*
meelistegevusena loen ma igal võimalikul hetkel
teiste isiklikke kirju põlevil silmil ahmin kontekstita
saladusi suust voolab ila otsekui perverdil loen
sulle saadetud kirjast kuidas sinu eks tahab
sinuga väga last saada tunnen meeletut erutust
kasvamas käed värisevad süda puperdab ma
lausa elan selle tunde nimel terve päev mõtlen
nendele varastatud sõnadele ja suitsetan liiga
palju sigarette
*
ma leian äraütlemise kaunis keerulise
olevat peaaegu alati ütlen jah kui isegi jah ei ütle siis
ütlen võibolla peab vaatama eile ütlesin ära vähki
surevale naabrimehele kes ütles et ta tahaks
kellegagi koos õhtusööki tellida tunda et ta on
veel tõeliselt olemas mul ei olnud restoranist
tellimiseks raha läksimegi mõlemad oma
koju jutt lõppes nii eks mõni teine õhtu võime seda
teha suitsetan nüüd rõdul ja mõtlen et surevale
mehele mõneks tulevikuõhtuks asju lubada
tundub ikka äärmiselt karm
*
löön silmad lahti lutsin esmalt rinda nuuskan nina
lähen kööki teen endale kaladelikatessiga võileiva
sügan köögiaknast välja vaadates kotte mõtlen
kauneist kunstidest ja olukorrast riigis seejärel
duši alla pärast kuivatan end vaibal aeledes
lõpetades toimingu eleegilise hüüatusega nagu
kui armsakesed te kõik olete või siis reedeti
hüüan hoopis emme
*
kui memme kümme aastat tagasi suri
läksin eile vennaga tema juurde
me nägime memme meelest niivōrd head
välja pea sama terved kui saarepuu
mida vaadates ütlesin oma esimese sõna
memme suri kümme aastat tagasi
täna käisime vennaga tema haua juures
eile jäi mu koer saarepuu all
halvatuks ja pidime ta magama panema
memme suri kümme aastat tagasi
näen teda homme unenäos kus ta
aitab mul mädamuna ära visata
*
loen hommikuses rongis Burroughsit
piletikontrolör pahvatab äkitselt maniakaalselt naerma
sandaalides joogaguru mu kõrval keerab enda jala kaela taha ja topib varbaid suhu
tema vastas istuv preili üritab oma pead sülearvutiga puruks peksta
minu vastas istub tõmmu homo endale termost sisse ja ruigab
kaks piltilusat tüdrukut amelevad nii kirglikult et nende huuled on verised
dr Benway välimusega mees teeb prillid ninal C-alas malamuudile kolonoskoopiat
torumees kusagil eemal karjub telefoni et replikaatidega ei tohi enne keppida kui tema tartusse jõuab
ema tõstab lapse vankrist välja ja viskab ta vastu maad
(siis kordab seda tegevust)*
taara puiesteel
jalutab ema oma
puudega tütrega
talutab teda rihma otsas
nagu koera
väike ebaproportsionaalne nägu
karjub
…..isa isa isa
see väike kole tüdruk olen mina
panen tühja õllepudeli öökapil seisva
roosa vibraatori kõrvale
*
mäletan et tahtsin isa matustel teda väga
sõrmega puudutada tunda kas on ikka külm nad
ju kuradid meigivad neid surnuid kes sääl
kirstudes on seega tundus ta soe ja tavaline
puudutada ma teda siiski ei julgenud kuulasin
kirikuõpetaja kõnet haledat viiulimuusikat
kerkokelli (lööjaks polnud mu oma lell) isegi kirstu
ei kandnud see langes lihtsalt põrandas olevasse
auku pärast põletati isa tuhaks visati urnis
madalasse hauda mina pole seal enam hiljem
käinud
Jan Blinsky (21)
Jan Blinsky autorinimi kutsub su tekste kõrvutama Jaan Kaplinski omadega. Kas ja mis sind Kaplinskiga ühendab? Või mis mõjutusi su luule endas kannab? Muide, su tekste esmakordselt lugedes vilksas mõttesse ka Natalja Nekramatnaja.
Jan Blinsky. Jaan Kaplinski? Joseph Brodsky? Johnny B.? Nimetatutest tunnen kõige südamelähedasemat seost justnimelt Brodskyga. Tema pole eesti kirjanik, vaid Kirjanik suure tähega. Eesti kirjanik on lihtsalt üks liik elavaid surnuid. Seepärast olen rahul, et nimi Jan Blinsky kõlab küllaltki rahvusvaheliselt. Brodsky mõjutab mind tegelikult küllaltki palju. Naljaviluks loen üksinda olles pea kõiki tekste tema maneeriga ette. Nekramatnaja kohta ei oska kosta. Pole olnud au tolle preiliga tutvust teha.
Luuletuste kaaskirjas ütlesid, et õpid parasjagu vannis eesti luuletusi pähe ja et vann ja luule on nagu sukk ja saabas. Väga huvitav! Kas vannis sünnivad ka uued luuletused? Või milline su loomeprotsess üldse välja näeb?
Kui hakkasin vannis pikemalt aega veetma, siis arvasin ma, et küll see möödub. Mu lähedased arvasid sedasama. Aga kuna ma ei teinud seda mingil konkreetsel põhjusel, see tähendab, et ma ei tahtnud vannis olemisega kuidagi maailma vastu mässata, siis vanni pikutama ma jäingi. Kogusin vanni ümber hea hulga luulekogusid, natuke proosat ja hunniku ajakirjasid ning seadsin jalad kraanile risti. Vann on turvaline. Kodune. Vannis sünnib luuletusi küllaltki harva. Luuletused sünnivad pahatihti mujal. Näiteks köögis. Seal on ebamugav. Puudub jahedalt turvaline emailkate, mida silitada.
Mõni kultuurisoovitus meie lugejale?
Lugege rööbiti Elvira Lindo „Manolito prillipapat“ ja Mati Undi „Via regiat“. Hämmastavalt sarnased tekstid.
