Päevik

Mattias Velleri päevik

Mattias Veller 21.02.2023

Septembrikuus, kui hakkab jälle külmaks minema, sätin lehtlas enda ette lauale kõik oma toataimekesed ja mässin nad räbalatesse, mis pidid saama maalikaltsudena ära kasutatud. Nii on nad kaitstud. Omad lapsukesed. Miski, mille eest võin täielikult vastutada ja sellega hakkama saada. Nende usaldust mitte reeta, neid mitte haavata kuidagi kogemata või poolkogemata või kuidas need asjad üldse käivad, ma ei tea. Pakin nad korraks ära ja jätan ööseks sinna, saavad ehk tsutt karastatud.

Ka see on loomulikult asendustegevus, aga selline, mis võiks vähemalt esteetilisel tasandil ära petta. Äkki mu lopsakas tubane troopikaaed võiks paista piisaval määral süsihappegaasi siduva kooslusena, ei? Olgu. Ma ei tea ju. See vist on asendustegevus mingile päristegevusele, mida ei pruugi olemas ollagi. Aga… vahest võtan end ükspäev kokku. Äkki need puidust jullad ja vormivõtud ja kuradi performatiivsed žestid on asendustegevus ja äkki… Aaa! Äkki, tead, appi, äkki see päristegevus ongi teha asendustegevusi nii kaua kuni saan aru et need asendustegevused ongi olnud terve aeg päristegevused kuigi hahaaa loomulikult saavad need päristegevused lõpuks jälle asendustegevusteks! Toon oma vanadesse dressidesse mähitud vahalilled hommikul tuppa tagasi ja nad on karastunud.

Teine päev istun trammis ja loen oma rõvekirjandust ning mõtlen igasugu lõbusatest asjadest, mida võiksin materjaliga teha. Puiduga näiteks. Jaapani saega ja peitliga ning vahel dremeli, tikksae ja akutrelliga. Arvan, et naudiksin seda. Aeg-ajalt tunneksin, et see kõik on hästi tõsine ja tähtis, mis mõnikord aitab üleliigse nukruse vastu. Uitmõte: üks suur silt, tähendab, nagu reklaamtahvel Laagna teel või maantee ääres, kus on mingi lollakas lause kirjas, aga ikkagi ka natuke midagi ütlev, või mis, noh, see, kui asjal on sõnum, eks. Ettevaatust, auto! näiteks. See tundub pull ja paneb kuidagi muigama, mõtlen, sõites bussiga Telliskivi Rimisse, et osta superliimi, millega parandada need nõukaaegsed narkar-rokkstaari prillid, mis ma ühel järjekordsel vabal päeval siseturismitades järjekordsest väikelinna kaltsukast ostsin. Ja aelen hommikul voodis, siis kui tema ja kõik teised juba ammu midagi asjalikku teevad, mõtlen tühistest asjadest. Võin olla ta mina ja teine. Mõtlen oma puitkonstruktsioonidest ja arvan, et kuigi toredad, on need eeskätt ikkagi põhjendamatu tilulilutamine maailmalõpuajal ja ma peaksin oma ajaga midagi kasulikumat tegema. Loen oma rõvekirjandust, laen akupangast oma bluetooth-klappe, sõidan Piritale. Ujun. Ujume. Mina ja kohalikud. Ise pole kohalik. Sõidan rattaga 20 km linnast koju ja tunnen end õilsana. Risti vastupidi omaenda kriteeriumidele ei tee ma sel päeval oma ajaga mitte midagi kasulikku.

Võibolla olen lihtsalt suuresti kaotanud emotsionaalse sideme objektide valmistamisega ja sellesse panustatava tööga. Või ei usu ma enam juttu, mida endale objektipõhise kunsti kohta rääkisin. Juttu seostest ja poeetilisusest, materjali mängust iseendaga, kunsti valda paigutuva käelise töö ja töölisklassi lihttöö seostest, potentsiaalsest ühiskondlikkusest ja poliitilisusest, uute maailmade võimalikkuse demonstreerimisest. See kõik on jäänud aina kaugemale ja oma emotsionaalse kaalu suurelt jaolt minetanud. Taoline kunst on nagu üks armas väike lind oma pesakeses meie hoovi nurgas kõrge tamme otsas. Palavamatel hommikutel avan köögis akna ja ta laul tuleb vahel sisse, see on tore ja meenutab midagi. Mõnikord jään teda natuke kuulama. Aga me teed ristuvad õige harva, aina harvemini. Ma ei tea, milles asi on. Tema on ikka samasugune. Võibolla ei pea ma end tema vääriliseks või kardan talle rohmakusest liiga teha. Vaatamata kõigele tunnen siiski midagi, kui puutun mõnel näitusel kokku millegagi, mis väga meeldib. Mõni hästi oskuslik ja tundlik lind oskab laulda just sellist laulu, mida ma kõige meelsamini kuulan. Käin sõpradega avamistel ja näen ikka neidsamu nägusid, aga nad on mulle lähedased, ma saan neist aru ja enamasti me mõtleme samamoodi,
nad meeldivad mulle.

