Kristel Algvere
„Merehurmarohi”
Värske Raamat nr 20
SA Kultuurileht, 2017
Kristel Algvere debüütkogu „Merehurmarohi” on õrn ja pisut unistav teos, mille neljas osas avaldub peamiselt olustikupoeesia kaudu autori ühiskonnakriitika, mõttemaailm ning inimeseks kasvamise teekond. Luulekogu neli osa moodustavad ühtse terviku, need toimivad koos, on kui sõbralik dialoog eri vaatenurkade, seisundite ja paikade vahel. Vabavärsilised luuletused jagunevad geograafiliselt: esimeses osas uitab Algvere Hiiumaal; järgmine kogum tekste kõneleb Tartust ja kolmas Berliinist. Viimasena tuleb naasmine Hiiumaale. Teost ilmestavad Jaan Rõõmuse tekstitundlikud illustratsioonid ja Maris Kaskmanni kujundus, mis tunnetavad Algvere luulet suurepäraselt ning aitavad selle olemusse sisse elada.
Esimene osa on suures jaos kogum looduspilte. Algvere tabab meisterlikult looduse püsimatust, üürikeste hetkede värelusi, muutuvust ja mööduvust. Üksnes mõnesõnalised loodusvisandid on täpsed ja eredad, tundlikule lugejale ehk lausa käega katsutavad, füüsiliselt tajutavad. Algvere ei ütle palju, ta ei koorma luulet liigsete selgituste ega detailidega, jätab nii mõndagi kirjutamata. Ent siiski on olemas ka see, millest kirjutatud pole, ridadevaheline moodustab tekstiga tasakaaluka ja mõjusa terviku. Näiteks luuletuses „Suvehommik” kirjutab Algvere, et „tagasi sõites olid udulained põldude kohal kõrgemale kerkinud /ja naabrite väravas põlev latern ootas kustutajat” (lk 9). Ometi õhkub stroofist peale kirjutatu veel kastese heina niiskust ja varahommikuse taeva värvi. Võrdlemisi minimalistlik kujutlusviis annab ruumi terviklike, suurejooneliste maastikupiltide tekkele lugeja teadvuses ja kuigi tekstis esinevad looduskirjeldused rajanevad selgesti Algvere isiklikel spetsiifilistel mälestustel-paikadel, jätab see kujutlusviis (iseäranis eesti) lugejale võimaluse siduda värsse omaenda mälestustega. Nõnda võtaksid luuletuse „Ritsikaid ja tähti” read „siis aga vaatasin korraks sauna poole /et kas korstnast ikka suitsu tuleb /või kas ema juba tuleb saunast” (lk 17) nii mõnegi eestlase teadvuses konkreetse ja isiklikul mälul põhineva kuju. Algvere tekstid mõjuvad värskelt ka kümnekordsel lugemisel, sest just nii, nagu loodus on pidevas muutumises, on ka luuletused igal lugemisel pisut isesugused, saavad uusi kihte ja tähendusi. „Merehurmarohi” saavutab lugejaga hingeläheduse, lubab ta oma maastikele uitama, ent annab samal ajal võimaluse paigutada kirjeldatud paiku lugeja seniste mälestuste ja kogemuste konteksti.
Teose esimeses osas leidub nii mõndagi päevaraamatule omaselt spetsiifilist ja isiklikku, nagu luuletuses „Väntvõll”: „kuna üks üritus lükkus jälle edasi, siis tulin koju /18.20 jõudsin bussiga lõpp-peatusse – /see on meilt 4,5 kilomeetrit” (lk 12). Ehkki sellised detailid nagu kellaaeg ja kilomeetrite arv jätavad üldistusvõimaluse üpris kesiseks, on tänu Algvere siirale, küllaltki pretensioonitule ja iseenesestmõistetavale kujutlusviisile teemaga siiski kerge samastuda.
Hiiumaa-luulele järgnevas mahukamas osas pöördub Algvere pilk poeetiliste linnavaadete taustal tunde– ja hingeelule, inimsuhetele. „Merehurmarohu” teise osa peategelane on siiski Tartu, õigemini Algvere pisut klišeelik nägemus ülikoolilinnast: ikka needsamad Supilinna ja Karlova puitmajad ja kõverad tänavad või Toomemägi ja Emajõgi, mis näiteks Mehis Heinsaare ja mitme teise Tartu kirjaniku teostes üha korduvad ja korduvad. Kojumineku asemel satub Algvere „supilinna tänavatele naerma /plakatatud seintega suitsusesse klubituppa”, muidugi ka „vahepeatusega raekoja platsil /et suudelda” (lk 27). Samas aga teeb tekstides kodulinna tänavate kohtamine ja suisa nendega seostuvate mälupiltide autoriga jagamine rõõmu. Tundsin seda iseäranis luuletuse „Lugemispäevik” (lk 37) puhul, milles minahääl loeb Vallikraavi tänava seintele kirjutatud lauseid. Ent pikapeale hakkavad motiivid korduma, kaotavad üllatuslikkuse ja muutuvad natuke kulunuks, väsitavaks.
