*
Huvitav, kui paljud mehed minuga kirjandusüritustele tuleksid, kui ütleksin neile kohe alguses, et mul pole nendega plaanis mingit teemat arendada? Suht ebaeetiline tundub niimoodi õrritada, vaprad sellid haigutavad end alati neil asjadel segaseks ega jõua ära oodata, millal see laval taidlev tont lõpuks ometi etteaste lõpetab. Alati haaravad nad telefoni, kui õlut ostma või vetsu lähen, ilmselt selleks, et sõpradele kurta, kui raske on ikka tänapäeval naistele püksi pääseda. Mida kõike peab ära kannatama, need luuletused ei lähe ju isegi riimi! Kahju on nendest, samas tahaks ikka luulet populariseerida ja loota, et äkki neile hakkab isegi meeldima, kui kogu aeg kaasas käivad. Või on see õel? Või peaks kultuuri nimel oma keha ohverdama? Näitama, et elu täis luulet on täielik sex, drugs and rock’n’roll? Kas see muudaks kultuuriinimeste maailma keskmise inimese jaoks ahvatlevamaks? Kas ma peaks seda üldse tahtma? Ma ei tea.
*
Põhimõtteliselt ühe päevaga on mu viimased vallalised sõbrannad endale kuidagi Tinderist mehed leidnud ja nüüd vaatavad kõik küsivate nägudega minu suunas. Et no millal sa? Kui ütlen, et mu esimene armastus on alati kirjutamine, tekib nende nägudele kaastundlik ilme. Korraks. Siis räägivad nad edasi, kuidas Simo lõhnab naha ja metsa järele ning kuidas Mikk kallistab nii kõvasti, et hing jääb kinni. Ma ütlen, et mul tuli eile megahea novelliidee. Kaastundlik pilk. Pole hullu, kullake. Küll sa leiad. There-there.
*
Kui saadad tuttavale noormehele ühe oma kõige rõvedamatest novellidest ja ta lõpetab sinuga pärast seda igasuguse suhtluse, oled ilmselgelt hea novelli kirjutanud.
*
Noppeid novellikirjutaja internetiotsingutest: emase prussaka munakapsel.
*
Noppeid novellikirjutaja internetiotsingutest vol 2: kõige koledamad naisenimed.
*
Noppeid novellikirjutaja internetiotsingutest vol 3: kuidas pärna ära tunda. Pea raskus kilogrammides. Lahedad kassinimed. Kuidas maitseb koeraliha.
*
Iga päev tööle minnes möödun ühest bussipargist. Bussijuhtidele meeldib seal busside vahel suitsu teha ja muljeid vahetada, ilmselt räägivad sellest, kui lollakad on sõitjad. Ma küll räägiksin, sest noh, eks me võime ikka päris lollakad olla… Igatahes, eile jälle. Kaks bussijuhti rääkisid omavahel, kolmas oli neile vist võõras, seisis nukralt eemal. Äkki lõi üks nendest paari heitnud bussijuhtidest ägedas jutu- hoos oma bussi jalaga. Tundsin end ära.
Ma pole see erak, kes üksinda suitsu teeb ja mõtlikult kaugusse vaatab. Ma olen hoopis see buss, kes saab jalaga ja kogeb närvilise bussijuhi sõimu, aga sõidab ikkagi iga päev mööda Tallinna lahtist asfalti, koerasitast ja loikudest läbi.
Ennast tuleb ikka ise võimestada. #empowered #olenaguühistransport
*
Käisin eile hambaarsti juures. Okei, puurimine veits põrutab, aga mulle täiega meeldib pärast olla, kui tuimestus pole veel üle läinud. Hammustad keelt, midagi ei tunne. Katsud lõuga ja tunned puudutust ainult naha pindmistes, mitte sisemistes kihtides. Tekivad külmavärinad. Natuke selline tunne nagu siis, kui silmarõõm sul esimest korda käest kinni võtab, esimest korda kedagi suudled, keegi selja tagant kallistab. Uuh. Ei jõua oma järgmist visiiti ära oodata. Ehk lasen siis juba efekti mõttes mitu süsti teha.
*
Üks USA firma teeb megahuvitavaid lõhnu. Kõige populaarsem nendest olevat „Kassipoja kasukas“, aga kes soovib, võib end piserdada ka näiteks kutsika hingeõhu, vastsündinu, vihmaussi, päikesepaiste, äikesetormi või tomati meeldiva aroomiga. Mmm. Kutsika hingeõhk. Vastsündinu lõhna võite seevastu rahuga endale jätta.
