maitseaineid, sahver on täis head kohvi, majja on oodatud sõbrad ja külalised, mu toas on puust põrand ning kardinad on nii tumedad, et magan järgmisel hommikul poolde päeva.
Otsin tööd. Raha vaikselt sulab, sisse pole midagi tulemas. Kammin ärevusega koristamis-, seksitöö- jms kuulutusi. Sisse hakkab vaikselt sõitma ümbritseva keskkonna ilu ja sõprade soojade selgade kontrast mu sees kripeldava hirmuga: mis siis, kui ma jään kodutuks? Mis siis, kui mul pole raha, et üüri maksta, ja jään sõprade kukile parasiteerima? Mis siis, kui ma ei saa raha kokku, et õppemaksu maksta, mind visatakse koolist välja, ma ei tee enam kunagi erialast tööd ja jäängi vaesuse kimpu? Ütlen köögilaua taga Imrele, et mul on tunne, nagu mu sõrmed sulaksid ära. Imre võtab mu käed pihku ja ütleb, et mu sõrmed ei sula ära.
Sõidan Amsterdami workshop’i andma. Veedan kogu esimese päeva linna peal ning lähen alles öösel kell kümme hotelli. Tee peal guugeldan seda asutust ja näen, et sisse registreerimine on tol päeval juba lõppenud. Mõtlen, kas tõesti jään nüüd võõras linnas, tööülesande täitmise eelõhtul rahatult üksinda öösel ukse taha. Õnneks on hunnik turiste tol õhtul korraldanud hotelli kohvikus karaokepeo ja saan siiski sisse.
Tagasi Berliinis, kolin kümneks päevaks Atsi eeskotta madratsile. Ta teeb klaveri ja plakatikogu vahele mulle ruumi ning hommikuti putru salatiga, võileibu, kohvi. Elame kunstnike kommuuni seitsmendal korrusel, akna taga autotöökoda. Ats räägib, et hiljuti avastati tema kõrvaltoast laip.
Vahepeal registreerin ennast Berliini elama, Sanna aadressile. Ta kirjutab mulle põlve otsas üürilepingu valmis: tõmbab mingilt saidilt tooriku, täidab meie nimekohad ära, paneb faili mälupulgale, hüppan maja kõrvale späti’sse, et see välja trükkida, valetan müüjale, et olen tõesti nende uus naaber, ning oligi käes mul see dokument, mida mul ei olnud siiani Berliini-elu jooksul olnud: üürileping. Kui sealt lahkusin, andis Sanna armastatu mulle veel iseküpsetatud leivapätsi kaenlasse.
Atsi juures elamise kümne päeva jooksul sõidan vahepeal Gruusiasse konverentsile ettekannet pidama. Sealses hotellitoas on kaks voodit ja õhukonditsioneeri saab puldiga sisse-välja lülitada. Magan seal kogu päeva pärast konverentsi.
Juuli 2019
Eesti maffia on taas tõhus olnud ning kolin sõbra tuppa Friedrichshainis, ta ise läheb suveks Eestisse. Mu toa põrandal on vaipkate. Aknad on vaikse tänava poole ja mul on kollane tugitool, milles laua taga kirjutada saan. Toa üüri maksan Turkish Airlinesi kompensatsioonist, kelle lend teel Thbilisisse hilines, nii et jäin Istanbuli passima.
Friedrichshaini korteris käivad Tambet, Aro ja teine sõimehõumi Triinu külas. Tunnen ennast Berliinis esimest korda nii mugavalt, et võin sõpru lihtsalt vastu võtta, nendega ratastel mööda linna tuuritada ning oma lemmikuid falafelikohti ja lagendikke näidata ilma hirmuta, et peaks midagi rohkemat tegema kui seda, mida ma Berliinis ise teen. Kahjuks on nii Aro kui ka Tambet just siis külas, kui hotellis koristajaks käin, nii et pean hommikuti teises linna otsas platsis olema ja saan ainult õhtuti oma väsinud keha sõprade seltsi vinnata. Selleks ajaks, kui Triinu jõuab, on mind juba vallandatud, nii et saame rahulikult kolm päeva koos veeta.
