Illustratsioon: Alicia Jemets
2021. aastal ilmus Natalja Nekramatnaja debüütluulekogu „Sinine pojeng“. Sellest, sealt leitavast ja veidi seda ümbritsevast vestles salapärase poetessiga Saara Liis Jõerand.
Kes on Natalja Nekramatnaja? Milline on tema suhe luulega? Aga maailmaga?
Olen vannitoas. See on üks võõras agul. Seisan peegli ees alasti – järelikult ei taha ma midagi varjata (aga „tahet ei saa usaldada / ennast ei saa usaldada“). Tõstan üles parema käe ja ka kujutis minu vastas liigutab. Mina sirutan valge käe sirgelt taeva poole, aga minu vastas olev vasakpoolne valge käsi kehval kõhnal kehal jääb kuidagi kõveraks. Vannitoas on kõle ja õues vingub tuul, läbi ventilaatori kostub laste summutatud kisa – maailm jääb minust kaugele, maailm on kiviseina taga. Muudan fookuseid: jälgin rähma silmanurgas (on hommik), lotendavaid rindu (rinnanibud totralt lötakil, voodiriiete mustrid kehal), aga siis avastan otsmikult punni ja hakkan seda mitte millelegi mõeldes katkuma. Pressin mäda enda seest välja. Nagu Medusa pilgu kangestav puudutus. Pööran nüüd selja ja vaatan üle õla (kuigi Orpheuse asemel oleksin meelsasti Eurydike). Nüüd jääb mu esikülg (parim osa minust) varjatuks, nagu on varem varjatuks jäänud kogu alakeha. Sulen silmad. Üritan ette kujutada kujutist, mis veel äsja oli minu ees, aga mäletan üksnes üksikuid detaile – kes ehitaks sest üles terviku, naise, inimese?
Lähen panen parem raadio mängima. Retro effemmist üürgab Väntöi sonaat. Tulen tagasi vannituppa. Hakkan agaralt puusi hõõrutama. Vaatan, kuidas naine minu vastas liigutab end muusikast mööda. Kõik, mida näen, on piinlik. Mida võin ma öelda selle kujutise kohta ja selle naisterahva kohta, kelle kujutis see on?
Võin olla ka kööktoas (ainus tuba – ajad on sellised …). Minu ees on luuletus, mille on ilmselt kirjutanud naine, kelle tervikkujutisest ma äsja ilma jäin. Panen selga kujuteldava supelkostüümi ja hüppan. Kohas, kuhu ma olen hüpanud, tunnen end koduselt. Üks eesti kirjandusteadlane – käisin kuulamas tema loengut, aru sain vähe – rääkis naisest kui eksistentsiaalsest hoorast. Nüüd hakkavad näojooned ehakuma säras aegamisi kontuurjooni võtma. Võtan öökapilt raamatu, see on vihiku moodi, nagu ruuduline kaustik, Contra luulekogu „Mundris vitamiin“, loen, unustan ennast.
Kes sinu luulekogu esimest korda kätte võtab, ütleks võib-olla, et see ennast just kuigi lihtsasti unustada ei lase – see on tihe, tume ja põiklev. Kuidas „Sinist pojengi“ lugeda?
Oh, Jumal! Kas saaks olla midagi tühisemat kui luuletaja, kes seletab, kuidas tema tekste lugema peab? Võib-olla üksnes targutav ühiskonnakriitiline näitleja on midagi veel naeruväärsemat!
Kunstnikud, sealhulgas luuletajad – nagu ka mina ja antud juhul iseäranis mina – on enamasti võrdlemisi rumalad inimesed, kes mingitel äraspidistel põhjustel arvavad end teadvat ühiskondlikest protsessidest rohkem kui keegi teine, isegi rohkem kui sotsiaal- või majandusteadlased. Kes arvavad teadvat enda teostest rohkem kui vastuvõtjad (enamgi veel, autorid näikse arvavat teadvat ka lugejate kohta rohkem kui lugejad ise). Luuletaja, kes mõtlikul pseudofilosoofilisel moel kõneleb, mida kujutab endast tema kunstiteos, on infantiilne imbetsill. Mina olen algaja, ebaküps luuletaja (olgugi et arvan teadvat ühiskondlikest protsessidest rohkem kui ükski sotsiaal- või majandusteadlane, olgugi et just äsja olen nende ridadega pannud kõigele näpu peale) – milleks teha olukorda veel piinlikumaks …
Jäin piinlikkuse peale mõtlema. Tundub, et kui tõmmata kirjandusse kuuluv sealt välja, inimesi elama õpetama, tuleb see lihtsasti mängu. Piinlikkus oleks nagu olemuslikult argine tunne, mille luuleks vormimine tühistab („esimest korda end videost nähes / pettusin / alles raugana avastan et suudeldes / olen kõver ja tobe“; lk 26). Mõtteeksperiment: kuidas oleks piinlikkusest võimalik kirjutada, nii et piinlikkus alles jääks?
