Mäletan
ma ärkasin kuivanud põllul
närtsinud karikakarde asemel
lupjunud kroonlehed põlvedel
ma laulsin kurgede keeles
nutsin nende asemel
tuhmunud udusuled põlvedel
ma jooksin metskitsede radu
lamasin nende asemel
pehkinud karvatutid põlvedel
ma palvetan tühjal põllul
loitsin teie asemel
mälestused sosistavad silmadel
Surnud
Sa oled rannaliivale laotud eterniit
mis ootab onniks kõrgumist. Kuid ehitaja on surnud.
Sa oleksid saanud taeva viha hoidjaks
tuulte embajaks. Aga ta rändab pilveradu.
Sa oled männioksal kobrutav sammal
mis ootab linnupesaks tallamist. Kuid linnud on surnud.
Sa oleksid saanud emaüsa soojuseks
lootuse imetajaks. Aga nad lendavad pilveradu.
Sa olid asfaldil kuivav tammetõru
mis ootas maha istutamist. Kuid mu käed on surnud.
Sa oleksid saanud rohetavaks koduks
hingetõmbe kandjaks. Aga ma uitan pilveradu
ma olen surnud.
Vila i Frid
Kuljuste laul helgib nurme kohal
Till-tili-lili-lill
Till-tili-lili-lill
Metsahiiglased ei kõnni enam samblal
kändudel lebab süü
Till-tili-lili-lill
Till-tili-lili-lill
Hiiesalus palvetavad haldjad
Oo-vila-i-frid
Oo-vila-i-frid
Kadunud on iidsed esivanemad
kändudel lebab süü
Till-tili-lili-lill
Till-tili-lili-lill
Till ‘vila i frid’ lill
Kartulikoore hall
Me maa on kaetud tuhaga, kaetud
vaaludes hall lumi
betoonhalliks võõbatud horisont
hööveldatud hambaorkideks
viskasin kartulikoored kraavi
sigadele jäänud jäänused, jäänud
ootama metseluka tulekut
Sa ei tunne enam valu
ega näe teetassis tulevikku
ka mina ei usu enam
kartulikoorte halli
ei soovi jänesekäppadelt
Mu käed on kaetud tuhaga, kaetud
vagudes hall tolm
Te jäetud jäänused, jäetud
ootama metseluka möiratust
Liisi Iling (32): „Õpin Tallinna Ülikoolis eesti filoloogiat. Vaba aega veedan luuletades. Vahel maalin, aga see on saladus, sest ma üldse ei oska. Ma vihkan sõna „viha” kasutamist ning armastan merd ja madusid.”