Tartu-piltide sekka toovad vaheldusrikkust ning jahmatavat värskust tabavalt sõnastatud tundmused ja mõtted, näiteks: „ise aga muutusin vaid varjuks /iga laternavalguse heita /ja autotule valgustada //varjud ei armasta, ega ju?” (lk 38). Vaheda sõnastusega paistavad silma ka suure tõlgendamisvõimalusega luuletused „Märtsilumi” (lk 25), „Kastani Kristianile” (lk 30) ja „Perspektiiv” (lk 26), milles autori mõttemängud moodustavad laia kasvulava mõtisklusteks vastuoluliste tunnete, aja voolu ja inimene olemise üle. Viimases mõõdab autor maailma, rääkides „aleksandri tänava jäässe uuristunud kanjoneist”. Luuletus on vormilt lihtne ja pretensioonitu, ent selle alltekst kaevub sügavale, jääb kauaks meeltesse kummitama.
„Merehurmarohu” kolmas osa on raamatu sidusaim: impressionistlike sugemetega värsid rajanevad üksteisel, laenavad üksteiselt, moodustavad tervikuna natuke salapärase, aga helge Berliini reisikirja. Algvere suurlinnakirjelduste atmosfäär on lummav ja unenäoline. Vahel jälgib autor Berliini saginat rahuliku ja ehk ka võõra kõrvaltvaatajana: „mida rohkem inimesi vaadata saab /seda õnnelikum ma olen”(lk 60). Siis jälle astub ta elu ja inimeste keskele, talle meeldib olla üks neist, kes „metroos sõidavad öösiti /[ — ] ilusad noored ja rahumeelsed /enesekindlalt elus” (lk 56).
Kodumaast eemal viibides avaldub autori ühiskonnakriitilisus eestlasliku eneseuhkuse pihta – ta palub (küllaltki vihjamisi), et kaasmaalased oskaksid näha omaenda riigipiiridest kaugemale: „ja veel mõtlesin oma haridusele /mis ütleb, et ainult eestis on metsa //milliseid lollusi ma veel olen kellanud /milliseid valesid ja eneseõigustusi” (lk 49). Samuti koorub tekstidest välja mure Eesti metsa ja looduse pärast: „mul on tunne, et siin on rohkem metsa /ja loodust järel kui eestimaal /kus rahahimus kõike maha raiutakse” (lk 47). Algvere ühiskonnakriitika on kohati siiras, vahel salvavalt irooniline, aga mitte ahastav. See ei ründa agressiivselt, ent tabab valusaid kohti oskuslikult ja paneb lugeja kõnealuste probleemidega silmitsi seisma.
Mind hämmastab Algvere suutlikkus tabamatuna näivaid värelusi sõnastada nõnda loomulikult ja liigsetesse seletustesse laskumata, et teksti värskus säilib. Ta ei ütle palju ega vali hoolikalt sõnu, aga nagu ka Hiiumaa-luule puhul, on Berliini lõhnad, värvid ja helid selgesti tunda. Juba esimeses Berliini-luuletuses muutub suurlinna atmosfäär aimatavaks, linna helid tungivad kõrvu: „teispool torino tänavat /nutab üks laps hommikust nuttu /kõrgustes tiirutavad piiritajad /neile viuksuvad varblased vahele” (lk 45). Kergelt ja visandlikult, lihtsate sõnadega ning natuke kompamisi kirja pandud sündmuste ja paikade kohta on huvitav lugeda. Kui tavaliselt tekib võõraid reisipilte vaadates tülpimus kiiresti, siis Algvere tekstide puhul säärast tunnet ei teki, tahaks läbi autori pilgu hoopis veel rohkem näha, tunda, kogeda. Näib, et tema luule teeb huvitavaks ja lihtsasti loetavaks küllaltki proosaline keelekasutus: Algvere kirjutab nii, nagu tunneb, ei otsi suuri sõnu ega kujundeid. Tänu lihtsale sõnastusele on paljude luuletuste puhul tunne, nagu kuulaks vana sõbra reisimuljeid – silmast silma, lihtsalt, siiralt, huviga.
Pärast Tartut ja Berliini tuleb taas Hiiumaa vaikus ja rahu. Tundub, et minahääl on pärast rändamist leidnud oma koha, on aeg vaadata enesesse. Nõnda on raamatu neljandas osas esiplaanil sisekaemuslikud mõtisklused kõiksuse, usu, inimene olemise ja aja üle. Saare rahulikud maastikud loovad selleks sobiva fooni ja raamistiku. Selle osa tekste iseloomustavad vahest kõige paremini read „ja seistes täna selle saare läänerannikul /uskumatult helerohelise jää serval /rebasejälgedes ma tundsin /et selline võiks vast olla jumala lähedus [ — ] aga mina ei ole usklik /vaid ainult lootlik” (lk 75). Algvere tekstid on isiklikud, kuid ilma liigsete selgitusteta ja jätavad lugejale avara tõlgendamisruumi.
Nagu ka esimese osa puhul, leidub viimase ridades ohtralt eestlastele ja ajastule omaseid armsaid elemente (näiteks „istusin öösel kaua üleval /ja kuulasin ööülikoole” (lk 65) või „polnud ammu joonud kraanivett /sest pudel värskat /on alati saunaköögis ukse kõrval maas” (lk 70)). Samas jääb Algvere sääraste ajalikkusele kalduvate kujunditega parajalt mõõdukaks, harvad sellised kujundid on hästi valitud, üllatavad ja panevad muigama.
„Merehurmarohi” on vaikse istumise, sisekaemuste ja omaette olemise raamat, meeldiv lugemine, mis pakub hingele rahu. Ehkki tõsi küll, säärastel sisekaemustel on oht pikapeale väsitada, need võiksid teha ruumi näiteks teravamatele ühiskonnakriitilistele seisukohavõttudele, mis kõnetaksid rohkemaid lugejaid (Algverel potentsiaali selleks jagub!).