*
Vastsündinutest rääkides. Nägin unes, et mul oli kaks beebit, kellest tahtsin lahti saada. Võtsin nad kaenlasse ja viisin maja prügikonteinerisse. Suht fucked up, aga millegipärast tundus see tol hetkel parima lahendusena. Vaevalt olin tuppa tagasi jõudnud, kui südametunnistus hakkas piinama. Otsustasin, et ma ei saa neid ikkagi sinna jätta. Iga hetk pidi tulema aga prügiauto ja oli oht, et beebid satuvad selle hammaste vahele. Kiirustasin konteineri juurde, avasin kaane. Beebid olid alles, oma tekkide sees, näod nalja täis. Võtsin nad uuesti kaasa ja läksin koju tagasi. Nii. Mis edasi?
*
Tänapäeva maailmas on raske leida internetist pühvlipilti, mis poleks joonis sellest, kuidas nimetatud isendit kõige paremini suupärasteks tükkideks lõigata. #reklaamiagentuurimured
*
Talvike kinkis mulle uue märkmiku ja see on nii ilus, et ma reaalselt ei raatsi sinna sõnagi kirjutada. Äkki jättagi see nagu mõtete märkmikuks, kus on ainult (nähtamatud) mõtted, mitte kirja pandud mõtted. Õhk on ju nii ilus. Nagu see märkmik.
*
Rubriigist „Kuidas reklaamiagentuuris kirjutajaid motiveeritakse“. Projektijuht copywriter’ile: „Kui sa aitad mul selle krõpsupaki kohta Facebooki postitused kirjutada, siis see pakk on sinu.“
*
Rubriigist „Töö reklaamiagentuuris“ vol 3: kui vajutad Youtube’is „jäta reklaam vahele“, et hakata teist reklaami vaatama.
*
Praegu on mingi värk unenägudega. Ei tea, kas asi on uues padjas või mis. Seekord oli Doris Kareval sünnipäev ja seda tähistati suurejooneliselt Kirjanike Majas. Tal oli, muide, hästi julge soeng, selline, kus juuksed on alt pardliga siilikaks aetud ja pealt pikad. Nagu meestel praegu moes on. Külalisi oli megapalju ja kõik armastasid teda.
*
Vahel, kui tööga liiga üle pingutan ja ise puhata ei märka, hakkab ümbritsev keskkond mulle saatma märke sellest, et tuleks veidi rahulikumalt võtta. Enamasti on indikaator füüsilise tervisega seotud, nagu külmetushaigus või närvivalu, aga vahel on märgid teistsugused. Paar päeva tagasi kukkus mul hommikul unise peaga taldrik kildudeks, puhtalt põhjusel, et ma polnud veel täielikult ärganud. Teisipäeva õhtul panin ühe T-särgi kogemata pesumasina asemel prügikasti. Olen paigutanud hambaharja külmkappi ja äsja ostetud Luunja kurgi viiulikohvrisse. Täna andsid loobumisest märku mu püksid. Kaua võib, Mari-Liis, meie enam ei jõua.
Nimelt läks mul teksapükste lukk hommikul tööl katki. Sahtlis kaevates suutsin leida ühe haaknõela, mis päästis mu suuremast hädast, aga tolle avause kinnihoidmine oli siiski mitme mehe töö ja vaesel üksikul haaknõelal oli tükk tegu, et selle pinge all mitte puruneda.
Käisin Koduekstras, et üksikut haaknõelasõdalast mõne kaaslasega sel raskel missioonil julgestada, tegin vajalikud parandustööd ja veetsin ülejäänud päeva haaknõeltega kokku tõmmatud püksiauguga. Joomist vältides, ise magamata ja ületöötanud, aga iga minutiga lähemal algavale nädalavahetusele, kus sisuliselt pole vaja pükse üldse kandagi. Kuulake oma keha. Aga kuulake ka asju enda ümber, sest vahel annavad needki märku, et kuule. Aitab.
*
Rahvast oli, jõudu oli, eks veidi raske oli seda kõike töö kõrvalt korraldada, aga „Strippari pisarate“ esitlusega on nüüd ühel pool. 15-aastaselt kirjutasin elu eesmärkidesse, et tahaks kunagi musta laega saalis raamatut esitleda – selle saab nüüd maha tõmmata. Karl mängis superhästi kitarri, Avel olid ülihuvitavad küsimused ning isegi töökaaslased käisid toetamas. Ja fotograaf oli, üks tore praktikant, kes tahtis pärast endale ka ühte raamatut. Hiljem käisime veel Winkelis ja Nokus aftekal. Süda oli armastust täis, nagu peakski.