Osakonnaga käin suvepraktika osana Veneetsia biennaalil. Lendame oma terasest reostuslinnuga sinna uppuvasse linna. Uputama sedasama linna, aitama kuivatada Itaalia suurimat jõge. Kohale jõudes leiame teisi lendureid, kes koos jutlustavad meile lendamise ja muu põletamise kahjulikkusest. Kõnnime, pildistame, mõtleme. Valvame üksteise järele, et me ikka vett jooks ja varjus püsiks. Arutame selle biennaali trende. Üritame Euroopa rahadest
viimast võtta.

Ega kunst vist otseselt ei ”tee“ ega ”tegele“, aga vahest ta ikka ”ütleb“, aga sel juhul on see enamasti hüüdja hääl kõrbes, mis on täis teisi hüüdjaid, kes kõik koos, kuulmekaitsmed peas, aina hüüavad. Samu sõnu ja mõtteid hüüavad need hüüdjad kõrbes, ei ole oma pingutustes ökonoomsed, ei jäta ütlemata seda, mis juba öeldud või mis paistab äraleierdatud ja tühi.

Pikalt tahtsin olla väga hea hüüdja. Tähendab, selline, kes väljendab täpselt, läbimõeldult, piisava julgusega seda, mida rahvas kuulma peab. Mitte seda, mida nad ilmtingimata kuulda tahavad, aga ka mitte niivõrd šokeerivat, et lihtsalt lukku tõmbavad. Sellest poleks ju ka mingit tolku. Tegelikult arvan, et võiksin ehk ikka saada heaks hüüdjaks, kui piisavalt vaeva näen. Kui panustan aega ja olen järjepidev, arendan tundlikkust, lihvin ideid, kuulan, uurin, mõtlen kaasa. Võiksin voolida kõhklustest midagi uskumatult vahedat, midagi just sellele maailmale. Midagi sellist, mis õigetele kõrvadele oleks vot see! vot just see ja ainult See! ja vot täpselt raisk see, mida vaja oli, aga mida iial tahta ei osanud! Võibolla leidub ka selliseid hüüdjaid, kes on nagu koorid laululaval, kes kuulavad üksteist, kes ei ole selle kõrbe osas alla andnud, kel pole tropid kõrvas. Võiksime ühineda ja teha midagi, mis oleks täiesti oma ja äkki ka Just See. Võiksime kutsuda esile midagi üdini üllatavat, meile endilegi ootamatut.

*

tsau kalla kas sa siis teed mulle päriselt selgeks tähendab siis kui me jõuame tõesti Sinna välja (jah nagu See Koht, millest me rääkinud oleme ja mida kõik nii väga ihaldavad ja taga igatsevad, teadmata kas see päriselt olemaski on), ütled sa mulle kuidagi arusaadavalt ja nii, et see jõuab mulle päriselt kohale, kuhugi sügavale minu sees, edastad mulle päriselt info, et nüüd ongi nii ja olemegi kohal ja nüüd on päriselt okei, palun tee seda, ma, ma ei tea tõesti mida ma muidu teen, sest muidu me lihtsalt saabume lõpuks Sinna või lihtsalt Kuhugi ja seal on Eimiski ja tüüp laiutab käsi, ”noo tra mis tahate…?“ ja mida vittu ma siis sellega pihta hakkan, tähendab, ma ju ometigi ajan siin ilmas asju ja suhtlen ja hoian inimesi selleks, et saavutada midagi, et võita midagi kätte, et, kurat, et Jõuda Päriselt Kohale. nahhui ja ma tean et see ei ole võimalik ja seda pole olemas ja on ainult hetk milles viibime praegu aga Marek Tamm ju ütles et ”on presentism“ ja sihukse intonatsiooniga mis viitab sellele et presentism on lollakatele ja ma ei ole ju lollakas, ega? (Ütle palun, et ma ei ole lollakas.) … kus on see praegune hetk seda ei ole niikuinii olemas ärge valetage mulle!