Kirjutada väga halvasti? See võiks olla kõige lihtsam viis. Kirjutada väga hästi? See võiks olla kõige keerukam, aga kõige mõjusam viis.
Hea luuletus raputab minu keha, kujundab minu hinge, minu sisemuse põhiolemust ja toob nähtavale minu kui inimese, minu kui naise varjatumad sfäärid. Kui luuletus mõjub, ei ütle ta üldiselt väga palju, aga tema mõju on selle võrra jõulisem. Luule ei peaks ennekõike kirjeldama emotsioone, vaid looma täiusliku pinnase, kust võrsub lugedes emotsioon, tunne. Võtan öökapilt raamatu, see on näiteks Carol Ann Duffy, loen ja olen nüüd teine inimene, ma näen nüüd iseennast, näen läbi ehakuma virvenduse oma olemuse kontuurjooni ja mul on häbi. See on üks ilus häbi. Suur osa väärtluulest tekitab lugedes nauditava piinlikkustunde sellise olendi nagu mina pärast (minu ema väitis sageli, et vajub minu pärast piinlikkusest maa alla) ja ainult luule suudab seda teha. Ilma luuleta oleks vaid talumatu vaikus.
Leidsin Nataša hiljutisest luuletusest värsirea, mis võiks edasi anda nauditavat piinlikkust: „ja emme kirstu kohal mõtlen sinu huultest“.
„Sinises pojengis“ elab varjamatult palju teisi kirjanikke ja juba kirjutatud tekste. Ajuti mõjubki see lausa nagu temaatiliselt koostatud kogumik, millesse koondatud luuletused sobivad lihtsalt omavahel võimatult hästi. Mida kirjandusmälu Nekramatnajale annab ja mida Nekramatnaja sellele lisab?
Kui ma olin väike, kleepisin toa seinale sadu, võib-olla tuhandeid luuletusi ja fotosid luuletajatest. Olin siis, arvan, kaheksa-üheksane. Väike katusekamber muutus parnassiks, kus oma koha sai hulk suurkujusid (Puškinist Dickinsonini, Dantest Sextoni ja Ahmatovani). Igal õhtul, kui vanemad olid ära, ja nad olid pea alati ära, sulgesin end tuppa ja hakkasin fotode ees kummardama. Sügavalt, aeglaselt. Mäletan, et mida lemmikum luuletaja, seda rohkem pidin kummardama. Kui Plathi ees tegin igal õhtul kümme kummardust, siis Bloki ja Stevensi ees kummardasin igal õhtul vähemalt 25 korda. Muidugi valdas katkematult tunne, et kõik need luuletajad näevad mind ja teavad, mida ma teen (see võis olla põhjus, miks ma käitusin selles toas alati väljapeetult ja lugesin edasi ka siis, kui tegelikult enam ei jaksanud). See tuletab meelde Louise Glücki hiljutise Nobeli kõne, kus ta kirjeldas lapsepõlves korraldatud võistlust, mille käigus valis väike Louise välja kõige parema luuletuse. Ka tema tundis, justkui oleksid surnud suurkujud sealsamas. Võitis, muideks, Blake’i „The Little Black Boy“ – ilus luuletus. Pärast igaõhtust tseremooniat (teine tseremoonia algas pisut hiljem, kui mina olin juba voodis ja purjus isa koju tuli) lugesin ette mõne luuletuse, mille olin pähe õppinud. Kõige sagedamini lugesin vist küll Stevensi lumemeest – see tekst kujundas vahest kõige enam minu arusaamu luulest. Ma ei tea, kas eesti keelde on seda tõlgitud, aga ühe kunagise armastatuga proovisime, viimane stroof võiks kõlada umbes nii: „Kuulajale, kes kuulab lumes, / Ja, olles ise eimiski, näeb / Eimiskit, mida pole, ja seda eimiskit, mis on.“ Vabandust, ma ei oska tõlkida.