*
Kurat, see tähelepanuvajadus…
Ma olen mõelnud enesereklaami peale. Et kas ikka sobib ja kui palju ja nii. See, et enesepromomisse kohati nii negatiivselt suhtutakse, tekitab päris raske olukorra. Nagu, kui sa oled näiteks alustav kirjanik, eks. Sa pead ju ennast n-ö üles töötama, oma loomingut levitama ja näitama ja tuntust koguma. Ega keegi teine sind ei reklaami, ikka ise pead, kui tahad, et inimesed üldse teaksid, kes sa niisugune oled ja et sa üldse oled. Kivisildnik on hästi öelnud, kuidagi nii, et luuletamine on armutu võitlus oma koha eest maailma kirjandusloos – sel juhul võiks ju enesereklaam ka täiesti okei olla. Aga alati on enda ilmunud kaastööd või – hoidku taevas – saadud auhinda üliimelik jagada. Et äkki oled liiga edev ja iga saavutuse jagamine on nagu edvistamine, mis inimesi häirib ja tüütab. Ega keegi ei ütleks ju ka, kui häiriks. Sinu ees teevad kõik head nägu ja siis tegelt mõistavad vaikselt hukka. Et on ikka kehkenpüks.
*
Kuidas (mitte) osaleda kriitikavõistlusel. Saa võistlusest varakult teada. Oota. Oota veel. Laiskle ja tee, mida iganes tahad (mitte arvustust kirjutada). Kui ärasaatmiseni on jäänud umbes kolm nädalat, hakka vaikselt mõtlema, mis raamatust võiks kirjutada. Koosta Wordi fail, kus on nimekiri umbes 30 teosest, mis arvustamiseks sobiksid. Vähenda valik kümnele. Hakka ühest kirjutama ja siis otsusta, et see ikka ei sobi. Käi sagedamini kui tavaliselt raamatupoes, põhjendades seda endale inspiratsiooni otsimisega, kui tegelikult tead, et see on lihtsalt vabandus. Osta mitu uut raamatut – vt varasemat põhjendust. Kui tähtaeg juba väga peale pressib, leia lõpuks teos, millest kirjutama hakkad. Tee eeltööd, aga muidugi mitte normaalselt: koosta ca 15-leheküljeline Wordi fail, mis sisaldab kõikvõimalikke mõttejuppe, tekstinäiteid, viiteid ja enam-vähem iga viimast kui asja, mis antud arvustusse võiks sobida. Mine vaikselt hulluks, püüdes kogu materjali kuidagi kokku võtta ja loogiliseks tekstiks vormida. Loobu. Hakka uuesti peale. Loobu veel. Joo veini ja mõtle, et tahaks puhkusele minna. Kui teksti ärasaatmiseni on jäänud täpselt üks päev, saa mingi esimese variandiga valmis ja avasta, et soovitusliku 10 000 tähemärgi asemel on sinu meistriteoses 16 000. Ahasta. Lühenda. Lühenda veel. Mine hoopis magama, sest see kõik on nii kuradi raske. Vähkre unetult voodis, sest see kuradi kell tiksub aina edasi ja tähtajast lahutavad sind vaid mõned tunnid. Otsusta, et pead end kokku võtma. Lülita telefon välja. Istu laua taha ja kirjuta. Lühenda veel, kirjuta veel. Paar tundi enne tähtaega saada arvustus ära ja premeeri end „You“ teise hooaja vaatamisega.Mõtle, et peaksid vähem veini jooma, ja kalla köögis endale klaas veini.
*
Üleväsimus on ohtlik. Sest väsinuna ei jaksa enam teeselda, kõik maskid langevad, sest lihtsalt ei jõua neid üleval hoida. Ei jaksa tööl rõõmsat ja energilist nägu teha, et kolleegid ei küsiks, miks nii kurb. Kui keegi komplimendi teeb, ei jaksa tagasihoidlikku mängida – see on eriti ohtlik, sest nii hakkavad inimesed sind vihkama. Ei jaksa teeselda, et ah, pole midagi, igaüks suudaks, tegelt see polnud üldse nii eriline, jne, jne. Väsinuna ütled lihtsalt jah kõige peale. Sa oled lihtsalt imeline, nii hea töö – jah. Ja siis imestad, miks arvatakse, et sa oled ennasttäis. Ei ole. Lihtsalt väsinud. Elegantselt komplimentide vastu võtmine on raske töö. Nagu ka normaalse inimese teesklemine üldiselt.
*
Ma avastasin just Goodreadsist, et ema on mulle „Blondiine armastava mehe“ eest neli tärni pannud. Neli, mitte viis – nii palju nüüd ka ei meeldinud. Aus. „Strippari pisaraid“ hindas siiski viiega, olgu öeldud.
