Luule

“meri” jt luuletusi

Gregor Mändma 5.10.2023

meri 

„meri,“ kõlab minu huulil,
loksub kaose rütmis vastu 
Soome lahe kivimuuli. 

teisel kaldal uiuvines
vaikselt seisab ilmel hardal
jumalata hingeline. 

selle hetke tummas vaos,
loome-eelse elu kaldal –
tühjus, igavik ning kaos. 

sõnadeta aja olend
sümbolita proovib mõista
stiihiat merd ja iseend. 

tuul ta kõrvu kandis kõla
kaugelt tulnud, mujal sündind
ilma esimese sõna.  

loonud sõna, sündis vale,
sündis inimene, sündis
tõe ja maailma pale.  

ainus sild on meie vahel
aega eirav elu ema,
metafoorne sõnaahel. 

meri-sümbol-inimene.
mina, sõna, aeg ja tema,
jumalata hingeline. 

 

 

kutsumata külaline 

on täiskuukullast tiine tund.
mõtlen, kas unistused on päris,
või vaid varjud, vaimuvalguse projektsioonid,
mis langevad pimeduses 
elu kinolinale. 

kuid tunnen, et olen eksinud
unustatud tundmuste unistele radadele,
jõuan järsku järele
udustel teedel ulguvale tuulele. 

ta on 

ilmutus olemata ajast 
pimeduses süttiv sähvatus,
elust pulbitsev eimiski,
mis kogu jõuga 
maailma poole ihaleb. 

ta triivib mööda mälu serva,
heitleb mõistusega vaimu piirimail,
mässab määratluse vastu,
eirab eksistentsi vaeva. 

siin ta nüüd on, selgelt mu ees!
teen ta nähtavaks, 
troopidega kutsun ellu ta tuuma
ja ta kontuure lummuses loon! 

kuid  

juba pole ta enam see.
juba on ta läinud, 
hajunud uute tundmuste uima,
formuleerunud representatsioonina
selgevormiliseks sõnaks, 
kadunud. 

kuhu ta läheb, täiskuuööl?
saatana ballile?
bandiitide koopasse?
berberitega musitseerima? 

ei tea. 

kuid küll ta jälle tuleb, see 
kutsumata külaline,
salaja, pimeduses, kuutõbisena
nagu Meister ühe
hullumeelse palatisse. 

 

 

vaikuse monoloog 

nüüd ma
tõmban kopsud õhku täis
ja ütlen välja kõik, mis ma kõigest arvan.  

kuid
lahtisest suust õhku pääsenud mõtted 
kukuvad maha nagu nüri nõelaga katki torgatud 
õhupalliplönn. 

sest äkki mul ikkagi pole õigus,
äkki libastus ratsionaalne mõttemeister
ideede assotsiatsioonilõnga punudes
ja
äkki need pole ikkagi õiged sõnad,
et seletada tolle hullusärgis selli seletamatuid tundeid,
kes silmad punnis, haigerüü õlul,
kandes kõikide kogemuste koormat,
eelarvamuste rusuvat pagasit,
meeleheitlikult midagi öelda üritab. 

ma ei mõista teda.
vaikin. 

 


Gregor Mändma (23): „Romantiseerin Ibeeria poolsaarel reaalset elu ning püüan atra ja otra omavahel kuidagi riimi seada. Usun, et head elu elaks keegi, kelle arhetüüp moodustataks Luigi Vampa, Giacomo Casanova, paari Bulgakovi romaani tegelase ja mõne tõsise filosoofi elukogemusi ristates. Proovin ka hästi elada.“

eelmine / järgmine artikkel