August 2019
Berliini-suve lõpus olen nädala ula peal, enne kui Eestisse sõidan. Küsin Imrelt, kas võin tagasi tema poole minna, ta vastab, et muidugi. Küsin Atsilt sama, kes lubab ka. Mõtlen, et pigem siis Atsi poole, sest tema kodu on elule lähemal ning seal saan oma võtme. Lõpuks kolin hoopis Sigridi korterisse Kreuzbergis, kes läheb ise samal ajal koju Rootsi. Ats tuleb Friedrichshaini külla, sööme rõdul õhtust ja viime mu kotid ratastel Kreuzbergi. Kahest korterist kokku ehitatud eluasemes on umbes kaheksa magamistuba ja need kõik on tühjad. Ma ei kohta selles korteris nädalase elu jooksul mitte kedagi ning kui keegi vastu tuleks, ei teaks nad, kes ma olen. Minu tuba on pisike ja Sigridi kraami täis; madratsil on imelik lõhn.
Tallinn. Maandun Tanja tühjas kesklinnakorteris. Laual on mulle jäetud tervituskiri, kus esimene punkt on kohvi asukoht. Järgmisel ööl ööbin mujal, siis naasen, siis lähme telkima, siis öö Tanja pool ja siis kolin Koplisse. Saan olla nädala üksi ühes kohas. Allkirjastan korterilepingu Budapestis ning mõtlen, et vähemalt on kõige selle lõpuks – kolme nädala pärast – mul kodu olemas. Samal ajal üritan kuidagi korraldada nii, et minu lepingu alguskuupäeval saaksid mu sõbrad Budapestis korteriomaniku sõbrannale lillepoodi jäetud võtme kätte, et nad saaksid ise seal toas elada, kuni mind ei ole. Korteriomanikule ei taha sellest plaanist esialgu rääkida, sest ma tahan, et see tuba seal Budapestis oleks minu ja mitte USA-s asuva omaniku käsutada. Maksan õelt laenatud rahaga ära esimese üüri ning pangakonto kukub 1 € peale. Ühel hommikul ärkan, süda puperdab, käed värisevad, silme ees virvendab. Istun diivanile, suunan pilgu aknast paistvale merele. Tol päeval midagi asjalikku ei tee.
Tartu. Õe juures ei saa seekord olla, sest nad tahavad sinna tuppa teha teise lapse toa. Vahepeal on Budapesti korteriomanik kirjutanud, et talle ei sobi see, et mu sõber seal toas tasuta ööbib, ning et see oli mu sõbrast väga ülbe, et ta polnud nõus korteris ööbimise eest seal isegi väikseid parandustöid tegema. Lähen ööseks isa juurde ja otsustan telefoni mitte vaadata.
Ärkan hommikul halva tundega. Vaatan sõnumeid: Budapesti korteriomanik teatab, et saadab mulle raha tagasi. Nii et ei, mul ei valenda kuskil lähitulevikus kindlat kodu. Panen FB-sse kuulutuse, et otsin korterit, tahaks kahe nädala pärast sisse kolida.
Sõidan maale. Maamajal on uus laastukatus peal; vana pandi siis, kui olin viiene. Ajan vanavanemate voodis kõhutades Genis oma suguvõsa jälgi ning vaatan, et mu vanavanaisa sündis siinsamas talus.
Tagasi Tallinnas, elan nädala üksinda Keiu ja Aro korteris Kalamajas. Hakkan tööga alustamist venitama City24 saidil kahetoaliste korterite müügikuulutusi vaadates. Tahaks lihtsalt raha ja kinnisvara.
Tagasi maale, skaibin Budapesti sõbraga, kes mind enda korterisse elama kutsub. Nõustun. Tagasi Tallinna. Ja tagasi Budapesti.
Mind võtab vastu tuba, mis tekitab tunde, nagu oleksin just rongijaama ootesaali sisse astunud. Laed on nelja meetri kõrgusel. Korteri vahetus läheduses on Blaha Lujza metroopeatus, mis on küll ungari rahva ööbiku järgi nime saanud, aga nüüd on tuntud pigem kodutute pesade ja kusehaisu poolest. Koju minnes põiklen alati vähem või rohkem joobnud tegelaste vahelt läbi. Aga toas võin olla, kuni tahan; mul on umbes 30 m2 põrandat, voodi, mille ise üle tänava kohale vedasime, toa suuruse kohta veidi vähe mööblit, aga siiski laud, diivan ja kiiktool. Tunnen ennast seal nagu oma nii-öelda kodus.
Oktoober 2019
Sõbrad läksid paariks nädalaks Eestisse ja palusid, et ma nende mopsi hoiaksin. Elan kaks nädalat Margiti saare kõrval suure elutoaga korteris. Selle aja sees käin korraks Kaunases konverentsil ja põikan tagasiteel Berliinist läbi.
