Merilin Paas-Loeza
„Mida silmad ei näe”
Tänapäev, 2021
„Mida silmad ei näe” on Merilin Paas-Loeza noorteraamat, mis käsitleb kahe väga erineva sotsiaalse taustaga tüdruku sõprust. Hanneli on „heast perest” pärit tütarlaps, kes pärast ema surma kolib väikelinna, kus sõbruneb Agnesega – koolis tagakiusamise all kannatava ja koduste probleemide küüsis vaevleva tüdrukuga. Kumbki aga ei tea, et Agnese ema aitas kuritöö jälgi varjata mehel, kes oli autoga alla ajanud Hanneli ema. Vaatamata klassikaaslaste pidevale survele hoiab Hanneli tugevasti Agnese poole ning üritab teda kõigest hingest aidata. Selle sõpruse taustal hargnebki tüüpiline melodraama, mis kulgeb vana sissetallatud rada, mida mööda on kulgenud paljud teisedki noorsooromaanid.
Esmalt torkab silma, et kogu lugu on üles ehitatud väga ebatõenäolisele kokkusattumusele ning üks klišee ajab teist taga. Jah, paljud lood algavad kokkusattumusega, aga enamasti on see usutavaks maskeeritud. Siin on aga tegemist puhta konstruktsiooniga: peategelane juhtub kolima just sellesse linna, kus elab tema ema surma põhjustanud autojuht, ning saab juhuslikult sõbraks just selle tütarlapsega, kelle ema aitas mõrvaril asitõendeid peita. Tõenäosus, et niisugune asi võiks ka tegelikult aset leida, on kaduvväike.
Autor ei ole suutnud enda jaoks täpselt kindlaks määrata, millele ta keskenduda tahaks. Kord tundub, nagu oleks lugu leinast ja sellega toime tulemisest, siis jälle on probleemiks koolikiusamine; kord kaldub asi suhtedraamasse, lõpuks aga kisub sootuks kriminaalromaaniks. Ent see on vaid pool häda… noh, ütleme, veerand. Hoopis enam häirib raamatu juures pidev näpuga näitamine. Igal seinal ripub Tšehhovi püss, millest melodraama reeglite kohaselt peab viimases vaatuses ka pauku tulema. Ja tulebki. Kui toas põlevad järelevalveta küünlad, siis võib olla surmkindel, et ilma tulekahjuta asi ei jää. Kui Hanneli ei taha enam klaverit mängida, siis muidugi murrab muusikaõpetaja enne suurt kontserti oma randmeluu.
Kõik tegelased on äärmiselt stereotüüpsed, ilma sügavusmõõtmeta. Hanneli ja Agnes on mõlemad armsad, hoolivad ja tublid, vaatamata nende erinevale sotsiaalsele kuuluvusele. Teisedki ei kuku piiridest välja: tüüpilised kiuslikud klassikaaslased, tüüpilised toetavad õpetajad, vanemad jne. Isegi negatiivsed tegelased ei ole huvitavad. Einar on ebamäärane kurikael, kes on halb ainult sellepärast, et ta on halb, Agnese ema aga nõrk ja tahtejõuetu alkohoolik, kuid viimasel hetkel ärkab temagi südametunnistus. Põhimõtteliselt täidab iga tegelane lihtsalt mingit funktsiooni, aga see ei tee neist veel elavaid inimesi. Paljude kohta pole öelda midagi muud, kui et nood on peategelaste vastu kas lahked või kurjad, pikemalt lahata on neid raske, sest neil pole midagi väärtuslikku öelda ei enda ega ümbritseva maailma kohta. Keegi ei arutle kunagi millegi üle, mis pole otseselt looga seotud.
Stiililiselt on raamat samuti nõrk. Pidevalt tundub, et autori sõnaohtrad kirjeldused ei järgi mitte atmosfääri loomise eesmärki, vaid lihtsalt üritavad venitada lugu teatud pikkuseni. Silma riivavad arvukad sõnakordused („Rongijaamast üle terve linna kriiskav vile teatas Tallinna rongi saabumisest ning reisijad valgusid üle terve linna laiali.” (lk 13); „Naine oli lühikese ajaga justkui kümme aastat vananenud ning tema silmad olid lühikese ajaga auku vajunud.” (lk 189) [minu rõhutused]) ja keeleprohmakad. Tekst vohab millegipärast just seal, kus seda sugugi tarvis ei ole. Iga kord, kui keegi tänavale astub, saame autorilt väsitavalt pika pajatuse ümbritsevast, ent tähtsad sündmused, mida on kahtlemata raskem kirjeldada, juhtuvad kiiresti või üldse ridade vahel. Näiteks ei oska või ei taha autor kirjeldada Hanneli leina, nii et pärast ühekordset mainimist jääb see teema soiku. Hiljem tuleb see küll taas riivamisi jutuks, kuid rohkem vormitäiteks ja ilma psühholoogilise veenvuseta.
Paljudes kohtades näeb dialoog võlts välja, eriti siis, kui Agnes emaga vaidleb. Ka noorte omavahelised jutud ei kõla kuigi veenvalt, vaid jätavad pigem mulje, nagu prooviks keegi välja mõelda, kuidas tänapäeva noored räägivad. Mõnikord langeb autor omaenda loo aukudesse. Näiteks mainib ta, et iga kord, kui Agnese ema joob, keerab Agnes oma toa ukse lukku ning blokeerib selle tooliga. Aga kui Einar tema tuppa hiilib, on uks nagu tellitult lahti. Kas Agnes unustas selle sulgeda? Või hoopis autor? Ning vaatamata sellele, et toas pole elektrit ja õues on kottpime, näevad kõik tegelased ülihästi.
Ent raamatu põhihäda seisneb selles, et autor ei jäta lugeja fantaasiale mingit ruumi – ta ei tunne vihjete, möödaminemise ja vaikimise kunsti. Enam-vähem kõik on sõnadesse valatud, rõhutatud, kaks korda üle räägitud. Kordagi ei lasta lugejal ise järeldusteni jõuda – ikka ruttab autor pealetükkiva suflöörina temast ette. Loo moraalgi („ära hinda raamatut tema kaane järgi”) on otse välja öeldud, mitte näidatud. Hanneli ei vaja õppetunde selle kohta, et ta ei peaks Agnest hindama tema välimuse ja koduste probleemide järgi. Ei, ta on esimesest hetkest peale 100% mõistev ja hooliv sõber, kes ei tee vigu, kes saab kõigest aru ning keda ei üllata miski. Tõeliselt silmi pööritama panev moment on raamatu lõpus, kus Hanneli võtab loo moraali kokku, Agnes aga nendib, et öeldu on väga deep (lk 199). Tundub, nagu patsutaks autor iseennast oma jalustrabava sügavmõttelisuse eest õlale.
Ma ei mõista, miks seda raamatut niisugusel kujul üldse tarvis oli. Igal teosel peaks ju olema mingi väärtus ka peale selle, et see on lihtsalt valmis kirjutatud? See ei pannud mind mõtlema, ei rabanud jalust ega teinud midagi, mis oleks väärinud 215 lehekülge hinnalist trükipinda. Paljuski tundub, et raamat oleks vajanud veel mõned korrad ümber kirjutamist. Tegemist on trafaretse noorteraamatuga, mis vist isegi noortele peale ei lähe.
Arvustus pälvis Värske Rõhu kriitikakonkursil Eesti Lastekirjanduse Keskuse eripreemia.
Niklas-Taaniel Schutting (24) on kriitiline mõtleja.