Ei ole võimalik lugeda või kirjutada korraga vaid ühte luuletust. Kõik need luuletused ja luuletajad seintel kujundavad kõiki teisi luuletusi ja luuletajaid. Ma olen üks paras varganägu. Nagu enamik luuletajaid. Mõne luuletuse olen pea tervikuna varastanud vanaisa märkmetest – tema kirjutas kogu aeg luuletusi, aga ta on juba ammu surnud ja nüüd on need minu luuletused. Ma loen ja kirjutan luuletusi kogu aeg. Ka siis, kui käes ei ole pliiatsit ega raamatut. Ma loen ja kirjutan, sest olen luulest läbi imbunud ja luules tunnen end kindlamalt kui päriselus. Vahel on tunne, et väljaspool luulet mind ei olegi olemas ja see mitteolemistunne võib muutuda üpris väsitavaks.
Mitteolemine viib otsaga ka surma juurde, mida on „Sinises pojengis“ väga palju – muuhulgas on luulekogu pühendatud „pojale / kelle ma tapsin“. Mida teeb surmaga sellest kirjutamine?
Surm ei ole mängu- ega naljaasi. Meenub mõte ühelt minu tuttavalt: surm ei ole pitslinik ega Schuberti muss, vaid okse, korin ja soolikad. Eks ta ole, surm on ennekõike tabletid ja õud, vastik lehk ja nõme äng. Surmas pole midagi ilusat. Õieti pole surmas mu meelest ka midagi huvitavat. Luule ei tee surmaga mitte midagi. Aga luule võib taasluua möödanikku, olnud emotsioone, neid võimendada ja töödelda. Surmakogemus, mille kehtestab luuletus, mõjub sageli märksa huvitavamalt kui tegelik surmakogemus. Vaid luules võib kunagine surm olla ikka veel täna ja seista mõnes reas kõik varasemad kümnendid ja sajandid ja sekundid. Nad paiknevad ühel lamedal tasapinnal, kõik üksteisega kõrvuti. Mida sealt nüüd – siin, vannitoas – esile tuua, on juba iseasi. Kõigeni ei jõua ja see, milleni võib jõuda, annab end ikkagi kuidagi valesti kätte, st paremini, st luulena.
Mulle ei meeldi minu mälestused, luuletustes on need aga hoopis teistsugused ja huvitavamad ja tegelikumad. Ka mina ise olen luuletustes paiguti huvitavam, kui ma tegelikult olen.
Ometi on minu kõige olulisemad mälestused seotud just surmaga. Meenub üks lugu, kui suri mu vanaema (see ei ole tegelikult minu lugu, aga vahet pole). Istusime vennaga teleka ees, ema tuli tuppa ja ütles, et vanaema on surnud. Mina hakkasin muidugi lohutamatult nutma (olin siis vist kuuene) ja läbi nutu kõõksudes küsima, kumb vanaema. Kumb vanaema on surnud? Ema küll vastas, aga ma ei suutnud vastust kuidagi registreerida, ma ei saanud pikkade minutite vältel aru, kumb vanaema on surnud. Mäletan väga täpselt aga enda mõttekäiku: see ei saa ju jumala eest olla see vanaema, kelle juures ma igal nädalavahetusel käin! See peab olema see teine vanaema, kelleta saaksin ma täiesti okeilt edasi elada. Mõne aja pärast selguski, et surnud oli vanaema, kelleta ma saaksin igati kenasti edasi elada. Kui ma lõpuks sest aru sain, oli toas järgmine vaatepilt: ema nuttis, vend nuttis, isegi isa oli väga kurb ja siis olin seal mina, õnnelikum kui kunagi varem – minu lemmikvanaema oli surnust üles ärganud. Meenub ka see, kuidas me külastasime selle sekundaarvanaema matuseid. Isa ja vend olid kirstu ääres, kõik kõndisid mööda ja surusid nende kätt. Mina olin väike ja mina ei julgenud kirstu äärde minna, seisin emaga kiriku taga nurgas. Kogu matusetalituse aja vahtisin oma venda kirstu ääres ja ainus tunne, mis mind valdas, oli röögatu kadedus – miks tema saab tähelepanu keskpunktis olla ja mina pean siin kiriku nurgas passima?