A ei taha minuga Estoniasse kirjanike liidu 100. juubelile tulla ja nüüd kardan, et äkki pean üksi minema. Ikkagi nii palju rahvast ja kõik need auväärsed kirjanduskorüfeed seal koos… Ilmselt võtaksin julguse kokku ja läheksin ikka, sest nii armas, et kutsuti. Hästi ei saa muidugi aru, miks, sest ma pole kirjanike liidu liige ega midagi. Aga kusagilt meediast lugesin, et kutsutud on liidu liikmed ja EKLi sõbrad. Ma olen siis vist see sõber.
*
Tellisin endale siidist padjapüüri, pidi juustele ja nahale kõige kasulikum olema. See maksis muidugi täielikku hingehinda, aga nii ammu olin tahtnud. Ja no minge metsa. Kui mu korter põlema läheks (ptüi-ptüi- ptüi), oleks see vist üks esimesi asju, mille päästaksin.
Tegelikult ei peaks ma kunstiinimesena end nii glamuurse elustiiliga harjutama, sest kui niimoodi jätkan, endale siidi, kulda ja kalliskive kokku ostan, olen varsti purupaljas. Ja siis magan kusagil prügikastide taga oma mäluvahuga padjal, mille ümber siidist püür. Ja kui mõni inimene möödub, küsin, kas heal härral või proual on ehk kübeke kaaviarit pakkuda.
*
Okei, ma lähen varsti Euroopa luuleprõmmule, eks? See projekt on mulle Eesti finaali võitmisest alates palju pinget pakkunud: täiusliku luuletuse idee leidmine, selle luuletuse koostamine, ülemõtlemine, ülemõtlemine, ülemõtlemine. Lõpuks, pärast kuudepikkust eeltööd, prõmmuvideote vaatamist ja analüüsi, rohkeid vaimseid kollapse ja pisaraid sain valmis luuletuse, millega täitsa rahul olen. Ja nüüd tuli korraldajatelt kiri, et ühe teksti asemel on tarvis esitada VIIS. Appi. Olgu taevas mulle armuline.
*
Inimene ei saa ikka rahul olla. Tekstid saadetud, sellega korras. Nüüd, mida rohkem valmis ma võistlusteks saan, seda rohkem hakkan kartma, et tuleb midagi, mis kõik ära rikub. Et jään just selleks ajaks haigeks (näiteks koroonasse), et võistlused jäävad ära, tuumasõda, tapjakoerte rünnak, perekondlik katastroof, tulnukate invasioon… Võimalusi on lõputult.
Hirmus, kui õrnad me võime olla, kui midagi nii väga ootame.
*
Kõik luuletajad, kellega tutvusin, olid väga sõbralikud ja toredad. Korraldajad ka. Tundsin, et tulevad head paar päeva. Tajusin juba esimesel õhtul, et luuletajad on ikka nii minu inimesed. Et olgugi me kõik erinevatest riikidest, igaüks siin armastab luulet sama palju kui mina, mõni palju rohkemgi. Vahet pole, kas ta on siis pärit Kreekast, Taanist, Sloveeniast, Hispaaniast, Iirimaalt või Poolast. Tundsin, et meil kõigil on ühed ja samad hirmud, unistused ja unetud ööd, tundsin, et saan minna suvalise konkurendi (!) juurde ja rääkida millest tahes. Et need on inimesed, kes lihtsalt kuidagi… saavad aru. Kui asi puudutab võhivõõraid, ei ole ma seda tundnud mitte kellegi teisega peale inimeste, kes kirjutavad. Ja näha, et see side ei piirdu ainult Eesti luuletajaskonnaga, vaid ulatub Küprosele ja Šotimaale; Luksemburgi ja Tšehhi, oli kaunis.