olge head, ärge valetage mulle, kaasmaalased, mediteerijad, lilleorg, vaimse tervise spetsialistid, Buddha, kes iganes ta on (kes see vend on üldse, tead w? saab teda usaldada w??) ärge valetage mulle igatahes ärge öelge, et siin praegu on midagi huvitavamat kui Seal! raisk mida ma nühin seda olemist ja mateeriat ja mõtteid ja tegusid ja ärkan äratuse peale hommikul ja teen trenni ja ei sülita siseruumis põrandale ja pesen oma nõusid ja ei pargiks autot kõnniteele kui mul oleks load ja auto, noh saate aru küll, milleks ma teen kõiki neid asju kui kuskil, kui Kuskil ei oota mind lõpuks Keegi või Miski Suurem või faking mis ta üldse on, nagu… ma ei tea mees ma ei oska ju kirjeldada seda niimoodi sest ma pole seda kunagi näinud(???). aga tra, kui niikuinii on ainult Siin ja Praegu ja see faking maine elu, siis nahhui me kollektiivselt nussime seda maad (millest tuleb sõna ”maine“) ja õige varsti suretame selle endi jaoks paraja elukeskkonna välja ja kuradi eksistentsiaalselt situme sinna kust me eksistentsiaalselt sööme ja türa isegi mu üks vanaonu kes on selline ignorant et ütleb faking Taukari kohta ”rokk“, isegi tema teab, et kilomeetri kaugusele poodi võiks minna ka rattaga ja kuradi põlevkivi ei pea olema eestis ainuke viis elektrit toota kuradi munnid seal 5000+ eurot kuus 101-kohalises saalis mida vittu te passite? ja nahhui ära osta iga aasta uusi teksasid haa ja emmist kui sul on olemas niit, nõel ja paavli kaltsukas või võhma suur kirbuturg või name whatever fucking kasutatud riiete pood you want nahhui mingis suva eesti väikelinnas, võnnu tänava kirbukas haapsalus, pärnu kirppar (jah pärnu on väikelinn). on nii okei w kas sa saad aru mis ma mõtlen

*

me kõik teeme endaga tööd tähendab isegi enda-sfäär ei jää Tööst puutumata
ta saatis mulle konspekte oma teraapiasessidest ja noogutasin virtuaalselt kaasa üritasin olla mõistev
helistasin emale ja ema rääkis mulle ikka seda ühte ja sama juttu nagu kordi varem
ma ei tea kuidas ta niimoodi elada saab ja ma vastasin talle ikka ühtmoodi nagu kordi varem

on mu käed nagu kortsud ja on õhtu nagu see vegan-mudrutoit mida ma endale iga kuradima päev näost sisse ajan see on
tervislik aga üks täielik porno ja ma vihkan ennast selle vegan-toiduga (ja armastan maailma milles elan ja tahan talle head
ta pole midagi halba teinud) ja ma vihkan maailma milles elan ja tahaksin talle tahta head

lõpuks paitan taimi oma toas mida võiksin paitada nagu oma ennast aga hoopis oma Ennast paitan potentsiaalselt kunagi kaugel nagu paitasin kunagi võõraid taimi oma võõras toas nende võõraste inimestega kes on mulle kallid kellele võiksin olla kallis aga kallis tähendab midagi muud

„sinust ei saa asja saada aga ma tahtsin sind ja Tahe tegi kõigile liiga“
ja nad vaatasid ega saanud aru ning ei öelnud et nad ei saa aru nad tahtsid näidata et nad mõistavad näida Mõistjatena
sellest polnud kasu nad ei mõistnud iial ega hakkagi mõistma selleks peab olema keegi teine ja mitte nemad see pole teistele mõistmiseks vaid endale aga Ennas ei mõista Endat praegu ega mõistnud siis ka

ja oli aknalaud see mis meid tõeliselt endile näitas mitte klaas millest nägime teineteist ja endid teades et nägime ja teades et teadsime ka et teine näeb ja teab et näeb
vaatasime läbi klaasi kus polnud midagi isegi kui see proovis olla nii paljut ja nii tähtis ühtaegu
märkasime end ja teineteist läbi klaasi ja tegime et ei näe kuigi tegelt nägime ja tegime et see polnud kõik kuigi oli küll oli absoluutselt ja täiesti Kõik ja siis üks hetk
üks hetk tekkis klaasile udu ja see sai tühiseks ning elekter läks ära ja me ei näinud enam endid sest oli pime ja me ei peegeldunud enam sa tead küll kuidas need asjad käivad ma ei pea sulle neid lihtlabasusi seletama
aga me seletasime ja vatrasime ja ketrasime ja patrasime jahvatasime
ma ei mäleta enam täpselt mida me üritasime aga kulla inimene seda tean ma küll
sest polnud midagi kasu

*

kaunis
on see kuidas aegamööda kuluvad sandaalidel
just need kohad millega õigesti astud
ja mitte need mida lohistad
nende kulumine on lambi
ja etteaimatav
lausa inetu

tühi on see kuidas naeratame teineteisele
köögis või esikus
me majanaabrid
kuidas näitame vahel huvi üles
teineteise vastu
isegi kui jah tõesti
vahel on ka
päriselt huvi
osaliselt

naljakas on
kuidas tahame kogu aeg jagada kõike osadeks ja ka
naljakas on
kuidas tahame panna kõike kokku Ühte

naeran meie üle
see on tore
ja teeb meil seest soojaks

lausa vapun nagu väikelaps kes naerust kõver
naeran ja on hea tuju sest see kõik on nii tore
on rõõm

 


Mattias Veller (24) tegeleb – vastupidiselt sellele, mida avaldatud tekstist järeldada võib – jätkuvalt objektipõhise kaasaegse kunstiga.

eelmine / järgmine artikkel