Mida teeb sellest kõigest kirjutamine? Surmaga ei tee see mitte midagi. See surm, mis oli, ja see surm, millest mõni luuletaja (nt N. Nekramatnaja) kirjutab, on täiesti erinevad.
Jaan Kaplinski on ühes luuletuses küsinud: „kas mälul / on meelde sama pikk tee / kui õhtusel vihmal, / mis mõnikord ei jõuagi maani.“[1] Ometi, kui me midagi mäletame, ütleme, et see on meeles. Ja meeleline on samas ka kehaline, meeltega aistitav. Kuidas sa vastaks, milline on mälu, meele ja keha vahekord?
Ainult mälus (st luules) võin kanda sinu lõhna üle rõske talve.
Meenub üks teine lugu. Ühel õhtul kallas elu armastus ühes Narva baaris mulle veini. Ühtäkki nägin armastatu vasaku käe küünarluu piirkonnas umbes sentimeetrisuurust sünnimärki. Ma karjatasin. Kuidas on see võimalik, et ma polnud seda varem märganud? Tegin endale etteheiteid, tundsin end süüdlasena. Olen sind, mu armas, mu kallis, alt vedanud! Läbi kukkunud armastajatöös (võtsin seda tööd väga tõsiselt). Mind valdas kirjeldamatu kurbus ja viha. Jooksin nagu hullumeelne koju ja otsisin välja kõik fotod temast – neid oli mu arvutisse kogunenud omajagu – ning ühel neist fotodest – nagu tõestus minu inimlikkusest, mille olin tema täiuslikkuselummas pea sootuks unustanud – oli kõik nii selge ja silmatorkav. Üleskeeratud käised ja vasakul käel umbes sentimeetrisuurune sünnimärk. Olin kokkuvarisemise äärel.
Mõne päevaga suutsin toibuda, sain nii-ütelda jalad alla. Algas peadpööritav mõttetöö, mille pealisülesandeks oli paigutada minu uus avastus temast (elu armastus) loodud jumaluse loomulikuks ja alati-juba-olemas-olnud osaks. Sellest sünnimärgist pidi saama midagi enamat kui lihtsalt sünnimärk – see oli märk millestki hoopis enamast, millestki igavikulisest. Unustasin järgnevateks nädalateks kõik muud kohustused ja keskendusin üksnes uuele missioonile, mille paradoksaalsus seisnes asjaolus, et intellektuaalselt puudus ses igasugune loogika, aga selle müstitsistliku töö jaoks oli ometi tarvis rakendada kogu intellektuaalset pagasit. Tagatipuks pidin ränka vaeva nägema, et pealisülesandest rangelt kinni pidada ja selle olemasolu mitte teadvustada. Töötasin püüdlikult, teades, et ma ei saa teadvustada, mida ma teen. Õige pea hakkas töö vilja kandma. Taastasin usu endasse kui armastajasse. Elu armastus oli taas mu jumalus. Ja ma polnud nüüdsest selles enam mitte kunagi kahelnud. Nüüdsest sai tema ainulaadsuse põhimiseks ehituskiviks viga. Hakkasin otsima vigu tema välimuses, nõrkusi käitumises, iseloomus ja iga häire muutus tunnistuseks tema täiuslikkusest. Sünnimärgist sai meie ühine saladus, armastuse algallikas. Otsisin teda iga päev mööda tänavaid ja kohtudes vaatasin kohe tema vasakut kätt. Mitte keegi teine peale meie ei tulnud selle pealegi, et selle täiusliku inimese vasaku käe peal – tõsi, käise alla peidetud – asub üks jumalik märk. Olin taastanud piinava õnneseisundi.
Miks ma seda räägin? Asi on selles, et see kõik sai juhtuda üksnes seetõttu – ja see kõik juhtuski –, et olin lugenud täpselt samasugust lugu Bretoni „Nadjast“.
Lõpetuseks. Nagu juba otsapidi mainitud, on „Sinise pojengi“ luuletustes väga palju asju, mida ei ole – sündimata poeg, kujuteldav armastatu, vahel pole ka luuletuse mina ennast. Sinine pojeng ise ei tundu samuti kuigi reaalne, isegi kui asub igavas vaikelulises vaasis. Aga mis on?
Luuletused.
[1] Jaan Kaplinski. „Öölinnud, öömõtted“ – Tallinn: Vagabund, 1998, lk 27.
