*
meil on valida, kas kaks korda elu või üks kord õnnetus
ma valisin leebema ja saast lõi puhkema
nüüd käin sama rada, mida käis mu vanavanaema
õhtul põhku ja hommikul kukega teeviidal kohvi
korjame lahvkalt kraami, et meie naabritele jääks ärritus
ning võimalus süüa laest krohvi
nüüd võtame hinge täis ja viime selle koolipinki
vihkame igat hetke ning heidame endale ette kogenematust ja ebakindlust
otsime kodus üles kõik haigused ning valame need omale peale
heidame pikali, täis kannatust ning enesekaotust
naeratame ja sureme, sest meil pole enam heledat eilset
ega paremat ülehomset
*
näha kõigi katsumusi
hoomake – see meeldib neile
nokad vajavad pisaraid
rahvas vajab kokku kukkumist
neile meeldib kaos
meeldis ka Kanepi
kuulavad mokad ammuli
kirjutavad esimesse lahtrisse läbipõlenud
viskavad minema enda mõtted
ja ootavad ninamehe käsklust
*
kõige õilsam valik on vaikida vaikida
proovis, sõpradega, üksinda
mida rohkem ma valetan, et mulle meeldib vaikus
seda rohkem valetavad mulle teised, et ma olen täpselt selline ja too
ma ei ole midagi, me pole rääkinud
ma pole vestelnud sinuga pinkidest ning lagunevast aiast, millele ma vahel jalaga virutan
me oleme sõnelenud ainult inimestest ning nende voodipartneritest
aga rohukeskkonnast, mis meid ei mõjuta, pole poetanud lausetki
sa vist ei tahagi rääkida, sulle sobib ka vaikus
meie ainuke väljapääs on väljapääsmatu, sest haistetakse, et siin möllab kangestus
*
juuksed, mille olen tõmmanud tekiks
puusärgis, millel on vaid üks nööp
panen pea alla Mats Traadi memuaari
kõikidel lilledel on täna viimane päev
kaks hammast, muu panen veeklaasi
tunnevad viimast korda au rääkides
varbad, mis on ammu jäätunud plassiks
seisavad siiski kassi käppade all
homsest alates helistavad meile vaid naabrid
kes avaldavad kaastunnet inetult rääkida
tahaks, et homme oleks järgnev päev
kuid oleme kord juba loodud elama
*
milleks oodata seda rõõmu, kui see nagunii ei tule
oh õnn ja rõõm, miks meie nõud on olnud 12 nädalat pesemata
ja keegi pole öelnud viimase poole aasta jooksul midagi toetavat
mitte keegi pole päriselt rahul ja me sulame eesti halli massi koos ilma ja rahvaga
„kui kaunis oled sa“ oli vale loosung, Isamaa
see pole vihakõne, see on satiiriline komejant
meid nülitakse iga talv ja kuskilt ei saa lahkuda
oh, ärge tembeldage mind hulluks
magamata olen terve kooliaasta ning halvasti kukuvad sõnad mu huultelt lipsama
me kasvatame karmi rahvast – jumal valvaku – ning teeme õelat nalja
ootame vägevat kliimamuutust ning veel kuumemat kuumalainet
kunagi ei lähe paremaks enne, kui me ise ei lähe
mu õitsev Eestimaa
*
et saada lahti endast
peab koju tulema
et lahti lasta kõiksusest
tuleb lüüa soiku luule
kui midagi ei imbu kohvipaksust
tuleb luua uus suhe
et saada lahti kõigest
mis sind ümbritseb
tuleb koju tulla
et mõista neid üksikuid hingi
lahti lasta tühjast olmest
et armuda
peksta vaeseks kinganinad
et lahti lasta
heita voodile ning halastada norus
kommionule
*
teed veelkord head nägu
aga farmatseut siiski sind enam ei aita
mitte keegi sind tähele ei pane
ja vaikselt langetad ka oma hinda
võtad mastist oma viimase lipu
enne õhtut pole enam mõtet hõisata
vabandage, neiu, teist peegeldub ülbus ning
täna kantakse teid läänemere kaldale
poes seisab aga hinnaalandus
näe, säh, võta seda faking leiba
Stella Liivik (19): „Olen 19-aastane elujälgija. Igapäevaselt väljendan end läbi muusika, aga vahel annab sõnaseadmine erilise väe. Nii ma muudkui kuulan helisid ja mustreid, mõtlen, kirjutan, kuulan veel ning uinun.”