*
Ei juhtunud seda, mida kõige rohkem kartsin: luuletus ei läinud meelest ära. Ja mõnus oli seda esitada, sain head punktid ka. Kõige madalam oli vist 8,4 ja kõige kõrgem 9,4. Mõned minu poolfinaalist said aga veel kõrgemad punktid ja mingi hetk taipasin, et niimoodi ma finaali küll ei jõua. Minu poolfinaalist pääsesid edasi Belgia ja Itaalia. Eks ma olin nukker küll. Kõik need tunded, et oled oma riiki kuidagi alt vedanud ja enesehävituslikud mõtted seoses sellega, mida oleks saanud paremini teha… Muu hulgas panin ma teist luuletust alustades natuke pange, hakkasin alguses inglise keeles lugema, kuigi tegu oli eestikeelse tekstiga. Pärast esimest rida sain oma veast aru ja alustasin uuesti, õnneks suutsin rahulikuks jääda, kuigi tol hetkel oleks täiega tahtnud nutma hakata. Aga seegi tekst oli iseenesest meeles ja kui algus välja arvata, õnnestus vist ikkagi…
*
Mõistsin tegelikult, et niisugusel võistlusel ei piisa ainult sellest, et sul on head tekstid, tõlked ja esitus. Üks – kui mitte suurim – faktor on see, kui hästi su närv otsustaval hetkel vastu peab. Sa võid teha kodus vannitoas perfektse soorituse – ja nii mitu kuud järjest. Sa võid oma tekste une pealt osata. Aga kui see hetk on käes, korraldajad on karjunud „Estonia!“, sa seisad laval, prožektor paistab näkku ja pead hakkama oma 3-minutilist teksti peast ette kandma, siis on natuke teine lugu. Ma arvan, et arvestades stressi, mida enne seda konkreetset hetke tundsin, sain tegelikult isegi hästi hakkama.
Jah, ma pean seda endale ütlema.
*
Joonas ja Sirel lohutasid, et kõik läks ju hästi, subtiitrid slaididel jooksid õigesti, punktid olid väga head ja nii. Aitas küll. Nagu seegi, et mitmed konkurendid, korraldajad ja publikuliikmed tulid mulle hiljem ütlema, et neile väga meeldisid mu tekstid. Itaalia esindaja ütles, et lahe, kuidas ma end iga kord justkui täiesti uuest küljest näitasin. Ja Taani esindaja sõnul tundusin laval nii enesekindel, nagu poleks üldse närvis olnud. Mulle on seda varem ka öeldud ja kummalisel kombel just nendel kordadel, kui olen tegelikult kõige rohkem põdenud… Igatahes tegi kiitus südame soojaks, sest tol hetkel oli häid sõnu tõesti vaja. Tänasin kõiki järgemööda, klomp kurgus.
*
Pärast kahte viimast poolfinaali koondus poeetide pidu baari ette. Luksemburgi ja Prantsusmaa tüüp tegid biidi saatel freestyle’i lahingut, rahvas elas kaasa. Mõni tegi suitsu, mõned embasid ennastunustavalt. Itaalia mehed on väga vabameelsed ega häbene sugugi üksteist igal võimalusel musitada: kõik on omad, kõik on pere, kõik on luule.
*
Tuli meelde üks hea näide sellest Itaalia meeste kirglikkusest.
Poolakas, rootslane, sloveen, iirlane, austerlane ja eestlane istuvad hotelli baaris. Nendega on ka (kiilaspäine) korraldaja, kes istub laua taga ja töötab arvutis. Itaalia esindaja Filippo läheneb talle äkki selja tagant ja suudleb mõnuga töötaja läikivat pealage.
Korraldaja (kes ei näe selja tagant saabujat): Hmmm… Who could it be… Filippo?
Filippo (meile, rahulolevalt): He recognizes my lips from everywhere.
*
Superfinaali pääsesid Itaalia ja Hispaania ning võitis Pablowski Hispaaniast!!!
Kui lõputseremooniad-õnnesoovid-diplomijagamised tehtud, suundusime selle suure rahvamassiga tänavale ja liikusime kohta nimega Konteiner – seal pidi toimuma afterparty. Bondisin natuke Luksemburgi tüübi ja tema ülitoreda naisega. Varsti pandi Konteiner kinni ja purjus poeedid kupatati tänavale, kus pidu jätkus metsiku tantsulahingu ja kollektiivse laulmisega. Õhtu (ja kogu selle reisi) tipphetk oligi ilmselt see, kui me sel muidu vaiksel Rooma tänaval kõigi luuletajate ja karja itaallastega „Bella ciaod“ laulsime. Hakkan seda endale meenutama iga kord, kui elu pettumust valmistab. Loodan, et kõigil on raskel ajal mõni niisugune hetk varuks.
Ja no eks me läksime tegelikult oma lõpupidustustega ka veidi ülemeelikuks, mistõttu hakkasid üsna varsti akendest välja ilmuma murelikud pead, kes ei saanud vist aru, millest niisugune mürgel. Mürgel aga ei lõppenud.
Järgmine päev ootas kojuminek. Magada jäi 4 tundi.
Mari-Liis Müürsepp (31): „Mulle meeldib kirjutada, esineda, bussijuhte jälgida, kutsikate hingeõhk ja siidist padjapüürid. Kõigest sellest tuleb juttu ka minu päevikus.”
